Talve otsimas. Mäesuusatamine

Läksime otsima talve. Rentisime paari autosõidu tunni kaugusel mägedes, suusakuurordi läheduses, selleks ette nähtud majakeses kaheks ööks paar tuba, läbi interneti loomulikult. Pakkisime mitu kohvritäit riideid ja varustust kaasa (igaks juhuks): suusapüksid ja –joped, kindad, mütsid, sallid, sokid, palju sooja pesu :), käterätikud, magamiskotid. Sest ei tea ju, mida seal kõike vaja võib minna. Siis veel söögipoolist ja …
Meil polnud mingit ettekujutust sellest, mis ees ootab. Millised on majutustingimused? Kas kohapeal on soe või külm? Millised on toitlustamistingimused? Ka polnud me kunagi mäest laskumist proovinud. Oleksime heameelega tasa ja targu lauskjal maal suusatanud, aga selleks peab hulga kaugemale põhja sõitma, milleks meil hetkel tuju polnud.

Kui välistemperatuuri mõõdik autos näitas sõitu alustades 17 soojakraadi, siis teel see pidevalt tõusis, jõudes isegi 22 kraadini. Päike siras. Kraaviperved rohetasid. Tundus uskumatu, et kusagil on lumi, mis ära ei sula.

Internetist välja prinditud info kohaselt pidime kohale jõudes leidma esialgu kusagilt „mitteeluruumi katusealusest“ ümbriku, mis pidi andma meile edasised instruktsioonid majutuskoha leidmiseks. Nagu orienteerumismängus:) Veel kirjeldas internetiinfo kaks põhjust juhuks, kui ümbrikut pole: 1) te olete saabunud liiga vara ja eelmised külalised pole veel lahkunud või 2) te olete kohal küll õigel ajal, kuid majutuskoht pole veel teie vastuvõtmiseks valmis seatud.

Auto GPS seletas aeg-ajalt, et siin, mägedes, ei pruugi ta meid õigesse kohta juhatada. Väljas hakkas juba pimenema kui GPS teatas, et oleme pärale jõudnud. Tundus usutav, sest autost väljudes leidsime otsitava „mitteeluruumist katusealuse“.

Ümbrikut ei olnud. Kellanumber näitas 4.30 pm (kell 4 oli lubatud kellaaeg). Ei mingit restorani ega baari, teatas tekst parempoolses aknas.

Ümbrus oli huvipakkuv, majad välimuselt mitte just esimeses nooruses.

Pisukese ootamise järel tuli ühest majast tädike korvikesega, ulatas meile ümbriku ja osutas käega mäetipus asuva maja suunas.

Oma nime leidsime esimese korruse ukselt

Toad ise olid päris armsad...

ja õhtused vaated võrratud...

Ainult ööuni, vaatamata vaikusele, oli kummalisel kombel äärmiselt rahutu, seda nii esimesel kui teisel ööl, eranditult kõigil. Ajalugu rääkis, et selle maja olid kunagi ehitanud kaks saksa abielupaari, kelle saatusest keegi midagi ei tea...

Pühapäeva hommikul leidsime ukse tagant korvikese hommikusöögiga. Continental breakfast koosnes mustikamuffinist, õunast, müslisnäkist ja apelsinimahlast. Ümbrik korvi sees teatas, et hommikusöögi toimetas kohale väike peretütar. Seega ootas ümbrik väikest tippi.

Tippi ootas ka toateenija

Tipiga on Ameerikas mõneti kummalised lood, sest mina pole siiani aru saanud, kellele tippi pakkuda, kellele mitte, ja kui palju. Kui ümbrik on korvis, on selge – tuleb natuke anda (2-3$?). Ka restoranis on tšekil selline kohta olemas, kuhu tipisumma kirja panna (15% arve summast). Ülejäänu on minu jaoks tunde küsimus: tean, et näiteks juuksurile antakse. Aga kui palju? Viimati olin vist liiga lahke, sest juuksur pidi imestusest pikali kukkuma kui talle 10$ pihku pistsin. Või olin hoopis liiga kitsi, mine võta kinni. Tipi edastamise protseduur on samuti kummaline. Peale seda, kui klient on oma arve summa, mille juuksur administraatorile edastanud, ära maksnud, hiilib ta vaikselt juuksuri juurde ja pistab rahatähe talle kas pihku või taskusse. Üritasin ükskord jälgida, et aru saada, kui palju keegi annab. Aga ei õnnestunud.

Mäed suusakuurordis tundusid hiiglastena, eriti meile, kes me kunagi mäestlaskumist proovinud ei olnud.

Rentisime varustuse ja ostsime koolitustunni

Mina pean ausalt üles tunnistama, et üle hulga aja sooritasin kangelasteo – ise vähemalt arvan nii. Kogenud mäestlaskujad muidugi naersid selle üle - see ju kõige madalama kategooria mägi! Aga no vabandage, järgmisel päeval ei uskunud seda mäge altpoolt vaadates isegi, et sealt üldse alla tulla julgesin. See oli muidugi treeneri teene, kes kuulnud, et ikkagi suusamaalt tulime, meid pikemalt mõtlemata mäe otsa viis. Ära tegime! Kuigi jah, treeneriga oli julgem kui hiljem üksi alla sõites.

Lastele olid eraldi õpetustunnid ja neil läks kõige paremini :)

Kokkuvõttes

Kui te lähete detsembris Washingtoni ümbrusest talve otsima, siis leiate palju päikest ja sooja, rohelist vasttärganud muru, võililli, linnulaulu, sekka natuke ka lund ja talvesporti. Sokid-mütsid-sallid ja soe pesu jäid kotist välja võtmata. Pole viga, eks? Kes tahab vaadata, kus me täpsemalt käisime, siis http://www.bryceresort.com/