Positiivsus annab hea enesetunde

Ühes oma varasematest lugudest kirjutasin, et ei taha enam Eesti päevalehti lugeda, sest kollaste uudistega läbipikitud valdavalt halvad uudised teevad tuju pahaks. Ja kaua sa hing ikka vastu pead. Aga näe, ikka loen. Ja meel muutub aina kurvemaks. Ma ei hakka siin rääkima mässuliste õigeksmõistmisest, kuigi ka see viis tükiks ajaks depressiooni. Ameerikas oleks mässuõhutajad tõenäoliselt praeguseks juba vanglatoiduga ära hakanud harjuma.
Võtan hoopis teemaks Bushi lahkumise, kus eestlase üliarenenud kriitikameel oleks nagu paisu tagant valla pääsenud. Kirjutajad on ühtäkki nagu kurjad koerad ketist lahti pääsenud, et oma ohver ribadeks tõmmata. Ja siis mõnusalt täiskõhutunnet nautida.
Ma ei hakka analüüsima ega õigustama ega arvustama, mida lahkuv president tegi või tegemata jättis. Ma pole tema IQ-d mõõtnud ega kuulu ühtegi ülisalajasse siseringi, et teaksin midagi, mida teised ei tea. Ma tahan öelda hoopis seda, et siin, Ameerikas, pole ma lahkuva presidendi suunas sellist ülikurja haukumist kuulnud – vähemalt mitte respekteeritavatest meediakanalitest. Vaatan iga päev New Yorgist edastatavaid uudiseid ja vestlussaateid – demokraatidele kuuluv kanal, muide – ja ei ole, no ei ole sellist õelust ja mahamaterdamist nagu näiteks meie Päevalehest hoomata võib. Hoopis vastupidi. Presidenti kutsutakse saadetesse, tema abikaasast tehakse persoonisaateid. Äärmiselt positiivne meeleolu on. Hea on neid saateid vaadata, elukogenud inimeste mõtteid kaasa mõelda, nendega koos Valges Majas jalutada ja möödanikku meenutada. Elu läheb edasi ja kõik jäävad inimesteks. Ja annavad endast kõik, et järgmisel presidendil hästi läheks. Siiralt.