Minu pere lugu...

…võib olla ükskõik millise teise perekonna lugu.

Mina igatahes sain oma perelugu uurides täieliku ülevaate – meeldetuletuse – Eesti ajaloost.

On sümboolne, et nii kaugele kui ajaloo ürikutest leida võis, elasid mu esivanemad Kunda kandis. Kunda Lammasmägi on üks vanimaid inimese asupaiku Eestis ja selle kultuur on väidetavalt pannud aluse kogu Baltimaade ja Loode-Venemaa kultuurile. Hiljem liikusid minu esivanemad rohkem mandri sisemusse, aga jäid siiski Virumaa piirkonda.

Tüüpilised, kuid siiski huvitavad tendentsid ilmnevad. Näiteks 18. sajandil kippus ühel eesti mehel olema üksteise järel mitu naist, nii kaks-kolm ikka, kellega ühtekokku oli palju lapsi, nii seitse-kaheksa vähemalt. Kõikide kohta andmeid tuvastada on tõenäoliselt tulutu ettevõtmine, kahju küll.

19. sajandi lõpus ja 20. alguses lahkus üle 100 000 eestlase tasuta maa otsinguil kaugematesse riikidesse. Nii lahkusid minu esivanematest vähemalt kaks meest, kaks Augustit, Krimmi viinamarjaistandust rajama. Huvitav oleks teada, kuidas nende peredel läinud on, kas pole?

Oma lõivu võttis nii Esimene Maailmasõda kui Vabadussõda. Vabadussõja aegadest oma lapsepõlvemälestustes kirjutab minu vanaema, Emilie-Maria. On äärmiselt põnev lugeda neid lugusid, kujutades elavalt ette, kuidas ta neid omal ajal kirjutada võis.

Tõelise laastamistöö tegi muidugi Teine Maailmasõda.

• Minu vanaisa, Anton, kes sõdis saksa poolel, Piirikaitses, viidi sõja lõpus Venemaale, kus ta vangilaagris suri.
• Tema vend, August, mõisteti 25+5 aastaks vangi selle eest, et ta kuulus Eesti Omakaitse üksusesse. Stalini surma järel pääses koju tagasi.
• Minu vanaema isa Aleksander koos tütre ja 2-aastase tütretütrega küüditati Siberisse, kust neil, tõsi küll, mõne aja pärast õnnestus Eestisse tagasi tulla.
• Minu vanaisa onupoeg, August, sõdis esialgu vene, seejärel saksa poolel, Eesti Leegionis, kuid temal, erinevalt minu vanaisast, õnnestus okupeeritud riigist põgeneda. Ta rajas oma uue kodu Chicagosse.
• Minu vanaema vend, Johannes, lasti Kiviõlis tuhamäe all metsavendluse eest venelaste poolt maha ja minu vanaema kutsuti oma venna laipa tuvastama.

Mõtlemapanev on see meie ajalugu küll, kas pole? Aga ma pole oma uurimist veel lõpetanud.

Nimedest
See, et nimed kipuvad korduma, on kinnituseks traditsioonile, kus vennad oma lastele sarnaseid, eelmistest põlvkondadest pärit nimesid panid. Mina võiks meie pere lugu nimetada looks Augustitest.

Sugudest
On absoluutselt õige, et enne ja peale suuri sõdu sünnivad enamasti poisid. Minu vanavanaisal, Jaanil, oli neli venda ja üks õde; vanaisal, Antonil, oli kaks venda ja üks õde; minu isal, Mardil, on kaks venda ja üks õde.