Excuse me!

Meie tornmaja elanike sõiduautodele ette nähtud parkimiskohad asuvad maja all, mitmetasandilises parklas, igal autol on oma kindel koht. Ka meie auto seisab seal, kohal 293, enamasti küll öösiti ja puhkepäevadel, sest muul ajal on ta sõidus. Meie kõrval, kohal 292, ei tundu kedagi olevat. Teisel pool, kohal 294, seisev auto aga tundub enamuse ajast veetvat pigem parkides kui sõites. Tõsi, kord kui autost väljusime, tuli naaberauto omanik, keskealine naisterahvas, parasjagu oma autosse ning me saatsime üksteisele sõbraliku Hi!- viipe.

Ühel hommikul märkas mu abikaasa oma auto esiklaasilt paberlipikut sõnumiga: „Please do not scratch my car! Parking slot 294“. Ehk siis palus naabriauto omanik meilt, et meie ei kriibiks tema autot! Hmm, mu abikaasa läks selle peale ikka väga-väga-väga kurjaks. Olime tõesti paar päeva tagasi tähele pannud, et naabri musta värvi Honda küljeuksele olid ilmunud kolm üsna sügavat diagonaalset mõlki. Aga neid ei saanud küll kuidagi meie põhjustada – meie autol on külgedel suured lükanduksed ja oleme ka manöövreid sooritanud erilise hoolega. Aga kellele sa räägid kui kiri on praktiliselt anonüümne – millisest korterist sa selle omaniku leiad? Otsustasime, et vastame samaga – asetasime naabri Honda kojameeste vahele asjaolusid selgitava ja mobiilinumbriga varustatud, tsenseeritud (s.t esialgu kirja pandud emotsionaalsed väljendid elimineeritud:)) kirja.

Huvitav, alles see oli kui alumine naaber süüdistas meid tema korteri uputamises, arvates, et selle on põhjustanud meie rohkearvulised järeltulijad. Nüüd, kus naaberauto omanik märkas meie peres last, arvab ta, et küllap laps, astudes autost välja, taob uksega kõrvalautole jätkuvalt mõlke, märkamata, et tegemist on lükanduksega. On need mingid vihjed sellele, et meie majas pole lapsed just eriti teretulnud? Või tuleneb see sellest, et ameeriklasi õpetatakse misiganes vahenditega iseenda huvide eest seisma? Muide, see sitikaekspert, kes meie korteris „kaasüüriliste“ jälgi luubiga inspekteerimas käis, peale järelduste meile edastamist, et tegemist on tavalise voodilutikaga (hmm…!?), „arvas“, et küllap me reisime palju ja oleme selle kusagilt kohvriga kaasa toonud. Mnjah, sellest on nüüd kolm nädalat, kui siia kolisime. Ja tuleb tunnistada, et sellised elukad on minu mälestustes jäänud tõesti vaid nõuka-aega. Aga ehk tõimegi need nõuka-ajast? Ma mäletan, et siis räägiti, et lutikas on visa elukas – ta pidavat isegi tuumasõja üle elama.

Mina ei tea. Ma ei tea veel palju asju. Aga mind viisid need lood mõttele, et huvitav, kas riigis, kus juba lasteaiast peale õpetatakse olema ülimalt viisakas, naeratama, tänama ja paluma, kas selles riigis õpetatakse ka vabandust paluma? Seda tahaks teada küll. „Excuse me!“ hõiskavad jooksjad sulle juba kaugelt kui sa neil tee peal ees juhtud olema:)