Kultuurierinevusi

Ameeriklastele meeldib analüüsida, lahata, arutleda ja arvustada; arvustada inimesi, olukordi, hiljuti toimunud sündmusi või mis iganes hetkel huviorbiiti satub. Analüüsimine on neil loomuses, nad peavad seda väga vajalikuks ja teevad seda oskuslikult ning suurima heameelega, jätmata unarusse ühtegi olulist või vähemolulist detaili. Koos kõikvõimalike spetsialistide arvamuste avaldamisega korraldatakse hulgaliselt avalikke küsitlusi, et ka mina, lihtne kodanik, saaksin sõna sekka öelda. Ma võin helistada saate ajal otse eetrisse, näiteks teleuudiste ajal, ja öelda, mis mul öelda on, nii nagu näiteks Raadio Kuku saates Vox Populi.

Hetkel käib Ameerikas tuure koguv valimisvõitlus ja kõik kandidaadid on sunnitud ennast rahva ees "lahti riietama" (mulle tundub, et rohkem, kui nad seda ise ehk sooviksidki). Praegu näiteks lahatakse kogu avalikkuse ees ühe presidendikandidaadi, John McCain`i 400-leheküljelist meditsiinikaarti, sest ameeriklased arvavad, et McCain on liiga vana ja haige, et presidendina neli aastat vastu pidada. Meditsiinirekord (kaart) edastati mõni päev tagasi ajakirjanikele ja nii oleme siis televisiooni vahendusel teada saanud, et kandidaat on põdenud väga mitmeid haigusi ja üle elanud mitu operatsiooni: kolm korda on opereeritud melanoomi, mitu korda sätitud luid kokku (kuna olles Vietnamis sõjavangis, purustati neid tal üksjagu), lisaks veel mingi kasvaja, iluoperatsioonid jne, jne.

Mõned head aastad tagasi lahati Bill Clintoni eraelu ja armuafääri Monica Lewinskiga, mida kindlasti mäletab enamus eestlasi, sest teema oli ikka nii aktuaalne, et tõenäoliselt jõudis see ka kõige kaugematesse maailmanurkadesse. Vastupidiselt enamusele eurooplastest, kes arvavad, et inimesel on õigus oma eraelu privaatsusele, mida avalikkus arvustada ei tohiks, peavad ameeriklased loomulikuks, et kõrgetel ametipostidel olevate inimeste eraelu peab olema laitmatu ning avalikkusele kättesaadav. Kultuuridevaheline erinevus, mis teha:)

Oskuslik situatsioonianalüüs ja arvustamine on kindlasti üks tegevusi, millega meie perel tuleb harjuda ning oma oskusi selles osas „lihvida“. Ning kuna meie pole Ameerikas koolis käinud ega sedalaadi kultuuri lapseeast peale õppinud, siis analüüsioskuste arendamiseks oleme sunnitud kasutama meetodit „learning by hard way“ (hmm, ma ei oskagi seda eesti keelde tõlkida).

No näiteks. Selle aja jooksul, mil meie laps on kooliteed käinud, oleme Astridi klassiõpetajaga vahetanud üksjagu kirju, millest esimest ma kirjeldasin oma eelmises blogis. Seal paluti, et teeksime lapsele selgeks, et koolitunnis tuleb kuulata õpetajat. Tookord käisime kohapeal, selgitasime situatsiooni ning lubasime omalt poolt teha, mis annab, arvates naiivselt, et sellega „kurjad“ kirjad piirduvad. Kuid oh ei – mõne aja pärast tuli uus, leheküljepikkune kiri (ei olnud lillelisel paberil:(, mis lühidalt öeldes väljendas palvet, et teeksime oma lapsele selgeks, et ta „oma käed endale hoiaks“, sest ta olevat täna kasutanud neid ühe väikese poisi peal…et selline käitumine ei ole koolis aktsepteeritud...jne, jne. Kirja lugedes hakkasin ennast tundma justkui näeksin halba und, ja et varsti ärkan üles, sest see ei saa ometi olla tõsi! Kuidas siis nüüd nii halvaks on asjad läinud? Mis on ometi juhtunud? Tean, et Astrid on emotsionaalne ja impulsiivne laps, aga ma pole näinud, et ta asja eest teist taga kedagi lööma läheb – keegi peab enne ikka provotseerima. Egas midagi, istusime lapsega maha, arutasime situatsiooni, vaatasime silma ja ma sain aru, et laps ei peta mind, öeldes, et poiss lõi teda esimesena. Ja et poiss on oma klassi poiss ning lihtsalt kasvult natuke väiksem (tõsi, Astrid tundub olema oma klassis kasvult kõige pikem laps) ning et see poiss provotseerib teda pidevalt.

Nojah, kuna kooli kohapeale minna pole lubatud ja telefoni teel õpetajat kätte saada on keeruline, siis kirjutasime samuti leheküljepikkuse selgituse ning edastasime e-maili teel õpetajale. Õpetaja kirjutas vastu (pika selgitusena, seekord jälle lillelisel paberil:)), et õnneks abiõpetaja nägi situatsiooni pealt – jah, tõepoolest oli see nii, et poiss lõi esimesena ning on kahju, et me saime aru, nagu oleks kiri ainult Astridi vanematele saadetud - ka teise osapoole vanemaid informeeriti samamoodi. Meile oli see tõeliseks kergenduseks. Kuigi mitte kauaks.
Järgmisel päeval tuli uus kiri, et jälle nad kaklesid, ja olgugi, et keegi õpetajatest ei näinud, siis mõned usaldusväärsed õpilased seletasid, et seekord lõi Astrid esimesena. Astrid jällegi selgitas, et poiss provotseeris ja tegelikult lõi laua alt jalaga…. Oehh! No kuidas sa seda õigust mõistad? Räägid ja selgitad, selgitad ja räägid….ja loodad, et asjad laabuvad. Et kui ükskord inglise keel suus, siis ei pea käsi-jalgu enam kasutama….Või on see naiivne lootus? Sest niipalju kui mina oma varast kooliaega mäletan, siis poisid ikka kiusasid, eriti vahva oli nende arust tüdrukuid patsist tirida, ja loomulikult tegid nad seda siis, kui õpetajad ei näinud. Või nagu Sulev Nõmmik oma filmis „Siin me oleme“ ütleb, et mis need poisid ikka tahavad: alguses kakelda, pärast kurameerida…:)

Aga jah, see, et neid leheküljepikkuseid kirju (situatsioonianalüüse) kooli ja kodu vahel vahetatakse – meie jaoks nüüd juba pea iga päev – see vajab harjumist. Ja võib-olla ei olegi see nii halb? Sest taoline kirjavahetus hoiab sind kursis lapse käitumisega koolis ja sunnib sind sellega iga päev tegelema, juba maast madalast. Ja võib-olla on siis ka näiteks koolivägivalda hiljem vähem? Ei tea. Mõtlemisainet igal juhul on.

Kuidas koolis läheb?

Huvitavat lugemist:)

Meil on siis laps nüüdseks kohalikus koolis käinud peaaegu kolm nädalat ja loomulikult ei jää mured tulemata. Ühel päeval saime Astridi õpetajalt ilusate lilledega ääristatud paberil kirja, mille sisu oli ilusast kaugel: „Palun selgitage lapsele, et ta peab tunnis kuulama ja vaatama õpetajat! Ta teeb kõike muud kui kuulab: sätib juukseid, võtab sokke jalast, mängib vööga või millega iganes. Korrale kutsumisel jookseb klassist lihtsalt minema…“ Ehk teisisõnu: meil tuleb lapsele selgitada, mida tähendab koolitund, et puhata ja mängida seal ei tohi, vaid tuleb pühenduda õppimisele. Kui Astrid alles hakkab kohanema selle mõttega, siis tundub, et teised lapsed on sellest ammu aru saanud. Ühel hommikul juhtusin pealt nägema, kuidas algasid koolitunnid: täpselt nii nagu arvasin – hümniga. Lapsed tõusevad püsti, tõstavad parema käe südamele ja laulavad hümni. Astrid, märgates mind klassiukse vahelt, aga hoopis lehvitas mulle, mis kindlasti ei olnud hümni ajal eriti kohane tegevus. Muidu istuvad lapsed vagusi, kuulavad õpetajat ega tegele isetegevusega. Viie-kuue-aastased inimesehakatised käituvad juba nagu täiskasvanud ja see on see, mis tuleb meie isepäisele lapsele, kes tahaks ikka veel palju ringi joosta ja mängida, selgeks teha.

Astridile sai lapsepõlv ootamatult ruttu otsa, justnagu Kustil ja Itil filmis „Nukitsamees“. Veelgi enam, tema puhul teeb asja keerukamaks see, et ta ei saa eriti aru (see on pehmelt öeldud), mida õpetaja räägib. Ja eks siis hakkabki tal igav ja lapse fantaasial pole ju piire:)
Aga see kõik pole loomulikult õigustus. Tegime lapsele selgitustööd nii kuis oskasime, kirjutasime õpetajale vabanduskirja, hakkasime õhtuti inglise keelt õpetama (kes küll mõtles välja tähed džii, eidž, kjuu!) ning otsima abiõpetajat. Nn tuutorõpetajad, kes tegelevad inglise keelt mitteoskavate lastega, olevat koolil täitsa olemas, me lihtsalt ei tulnud selle peale, et peame nendega ise otse kontakteeruma. Et asju ja süsteemi omale selgemaks teha, on mõistlik kohale minna ja näost-näkku rääkida, vähemalt nii oleme me alati talitanud. Aga siin, Ameerikas, ei ole see nii lihtne. Kui kooli klassiuksest sisse astusime, hüüatas õpetaja meile klassi teisest servast: „Te võite minuga rääkida, aga teil pole õigust siseneda klassiruumi! Ma saatsin teile ju e-maili, palun suhelge e-maili teel!“ Kas pole harjumatu? Eriti meile, kes me süsteemi selgekstegemiseks iga päev tuge vajame. Ja loomulikult ei läinud me kusagile, seisime ja nõudsime küsimustele vastuseid. „Mina tahan teada, kuidas teil asjad käivad!“ kuulutas abikaasa. Ja saimegi jälle pisut targemaks. (Muide, just täna, käisid meil külas eestlased, kes elavad Alabamas ja kes oma 6-aastease poisiga on kogenud just sedasama: ei mingit lasteaeda enam ega mingit lastevanemate külastust kooli! Neil eestlastel on, tõsi küll, teistmoodi probleem: sellel aastal nad naasevad Eestisse, kus poiss peab lasteaeda tagasi minema: mängima ja lõuna ajal magama:))
Nagu öeldud, saime vestluses õpetajaga targemaks. Kuna Ameerika lapsed lähevad kooli 6-aastaselt, läbides eelnevalt eelkooli, peaks Astrid minema esimesse klassi. Samas on tema keeleoskus kehvavõitu ning kooliminek otsustatakse lähema kolme nädala jooksul. Õpetaja arvas, et tõenäoliselt teda esimesse klassi siiski veel ei võeta ning alternatiiviks on veel üks aasta eelkooli. Samas arvas ta, et kui laps läheks suvekooli, kus keelt õpetatakse, siis ehk võetakse ta esimesse klassi (seda enam, et areng on praeguseks juba täiesti tuntav). Aga et suvekooli registreerimise aeg lõppes märtsis ning võib-olla on võimalik teha erandeid. Kihutasime samal päeval suvekooli keskusesse ja saime teada, et võime registreeruda küll, kuna oleme ju alles tulnud siia. Nii me tegimegi, ohverdades oma suvepuhkuse juulis, mil pidime Eestisse sõitma (sorry, head sõbrad ja sugulased, kellega kõigiga kohtuda lubasime!). Muidugi – see, kas ta esimesse klassi saab või mitte, sõltub ikkagi kooli komisjoni otsusest, ega olene otseselt suvekoolis käimisest, kuid proovida tasub. Ka alternatiiv – veel üks aasta eelkooli – ei ole ju halb variant, kuid seal võib tal hakata igav. Näiteks juba praegu on matemaatika ülesanded talle lihtsad ja kui ta inglise keele suhu saab, siis ka lihtsalt sõnade dog ja pig kirjutamine ei paku enam midagi uut. Pigem pingutame suvel ja vaatame, mis saab.

Koolibussid meie tänaval

Kes on klient I

Üritasin hakata kaubandusketi Macey´s kliendiks. Aga nagu viimasel ajal kombeks, ei lähe asjad nii, nagu sa arvad minevat. Ka siin toimus midagi eriskummalist, millest ma pole tänini aru saanud ja ma ei ole kindel, kas nemad seal (kaubamajas ma mõtlen) ikka said.
Avades täna Macey´s arve, saad nii ja niipalju soodustusi ja selle ja selle veel pealekauba! – hõiskab maast laeni reklaamplakat sulle näkku. No mis siis ikka, see on ju suurima valikuga kaubamaja ja pealegi kodule kõige lähemal ja ostma tuleb hakata nagunii. Astun klienditeenindaja juurde – vanemapoolne naisterahvas juhtus olema. Et kliendiks saada (ega ma tol hetkel veel ei teadnud, mida see kliendiks saamine õigupoolest tähendab), pead sa tõestama, et oled resident. Mul läks aega, et müüjale selgeks teha, et mul pole muud kui diplomaatiline pass, kus on viisa ja et ma jään siia kolmeks aastaks. Müüja võttis telefonitoru, helistas ja sai teada, et diplomaatiline pass sobib küll. Niisiis hakkas ta minu andmeid arvutiprogrammi sisestama: nimi, sünniaeg (sünniajaga on tore lugu, sest kuna ameeriklastel kirjutatakse enne kuu ja siis kuupäev, siis nad arvavad, et minu sünnipäev on nende kõige tähtsamal päeval, 4.juulil, s.o iseseisvuspäeval:)), passi nr, väljaandmise kuupäev, elukoht Ameerikas, Ameerika panga kaardi nr ja siis tervisekindlustuse nr? – ei ole? – no siis, sorry! - arvuti teid vastu ei võta! Aga teeme teid kliendiks telefoni teel! Olin oodanud juba pea pool tundi. Rahulolematud kliendid, kes kauba eest maksta tahtsid, pidid järjest pettunult ära minema. Kõik algas otsast. Müüja jõudis andmetega poole peale, kui ta äkki hüüatas ja teatas mulle, et tegelikult olen ma kunagi juba Macey´s klient olnud ja mul on kliendikonto number täiesti olemas. Vabandust, misasja? Esimest korda käisin ma Ameerikas selle aasta veebruaris ja kohe kindla peale ei avanud ma mingit kliendikontot. Aga müüja, kes oli oma tööga ühele poole saanud – klient oli vormistatud! – ei kuulanud mind enam, kirjutas mingile suvalisele tšekikontsule pika numbri, ulatas selle mulle ja soovitas mul muretseda Ameerika ID-kaart, et asjad lihtsamalt kulgeks. Ahsoo, nojah, mis siis ikka, vaatame, mis edasi saab. Lugu tundus uskumatu ja kummaline.

Võtsin siis selle paberikontsu ja hakkasin ostma. Ja sain teada, et ma ei pea oma ostu eest hetkel midagi tasuma, lihtsalt number sisestatakse arvutisse ja kogu lugu. Ja mitte ükski müüja ei küsinud minult mitte mingit isikut tõendavat dokumenti!

Nii ma siis jätkasin mõned head päevad sellist ostukäitumist, kui mu mees mõni päev hiljem arvas, et kuigi meil on diplomaatiline puutumatus, jätku ma igaks juhuks selline „tasuta asjade kojutassimine“ järele. Jätsingi. Kuni tuli kaubamajast ametlik kiri koos arve ja kliendikaardiga, mis omakorda kinnitas, et olen minevikus olnud nende klient ja et nad uuendasid nüüdseks mu kliendikaardi, mille posti teel mulle saatsid. Kliendikaardil oli täiesti õige nimi peal ja puha. Mul tekkis huvi ja otsustasin kliendikaarti kasutades midagi osta. Samas üritasin ühele nooremale müüjaneiule küsimusi esitada, kuid tema tegi mulle selgeks, et tema arvutiandmetele ligi ei pääse ja kui kaart töötab, on kõik korras.

Kaart ei töötanud. „Väga hea,“ mõtlesin ma, „nüüd hakkab“ kala“ välja ujuma!“ Arvuti teatas, et kliendi arvel pole piisavalt raha. Tegime siis ülekande (huvitav, mõtlesin ma, eelmisel korral tuli arve koju, nüüd tuleb summat ette kanda?) – kaart ikka tööle ei hakanud. Müüja võttis telefonitoru ja kõik algas otsast: nimi, sünniaeg, passi number jne jne…kaart tööle ei hakanud. Lõpuks, kui me olime kümmekond minutit korduvalt andmeid telefonitsi edastanud, ulatas müüja telefoni mulle. Meeshääl palus mul täpsustada, kumb on ees- ja kumb perekonnanimi. Selgus, et need olid arvuti andmebaasis omavahel sassi aetud ja nüüd olevat kõik korras. Ja kaart hakkas tööle. Ja mõistatus jäi minu jaoks ikkagi lahenduseta. Kuidas on see võimalik, et mul oli kunagi kliendikonto number? Seda enam, et tuttavad ütlevad, et krediidikonto saad sa alles siis kui oled umbes aasta Ameerika elanud ja oma maksejõulisust tõestanud. Kuna ma pole ka ühtegi lepingut alla kirjutanud, siis tegelikult ei tea ma ka tingimusi (nüüdseks olen aru saanud, et tegemist on n.ö kreeditkonto kasutamisvõimalusega). Ja kui eelmine omanik oli tõepoolest keegi teine, siis kas ta on ikka oma eelmised võlad ära tasunud?. Ei, vist ei saa seda asja ikka nii jätta. Tuleb edasi küsimusi esitada. Sest kui sa oled rumal, siis pead olema visa:)

Muide, palju õnne meile! Saime täna, s.o 21.mail omale Ameerika sõjaväe ID-kaardid! Päris-ID-deni on veel pikk maa:)

Lutikalugu

Esmaspäev, 12.mai

Niisiis sai tänaseks kokku lepitud, et kell 9 hommikul tuleb ekspert uuesti kohale ja me hakkame paika panema lutikate likvideerimise operatiivplaani. Kell 9 helistas maja mänedžer ja vabandas, et spetsialist istub hommikuses kohutavas liikluses kinni (pole midagi uut siin maamuna peal:)) ning kohtumine lükkub pool tundi edasi.
Täpselt 9.30 (mulle tundub, et siin üritatakse kellaaegadest täpselt kinni pidada) astusid tornelamu mänedžer ja ekspert uksest sisse. Kõik toad käidi uuesti läbi, vaadati kappidesse ja vannitubadesse, ekspert rääkis ja mänedžer kirjutas vajalikud tegevused üles: kapid tühjaks, kõik riided kilekottidesse ja „töötlemisele“, jalanõud alkoholiga (?) üle ujutada, pildid seinalt maha, sohvad prügimäele, popcorn-lagi (nii nimetavad nad korteri õhulise struktuuriga lage) kuulub samuti mürgitamisele….seega – äärmiselt põhjalik puhastus. Ime, et meid, korterielanikke, kilekottidesse ei topitud ja steriliseerimisele ei kästud viia:).

Kuna kogu see mürgitamisprotseduur pidi võtma kokku umbes 11 päeva (kolm mürgitamist), siis meie nõudmisel eraldati meile selleks ajaks uus korter. Minu arust ei ole mõeldav, et sa kogu perekonnaga kõige selle segaduse ja mürgi keskel elad. Kuigi jah, protseduuri kohaselt (lutikatõrjeks on oma protseduur, mis meile lugemiseks ja allkirjastamiseks edastati:)) ei ole vahetuskorterit ette nähtud. Aga niipalju olen ma Ameerikas elades juba aru saanud, et nõudmine ja oma õiguste eest seismine kuulub siin igapäevaelu hädavajalike tegevuste hulka. Kui oled saamatu ja nõrk, süüdista iseennast – see siin on võrdsete võimaluste maa! Siin, Ameerikas ei seisa sinu eest keegi, kui sa seda ise ei tee. Ja piibli „nõuandega“, et kui sind keegi lööb ühele põsele, siis keera teine ette, ei ole siin midagi peale hakata. Otse vastupidi: kui autoaknast pistetakse välja keskmise sõrmega ülestõstetud käsi, siis vasta samaga; kui su autoklaasi esiaknale kojameeste vahele asetatakse sind laimav kiri, siis tuleb sul sellele laimajale kirjutada vastulause. See on nüüd tõestatud fakt. Sest siis nad võtavad sind omaks ja aktsepteerivad sind kui oma karja liiget. Ülestõstetud sõrmega käsi muutub ühtäkki hoopis sõbralikuks Hi! – viipeks ning paar päeva peale vastuskirja edastamist naaberauto omanikule (see, millest ma oma üle-eelmises blogis rääkisin) ilmub sinu auto kojameeste vahele kiri, mis algab sõnadega „Pardon me!“. „Ikkagi inimesed!“ – meenub tsitaat Sulev Nõmmiku filmist „Siin me oleme!“

Niisiis, toetudes lutikatõrje protseduuris kirjapandule, et mürk võib põhjustada allergilisi reaktsioone, viitasin oma lapsele, kellel aeg-ajalt allergilisi probleeme esineb. Ning meile lubati asenduskorter. Asusin pesu kilekottidesse toppima, sest pidin need üle andma teenindavale personalile, kes pesumajas pesu puhtaks pidi pesema. Ise mõtlesin, et on ikka väga imelik anda kogu oma pesu, s.h aluspesu, teiste pesta. Ja mismoodi pestakse (töödeldakse?) kampsuneid, kui ekspert ütles, et selleks et lutikad ja nende munad häviks, tuleb kasutada väga kuuma temperatuuri. Ma ei tea, mis mu riietest üldse alles jääb? Pealegi oli enamus mu riietest kas äsja poest ostetud või just keemilisest puhastusest naasnud, seega täiesti puhas. Ja kõik see tuli võõraste kätte pessu anda. No eks me näe, mis sealt tagasi tuleb….Ehk on hiljem asja jälle poodi minna uusi riideid soetama:)

Riided tulid kahe tunni pärast, samamoodi, nagu nad üle olin andnud: kilekottides, kinni teibituna. Mõtlesin küll, et kuidas nii ruttu, kuid kotid olid soojad ja aurused ning oli läbi näha, et pesu on niiske. Aga kuna kolimine pidi toimuma alles ülejärgmisel päeval, siis jätsin kilekotid, nagu nõue oli, nurka seisma. Kuigi jah, mulle oli mänedžer öelnud, et kotid toimetatakse meie asenduskorterisse. Aga keda sa ikka küsitled? Töötajad on siin enamasti hispaania-keelsed ja ainuke, mis nad sulle öelda oskavad, on: „No English!“. Ja seda, et ka siinse personali ja juhtkonna vahel kommunikatsioon ei toimi, sai selgeks mõni päev tagasi, s.o siis, kui meile öeldi, et reedel tavapärast koristuspäeva ei ole (kuna me oleme n.ö karantiinis), kuid reedel oli koristaja ukse taga ja nõusid koristamist. „No cleaning today!“ püüdsin talle selgeks teha. Sellest sai ta aru küll. Aga ei enamast…Hmm, äkki on see märk sellest, et peaks ka hispaania keele selgeks õppima?

Teisipäev, 13. mai

Hing ei andnud rahu, sest leidsin ennast ikka ja jälle mõttelt, et mis on saanud minu riietest seal kotis, kus kõik oli ühes puntras ja niisked. Otsustasin kotid avada. Ja mis te arvate – loomulikult olid kõik riided pestud ühes masinas: värvilised ja värvitud, villased ja puuvillased, sünteetilised – kõik, mis kotis leidus! Kõige hullem oli see, et üks kampsun oli tehtud jänesekarvast ja enamus riideid oli selle karvaga kaetud, mõni rohkem teine vähem. Ja nad kõik olid niisked, kui mitte öelda, et villased kampsunid olid lausa märjad. Appiii! Asusin päästma, mis päästma annab. Triikisin (triikraud on selline, mis lihtsalt lülitab ennast kogu aeg välja), harjasin (õiget harja ju polnud), kloppisin, asetasin kampsuneid horisontaalselt kuivama. Tundsin, et olen tige, ja et ajab nutma ja…. Aga mis see enam päästab? Mingil hetkel otsustasin, et viskan pesu kogu täiega lihtsalt prügikasti – et noh, pesu läinud ja probleem ka, ja ma ei pea enam oma tuju rikkuma – aga siis jälle mõtlesin, et tuju on nagunii rikutud ja pealegi – kust ma kõik uued asjad saan? See, et siin riided odavad on? Jah, odavamad kui Eestis, aga mitte nii odavad, et neid nagu salvrätikuid ühekordsetena kasutada. Ja pealegi võtab see shoppamine nii palju aega ja üldse – mulle ei meeldi shoppamine….
Ühesõnaga – kulus terve päev, et triikida, kuivatada, tagasi kilekottidesse asetada. Ja osa lihtsalt minema visata. Nagu mu äsjasoetatud jänesevillast valge (enne oli valge) kampsun.
Kõik riided, mis alles jäid, panin peale töötlemist tagasi kilekottidesse, teipisin kinni ja asetasin rõdule. Ja jäin homset päeva ootama.

Kolmapäev, 14. mai

Hommikul saatsin lapse koolibussi peale ja kuna kolimise kellaajast mulle polnud miskit teada antud, siis jäin ootama ja asju mööda maja kokku korjama, ise imestasin, et kuidas nii lühikese ajaga juba nii palju asju on kogunenud. Kusjuures kodune kraam pole veel kohalegi saabunud, ja mõte, et korter saab varsti asju täis – see mõte mulle meeldib järjest vähem, sest mind asjade rohkus väsitab, mina eelistan õhurikast ruumi, kus asjad ei suru ennast peale. Ja praegu on see just nõnda.

Koolibussi peatus on üks olulisi suhtlemise kohti, seal on mammad-papad oma võsukestega bussi oodates üksteisega tuttavaks saanud ning räägivad elus-olust ja päevasündmusest. Tõin siis minagi oma lutikateema arutlusele ja sain teda, et jah, viimasel ajal on Ameerikas saanud lutikatest tõeline probleem. Ja nad süüdistavad selles kliima soojenemist! Hmm, mina mäletan, et nõuka-ajal, kui talviti oli külmakraade vahel enam kui 30, ei aidanud see nendest tüütutest parasiitidest vabaneda. Ikka kõvasti vaeva tuli näha. Ma olen ise leidnud ennast hoopis mõttelt, et kuna siinne korteriturg on väga aktiivne ja klientide meelitamiseks võetakse kasutusele kõikvõimalikke meetodeid, siis ehk on konkurendid meelega sitikaid majja puistanud…Ja teenijaskond, nemad käivad ju pidevalt korterist korterisse, pidevalt on vaja midagi parandada, koristada, hooldada. Ja ameeriklased ise, nad ju aina reisivad ja kolivad. Ühesõnaga – paha lugu!

Kell 11 helistas mänedžer (kelle ema, muuseas on soomlane, nii et meil on miskit ühist:)) ja mõne minuti pärast oli 4-liikmeline meeskond kohal. Kolimine käis ruttu: tunniga saime hakkama, kusjuures ka mänedžer ise vehkis asju tõsta ja edasi-tagasi tirida. Minagi lõin käed külge, kuigi mulle püüti selgeks teha, et „oh, you do´nt have to, ma´m!“ Aga mulle tundus hoopis imelik, et pealik ise rabab koos töötajatega.

Lõpuks, kui asjad koos, julgesin küsida, et kuhu meid siis paigutatakse. Üles, 21. korrusele, Penthouse´i. "Mis on Penthouse?" küsisin uudishimuga. See on pisut luksuslikum, kamina ja suure katuserõduga korter. Ohhoo! Olin nõus kõik kulutatud närvirakud ja prügikasti visatud pesu sellise korteri eest andestama. Kaks nädalat katusekorrust! Olin sageli mõelnud, et kuidas oleks kõrghoone viimasel korrusel elada ja katusel päikest võtta:). Seega siis üks väikesest unistustest hakkab kohe-kohe täituma.

Korter oli enam-vähem samasugune, ainult natuke „peenekoelisem“ ja kaminaga (mitmekordsete uksed ees). Aga katuserõdu! Jaa, vaade oli kõrgemalt ja samuti linnale, ainult et teised kõrghooned tükeldasid selle vaate osadeks. Aga mis sest linnast nii väga vaadatagi – on teine üsna roheline ja kogu vaade upubki tegelikult enamaltjaolt rohelusse (mis mulle väga meeldib).

Aga vaade katusepealsele endale oli üsna sürrealistlik. Seal oli oma elu ja see meenutas mulle loomaaeda. Inimestele olid ehitatud katusele võrkmetallist käigud: kas selleks, et nad katuselt alla ei hüppaks? Või hoopis selleks, et igaüks ei roniks võõrastele rõdudele? Ei tea. Aga seal nad olid vaheldumisi rõdudele sätitud lilleiluga.
Oma rõdu alt leidsime ühe sisseehitatud avause (ilmselt ette nähtud tööriistade panipaigaks vms), mille uks oli lahti ja sees - ennäe! – tekk ja padi. Ei ole üldsegi meeldiv mõelda, et samal ajal kui sina rõdul päikest võtad, teeb kodutu pisut allpool lõunauinakut. Brr! Natuke kõhe hakkas. Ja mõistatuseks jääb seegi, et kui kõik on nii lukus ja trellitatud, siis kuidas on see võimalik, et kodutu siia pääseb? Või oli siin kunagi ammu keegi ja võrestik on püsti pandud hiljem? No eks me näe...

Vaade katusepealsele.... ja katuselt. Muide, meie korteri nimi on Loudoun, aga võiks olla Guantanamo:)

Neljapäev 15.mai.

Juba hakkab tekkima rutiin: kell seitse voodist üles, pesema (kraanid on jälle teistsugused), riidesse, sööma, laps bussi peale, mees tööle… ja ise? Täna on justkui vaba päev? Internet ei tööta – uus korter ju, jälle vaja miskit installeerida! Jõusaal? Jah, hommikuti on jõusaalis hea käia, siis pole seal kedagi. Ja siis: vaade oma uuelt rõdult linnale – täpselt sama, mis eile… „Alumises korteris“ ei paista ka küll ühtegi kodutut siiani olevat. Õnneks:) Võib-olla käivad töömehed seal hoopis siestat pidamas:)

Möödunud on üks kuu elamist Ameerikas. Tuju on kõikunud servast serva, mitmeid kordi ühe päeva jooksul. Abikaasa täidab endiselt mingeid ankeete (pilte teeme ise kodus kogu aeg juurde) ja laps on koolieluga rahul. See viimane on äärmiselt oluline:)

Washingtonist välja

Loodus on Ameerikas ääretult lopsakas, pakkudes fantastilisi vaateid mägedele, jugadele, liivarandadele. Oleme nüüd paar nädalavahetust linnast väljaspool ringi sõitnud, käinud vaatamas kärestikke, jalutanud ookeani ääres, imetlenud maalilist maastikku ja kadestanud lilleklumpidesse uppunud häärbereid kesk seda maalilist maastikku. Tõesti, ka kõige kvaliteetsem foto või film ei suuda edasi anda seda võimsust ja ilu, mida pakub siinne loodus, liiatigi siis minu amatöörfotod või -kirjeldused. Seda kõike peab ise nägema ja kuulma!

Washingtonist 15 minuti autosõidu kaugusel Potomac´i jõel asuv Great Falls´i kärestik

Ka loomariigi esindajaid kohtab siin igal sammul: selliseid, keda tunned (kotkad, kullid – neid lendleb taevalaotuses tõesti hulgaliselt!), kui selliseid, kelles sa päris kindel ei ole. Hmm…see, kes vees ujub, see vist on nastik; aga see triibulise sabaga… see vist on pesukaru…. Ja see kandilisi liigutusi tegev lind? Haigur? Ei ole…ei tea, vist ei ole… Aga kellele kuuluvad need uimed, mis mereveest välja paistavad – ohhoo! – need on ju delfiinid! Vapustav!

Ookeani ääres jalutades saad aimu ookeanisügavustes elutsevate loomade rohkusest. Kuna rannahooaeg polnud meie jalutuskäigu ajaks veel alanud, siis koristustegevust ei toimunud ja me võisime igal sammul arutleda jäänuste päritolu üle: krabid (need, kes pidid ujujaid vee all näpistama), vähid, karbid, aga ka alles hinge jätnud ja kaldale uhutud lapiline raikala; ning kotkas (ei tea küll, kuidas see viimane oma hinge just rannaäärele jättis?). Ja laps ei suutnud loobuda huvitavatest eksponaatidest, mida kõik taskud ja pihud täis said. Eriti huvitav oli väidetavalt jääajast pärit kummalisele nahksele mereelukale kuulunud pikk terava otsa ja ogadega saba.

Kuurortlinnana tuntud Virginia Beachile jõudes tundus, nagu oleks ma siin varem juba käinud: kõike oleks nagu näinud juba. Aga selge, olengi ju, ainult et televiisorist: lõputuna näiv heleda liivaga rannaäär, mida ühelt poolt uhavad kohisevad ookeanilained, teiselt poolt piiravad heledavärvilised kõrged hotellid; korralikult välja ehitatud jalgratta-, rulluisu- ja jalakäijate teed on elavat liiklust täis; kusagilt kostavad Kuuba rütmid, hubasena tunduvad restoranid-kohvikud ootavad külastajaid. Nii kaugele kui silm võtab, ei näi kogu sellel melul olevat ei algust ega lõppu. Otsustasime, et tuleme suvel siia kindlasti tagasi, umbes nädalaks või nii.

Vandumine Virginia Beach´il on keelatud

Põnev on ka see, et olgu siis tegemist kärestiku, kaljude, ookeani, metsa või muu huvitava kohaga – kõik leiab kasutust ja kõikvõimalikke tegevusi saab õppida: alates lapselik-lustlikest seltskonnamängudest kuni kanuumatkade, kaljuronimiste ja veesuusatamise või lendamiseni välja. On soovi? Aga palun! Alustame kasvõi täna:)
Põnev on ka see, et olgu siis tegemist kärestiku, kaljude, ookeani, metsa või muu huvitava kohaga – kõik "leiab kasutust". Ja kõikvõimalikke tegevusi on võimalik õppida: alates lapselik-lustlikest seltskonnamängudest kuni kanuumatkade, kaljuronimiste ja veesuusatamise või lendamiseni välja. On soovi? Aga palun! Alustame kasvõi täna:)

Excuse me!

Meie tornmaja elanike sõiduautodele ette nähtud parkimiskohad asuvad maja all, mitmetasandilises parklas, igal autol on oma kindel koht. Ka meie auto seisab seal, kohal 293, enamasti küll öösiti ja puhkepäevadel, sest muul ajal on ta sõidus. Meie kõrval, kohal 292, ei tundu kedagi olevat. Teisel pool, kohal 294, seisev auto aga tundub enamuse ajast veetvat pigem parkides kui sõites. Tõsi, kord kui autost väljusime, tuli naaberauto omanik, keskealine naisterahvas, parasjagu oma autosse ning me saatsime üksteisele sõbraliku Hi!- viipe.

Ühel hommikul märkas mu abikaasa oma auto esiklaasilt paberlipikut sõnumiga: „Please do not scratch my car! Parking slot 294“. Ehk siis palus naabriauto omanik meilt, et meie ei kriibiks tema autot! Hmm, mu abikaasa läks selle peale ikka väga-väga-väga kurjaks. Olime tõesti paar päeva tagasi tähele pannud, et naabri musta värvi Honda küljeuksele olid ilmunud kolm üsna sügavat diagonaalset mõlki. Aga neid ei saanud küll kuidagi meie põhjustada – meie autol on külgedel suured lükanduksed ja oleme ka manöövreid sooritanud erilise hoolega. Aga kellele sa räägid kui kiri on praktiliselt anonüümne – millisest korterist sa selle omaniku leiad? Otsustasime, et vastame samaga – asetasime naabri Honda kojameeste vahele asjaolusid selgitava ja mobiilinumbriga varustatud, tsenseeritud (s.t esialgu kirja pandud emotsionaalsed väljendid elimineeritud:)) kirja.

Huvitav, alles see oli kui alumine naaber süüdistas meid tema korteri uputamises, arvates, et selle on põhjustanud meie rohkearvulised järeltulijad. Nüüd, kus naaberauto omanik märkas meie peres last, arvab ta, et küllap laps, astudes autost välja, taob uksega kõrvalautole jätkuvalt mõlke, märkamata, et tegemist on lükanduksega. On need mingid vihjed sellele, et meie majas pole lapsed just eriti teretulnud? Või tuleneb see sellest, et ameeriklasi õpetatakse misiganes vahenditega iseenda huvide eest seisma? Muide, see sitikaekspert, kes meie korteris „kaasüüriliste“ jälgi luubiga inspekteerimas käis, peale järelduste meile edastamist, et tegemist on tavalise voodilutikaga (hmm…!?), „arvas“, et küllap me reisime palju ja oleme selle kusagilt kohvriga kaasa toonud. Mnjah, sellest on nüüd kolm nädalat, kui siia kolisime. Ja tuleb tunnistada, et sellised elukad on minu mälestustes jäänud tõesti vaid nõuka-aega. Aga ehk tõimegi need nõuka-ajast? Ma mäletan, et siis räägiti, et lutikas on visa elukas – ta pidavat isegi tuumasõja üle elama.

Mina ei tea. Ma ei tea veel palju asju. Aga mind viisid need lood mõttele, et huvitav, kas riigis, kus juba lasteaiast peale õpetatakse olema ülimalt viisakas, naeratama, tänama ja paluma, kas selles riigis õpetatakse ka vabandust paluma? Seda tahaks teada küll. „Excuse me!“ hõiskavad jooksjad sulle juba kaugelt kui sa neil tee peal ees juhtud olema:)

Tuleb tuttav ette...

Üht-teist tuleb siin suure lombi taga elades tuttav ette ka. Näiteks see sitikas, kes kaubanduskeskuse põrandal enesekindlalt vastu jalutab, tean – see on prussakas. Või see loom, kes öösiti kesklinnas ringi lidub, hmm, see on rott (tegelikult on oraval, keda ka siin parkides sageli kohtab, vedanud, et tal on ilus kohev saba, eks ole?). Ja siis ka see on ju tuttav tunne, kui sa hommikul enda keha pealt mingid sügelevad kublad avastad. Mõtled küll, et ehk on närvidest, või ehk tasuks ööseks aken kinni panna, ja teedki seda, aga miskit ei aita – kuplasid tekib iga ööga aina juurde. Pöörad voodi keset ööd pahupidi, otsid kõikvõimalikest pragudest ja vaiba seest, no mitte ei leia, aga ometi oled nüüdseks täiesti veendunud, et keegi veel on sinu üüriliseks hakanud. Või oli ehk tema enne siin ja meie tulime temale seltsi? Mõtled nii- ja naapidi, tuletad meelde, millist abinõu nõuka-ajal sellistel puhkudel kasutati…..Tõsi küll, siin on teine riik ja teised kombed, siin ei tohi sa miskit omaalgatuslikult ette võtta – siin on selleks inimesed, kellele ametlikke kaebusi edastada. Selle „väikese“ mure peale, et keegi vist elab veel meie korteris, vastatakse rahulikult, et jah, ikka juhtub, kolme päeva pärast saadame eksperdi sündmuspaigale. Meelde tuleb stseen filmist „Hiirejaht“, kus ka ekspert kohale tuli:)

Tuttav tuleb ette ka see, kui alumise korteri naabrid sinu peale kaebamas käivad. Lisaks ametlikule kaebusele (see pannakse kenasti paberile vastavale formaadile kirja) helistavad ja õiendavad ja tulevad ise ka kohale, ikka selleks, et veenduda, et meie peres on viis last, kes kõik õhtul korraga vanni pannakse ja kus nad siis pidu peavad, nii et vesi mööda seinapragusid nende vannitoad ära uputab. Kaebuse peale on mitu päeva järjest käinud torusid inspekteerimas torumehed, vahetanud mingeid filtreid ja teinud muid imeasju – siiani tulutult. Aga no ei ole meil viit last, kes kõik korraga vannitoas pidu peavad, ei ole…

Veel tuleb tuttav ette see, et just siis, kui sa oled võõrasse riiki jõudnud, juhtub nii, et sul on hädasti hambaarsti abi vaja. Hmm, ei mingit järjekorda, sind võetakse kohe ette, töö on kiire ja korralik, ainult et number, mille nad sulle arvele kirjutavad, noh number on sama, mis Eestis, ainult et dollarites. Aga seda pole minuga Eestis juhtunud, et hambaarsti juures küsitakse, kas käekott, mis mul on, on soetatud Eestis või Ameerikas:)

Ja tegelikult pole ju ka koolibusside süsteem meile võõras, ainut et siin on see äärmiselt hästi tööle pandud. Oranžikas-kollased, suurte stop-märkidega varustatud ja spetsiaalselt märgistatud koolibussid käivad minutitäpsusega, neil on liikluses eesõigus, s.h õigus sulgeda hetkeks sõidurida, et lapsed peale võtta. Õhtul tuuakse lapsed jällegi koolist tagasi, ainult et peatused tagasiteel on turvalisuse mõttes salastatud, neid teavad vaid vanemad, ja laps võib bussist lahkuda ainult siis, kui keegi on vastu tulnud – vastasel juhul viib bussijuht lapse kooli tagasi.

Ja muidugi, Eestis on ju ka nüüd nii, et lapsevanem kohe koolielusse kaasa haaratakse – koolielu igapäevarutiin ja kaasapandud koduülesanded eeldavad, et lapsevanem õpib koos lapsega, iga päev. Ükspäev kutsuti mind kooli ja viidi kokku ühe kohaliku poetessiga, kelle ülesandeks oli kirjutada emadepäevaks luuletus vastavalt lapse fantaasiale, mis lapsel tekib vaadates nelja värvilise koera pilti (pildi oli joonistanud üks kunstnik Ameerikas, kelle nimi mulle meelde ei jäänud, kuid kes olevat oma sinise koera piltideseeriaga väga kuulsaks saanud). Ja minu roll kogu selles loos oli olla tõlkijaks lapse ja poetessi vahel. Oli päris huvitav:)

Noh ja nii me kohaneme siin vähehaaval, päev päeva järel, igaühte neist jagub üllatusi. Meie päritolu kohta on pakutud, et oleme kas britid, venelased või poolakad. Eile näiteks tuli ühe lapse isa ja ütles, et ta tossude järgi järeldas, et me oleme eurooplased(!?).

Maja alumisel korrusel asuvate kaebusi vastu võtvate kahe huumorimeelse musta mehega on meil üsna hea läbisaamine. Kiusasime neid kaua aega: nad pakkusid meile igasugust rahvust, aga loomulikult ei tulnud nad eestlaste peale. Ja kui ma peale kahte nädalat neile rahvuse reetsin ja lisasin, et meie keel on soome keelele sarnane, siis seoses soomlastega meenus neile see, et ameeriklaste lühidalt öeldud „Hi!“ vastab soomlaste hirmpikale sõnale „Tervetuloaaa…!“

Metroost ja muust

Ameeriklased on harjunud, et süsteemid töötavad. Nii on ka metrooga: see on väga heas korras, kiire ja puhas, metroovõrgustik katab nii Washingtoni kui seda ümbritsevad kõrvalasuvad linnad (meie näiteks ei ela Washington DC-s, vaid Arlingtonis, mida Washingtonist eraldab Potomaci jõgi). Kui siinset metrood võrrelda näiteks Londoni metrooga, siis Londoni metroo on oma vanaduse tõttu (aastast 1863!) tõeliselt väsinud ja väärinuks minuarust auga väljateenitud personaalpensionäri puhkust (v.a muidugi uuemad liiniosad). Siiani mäletan pidevaid tõrkeid ja katkestusi, mida aeg-ajal ka meedia teel edastati, et inimesed teaksid oma reisieesmärkide püstitamisel arvestada. Rääkimata nendest kohutavatest õnnetustest (ei, mitte pommiplahvatustest!), mis meie sealviibimise ajal aset leidsid ja millest ma siinkohal rääkima ei hakka. Mäletan siiani ka seda, et sõidu ajal raputas vahel nii, et jäi üle imestada, et rong üldse rööbastel püsis, ja palvetada, et elusana kohale jõuaks. Sellistes situatsioonides imetlesin alati inglasi, kes probleemidesse huumoriga suhtusid: istusid, ootasid ja viskasid nalja. Mäletan, kuidas ükskord istusime ühes rongis ja ootasime väljumisaega. Olime oodanud umbes 10-15 minutit kui valjuhääldist teatati, et see rong ei suundu sinna, kuhu esialgselt planeeritud ja kuhu meiegi kavatsesime sõita ning paluti istuda ümber vastasperroonil asuvale rongile. Tegime seda. Samal ajal ronisid teises rongis oodanud reisijad üle meie rongi. Ootasime seejärel veel 10 minutit, mille järel vabandati ja paluti taas rongid ümber vahetada. Tegime seda. Ja ootasime jälle. Mõne minuti pärast teatati, et muidu on kõik OK, puudub vaid rongijuht. Ahsoo? Ahah:) Mina ei tea, kas oli see järjekordne inglaste nali (tol hetkel ei tundunud see küll enam naljakas) või siiski tõsi. Äkki oodati reisijate hulgast mõnda vabatahtlikku?:) - noh, nii nagu ikka kriisisituatsioonis, kus iga abikäsi teretulnud on:). Mis iganes, aga lõpuks leiti ka rongijuht ja me jõudsime õnnelikult punktist a punkti b.

Ühesõnaga, metroo on Washingtonis väga hea liikumisvahend. Aga iga algus on raske, eks ole? Mõtlen siinkohal seda, kuidas oma 5-aastase tüdrukutirtsuga metroos esimest korda piletit ostsin. Piletite soetamiseks on seinale kinnitatud suured piletiautomaadid, ja nii nagu iga süsteemi puhul, on seegi ülevalt-alla kõikvõimalikke instruktsioone täis kirjutatud. Nii et esialgu tuleb natuke aega varuda, et sellest läbi närida, aeg-ajalt mõtiskleda, et mida üks või teine termin tähendab, seda kõike ikka eesmärgiga õige pilet kätte saada. Oehh, ma pole kunagi instruktsioone armastanud (see on veel pehmelt öeldud:)), mida aeg edasi, seda rohkem neid ju tekib. Ostad omale mobiili – saad paksu raamatu kaasa – oi, mida kõike imeasju su mobiil võimaldab teha! Aga mis seal salata, mina tõesti ei kasuta teda muuks otstarbeks kui selleks, milleks ta algselt ette nähtud oli, ikka helistamiseks...ja ma tõesti ei loe neid manuaale! Ma olen täitsa nõus oma äiaga, kes iga kord kui mingi uus asi on soetatud, kurdab, et küll on tänapäeval kõik keeruliseks tehtud. Vanasti oli hea: raadiol näiteks oli vaid kaks nuppu – ühest keerasid raadio sisse ja teisega otsisid kanaleid. Lihtne!

Muide, siiani ei ole ma kohanud veel situatsiooni, kus ameeriklane viskaks mittetöötava süsteemi üle nalja (nii nagu seda tegid inglased). Pigem lendavad sellised kurjad, valjuhäälsed ning tõlget mittevajavad väljendid, ka käed-jalad võetakse appi. Näiteks on meie majatiivas kolm kõrvutiasetsevat lifti ning kuna ameeriklased on selline imelik pidevalt-koliv-rahvas, siis juhtub sageli, et kolmest liftist kaks on broneeritud kolimise tarbeks. Ja siis teenindab kogu maja rahvast vaid üks – ja oodata rohkem kui kaks minutit… hmm, ükspäev oli mul tõesti tunne, et majas elab peale inimeste ka veel metsloomi, kes end ootamatult puurist leiavad ja seda valju häälse möiratusega väljendavad. Ausalt:)!

No nii, tagasi metrooteema juurde. Asusin siis neid selgitusi seal piletiaparaadi peal lugema. Kuidagi pimedavõitu oli ja kiri oli väike. Taustaks lapse korduvad meeldetuletused: „Misasja sa seal teed… lähme juba, ma ei jaksa enam oodata… kaua võib…emme, kas sa oled rumal?“. Pole ma nii rumal ühtegi: tegin selgeks, et pilet tuleb valida sõltuvalt sihtkohast, leidsin sihtkoha, erinevatest veeruvariantidest valisin välja tavahinnaga ühe-otsa pileti, sisestasin viis dollarit ja ennäe imet! – sain kätte nii pileti kui hunniku münte vahetusrahaks. Ok, see läks õnneks! Teine pilet veel – lapsele. Otsustasin kasutada tagasisaadud münte. Valisin väikeselt ekraanilt ühe-otsa pileti ja hakkasin sisestama münte. No on ikka imelikud mündid, kusagilt ei paista mündi suurust…mingis imepisikeses kirjas? Ja ekraan ka ei näita miskit, lao sisse palju tahad. Tagatipuks viskas kõik välja ka veel. Aga nojah, ma olen ju Ameerikas, mis tähendab, et siin pole võimalik hätta jääda.
Ühtäkki ilmus selja taha suur valjuhäälne must mees: „Mulle tundub, et teil on abi vaja, ma´m?“
Uhh, nojah! Mul on vaja ühe-otsa piletit sinna, palun!
„Tulge siia, sisestage oma mündid. Miks nii palju? Vähem ikka, soodusaeg ju!“
Hurraa, ekraan loeb õige summa, soodusaja pilet prinditakse välja. Aga….ma just ostsin kallima pileti ka?
„Noh…võtke kallim endale ja odavam andke lapsele!“
Thanks! Tehtud! Ning rõõmsalt pileteid läbipääsuväravatest sisse libistades mõtlen: aga sellel pole ju mingit vahet, kes pistab väravast sisse odavama, kes kallima pileti…. Sellega heitis ta küll meie üle nalja?! Ehhee, olgu temalgi hea päev…:)