Leiva kiituseks

Noorem laps koos oma itaallannast klassiõega mängivad meie pool Wii mänge. Iga vähe aja tagant tuleb pisikest kasvu Itaalia tütarlaps köögilaualt vabandava ilmega musta seemneleiba napsama.

- Sulle maitseb must leib?
- Jah, väga. Aga ema ei osta seda kunagi mulle.
- Miks ta siis ei osta?
- Ma ei tea. Talle ei maitse. Ainult valget sööb kogu aeg. Aga mulle maitseb niiiii väga!!!

Hmm, mis sa kostad. Mõtlesin, et tore ju, kui lapsed mõnikord taskuraha eest kommi asemel poest hoopis leiba ostaksid, sest see on niiiii maitsev :)

Koolivaheaeg? Tehtud!

Lapsed on need, kes ei lase mugavalt ja laisalt vanaduspõlve ootama jääda, vaid ikka on vaja kusagile minna, midagi uut teha ja avastada, eriti koolivaheajal. Niisiis käisime näiteks energiakeskuses vaatamas, kuidas äikest tehakse, ja mis saab alumiiniumpaberist või seebist mikrolaineahjus,

ja mis tunne on istuda äikesemürina peal.

Energiakeskuse tuur võttis meil tubli paar tundi, sest iga asjakene vajab ikka põhjalikku uurimist.

Bowlingut käisime mängimas. Lastele meeldis.

Ja uisutamas. Meeldis väga. Lastele meeldib üldse peaaegu kõik, mis nendega ette võetakse, peaasi, et võetakse :)

Suusatamas käisime ka ja lihtsalt looduses jalutamas. Naissaare ja mandrivaheline osa merest, mis oli mõni päev tagasi praktiliselt jäävaba, on taas rüsijääd täis kantud.

Aga seda, et kevadkuu vaatamata kõigele käes on annavad tunnistust koduaia pihlaka all tärganud lumikellukesed.

Siiski tundub lund veel nii palju olevat, et suusad võtame ka seekord veel Tartusse kaasa. Pidi juurdegi veel tulema...

Kevadel tuleb vaim pääle

Viimasel ajal ei ole olnud kirjutamisisu. Ei teagi, miks. Võiks ju öelda, et pole millestki kirjutada. Aga see oleks puhas vale. Võiks väita, et aega pole, aga ka see oleks vale. Aeg on prioriteetide küsimus. Motivatsiooni pole? Hmm, motivatsioon on miski, mis peaks rohkem nagu enda seest tulema. Mis siis on? Laiskus? Ei mina tea.

Elu oma värvilisuses keerleb sinu ümber, aga kirjutada sellest...? Vahel peab vist lihtsalt ennast kokku võtma. Sest tegemisi, mida jutu sisse punuda on olnud ju üksjagu.

Näiteks vastlaliug töökaaslastega koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lapsepõlv tuli meelde!

Või superhästi korda läinud talvepäev suusavõistluste ja auhindadega. Mis siis, et mina oma vanusegrupis viimaseks jäin -- ainuüksi osavõtu eest saime regioonile topeltpunktid, kuna edestasin ajaliselt endast hulga nooremaid :)

Või St Patrick's Day kolledži õppejõudude abikaasadega. Pilte oleksin võinud vähemalt teha, aga miskipärast ei teinud. Mõtlesin tagasiteel vaid, et millest see johtub, et nemad on eluga Tartus hulga rohkem rahul kui mina...

Või siis talvine jalutuskäik perega Elistvere loomapargis üheksa ilvese, vastärganud toriseva karu, meiega lahkelt suhtleva põdra ja muude põnevate metsloomadega. Ilveseid, muide, olevat suvel peaaegu võimatu näha..Või lihtsalt üks mere-äärne jalutuskäik, kus jäätükid nagu hunnik klaasi maona vonkles ja päikese käes kohati pudeliroheliselt helkis. Turnimine sellel osutus siiski pisut ohtlikuks, tuleb tunnistada.Või rõõm, et suusahooaeg veel kestab...? Või ühe pereliikme sünnipäev nädalavahetusel...:)

Aga üks asi on kindel -- kevad on käes ja see toob uue energia. Puuslikudki on juba peaaegu välja sulanud.

Juba 24?

Geni ütles, et meil olevat täna pulma-aastapäev, 24. juba. Oi, kas tõesti?

Jah tõepoolest, tuleb meelde küll. Tuleb meelde see päev ja see aktsendiga rääkiv tädi, kes meid natuke napsise, aga see-eest konkreetse-pühaliku häälega Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel paari pani.

Ilus oli. Ja mina olin piisavalt närvis, et räägitut tähele panna. Ootasin vaid seda, et saaks juba allkiri kusagile paberile antud ja siis ära vabamasse õhkkonda, st pidusse mindud. Meelis hiljem ütles, et tädi keel oli natuke pehme, mina ei märganud miskit :) Mina mäletan enda valget kleiti, lillelõhna, Meelise kikilipsu, punast vaipa, külaliste rõõmsaid nägusid...

Veel mäletan, et päike siras selges taevas, lumi helendas ja ma olin natuke närvis ka selle pärast, kuidas lumelibedatest treppidest kõrgetel kontsadel alla saada...

Gorbatšovi kuiv seadus oli, seda mäletan ka. Aga see ei seganud meie õhtust olemist, sest isa teatas, et miilits täna meile külla ei tule. Ja küll see Sovetskoje šampanskoje maitses hästi... Ja et pillimehed pidasid hommikuni vastu, seda mäletan ka :)

Mõni asi jääb ikka väga hästi meelde :)

Valimispäev

- Kus sa minema hakkad, valimistele või?

- Inimeses peab kõik ilus olema!

Lihtsalt täna meenus katkend ühest Eesti kultusfilmist.

Meie kammisime kah juuksed ära, otsisime viisakad riided selga ja läksime valima. Ikka vana head meetodit kasutades, just nagu muiste.
Valimas käimisega on see hea asi, et kui see tehtud, siis võib jälle mitu head aastat targutada :)

Pärast käisime veel suusatamas ja ilusat talveilma nautimas. Ja siis vaatasime loodusfilmi. Eks ole, elu loomariigis on hulga mõnusam -- ei pea juurdlema eksistentsiaalsetele probleemide üle. Ei pea muretsema majanduskasvu pärast. Ei pea iga hinna eest viie rikkama koloonia hulka jõudma. Nii mõndagi ei pea veel tegema, võib lihtsalt olla ja elust mõnu tunda. Sest nagu ütles prussakas ühes eesti multifilmis: ' On ainult üks seadus -- tehke sugu ja saagu teid palju.´ Üht-teist võiks ju loomariigist üle võtta :)

Head ise.. ise... iseseisvuspäeva! :)

Järjekordne pettumine

Kas nimetada seda nüüd püha lihtsameelsuseks või millekski muuks, aga oma tünga oleme Harku valla elanikena meiegi kätte saanud. Täna nimelt potsatas postkasti maamaksuteatis, kusjuures olime elanud õndsas teadmises, et Harku vald maamaksu oma elanikelt sellest aastast ei kasseeri. Seda oli ta kogu eelmise aasta rahvale õnnelikult ja järjepidevalt kuulutanud. Aga ometi ta tuli, see arve.

Hakkasin asja uurima ja selgus, et ei kasseeri jah, aga ainult neilt, kes õigel ajal, st määratud kuupäevaks avalduse vallale saatsid. Aega anti selleks napilt kaks kuud ja nüüd ripub kodulehel rasvase punase kirjaga teade, et avalduste esitamise aeg on möödas. Nii et ise olid rumal, et ei osanud õigel ajal õigest kohast vaadata.

Ja see maamaksuvabastus kehtib ka ainult üks aasta, kusjuures samal ajal tõstetakse lasteaiamaksu.

No ma ei tea. IRLi ma vist seekord ikkagi ei vali, sest mida muud ma enam teha saan.

Ei kipu naeratama

Viimased päevad on kulgenud visalt ja halbade uudiste taktis.

Nädalavahetusel, kui pool peret külmetuhaiguste käes vaevles, astus uksest sisse naaber ja teatas, et ta ostab omanikult meie korteri ära. Lepingu kohaselt on meil kolm kuud aega, et uus elamine leida. Ja meie elasime siiras usus, et ministeerium on sõlminud pikaajalise rendilepingu.

Lapsega käisime arsti juures, kes arvas, et peaksime mandlite eemaldamisele mõtlema. Meie kliima eripära, pole miskit parata.

Vahel ma mõtlen, et see elu Eestis ongi üks suur muretsemine ja pidev probleemide lahendamine. Ja lohutada saab end sellega, et oleks võinud hullemini minna.

Ärge küsige, miks ma ei naerata ... Varsti on pühad ja me lähme koju, siis naeratan jälle :)

Talv on külm ja libe

Käre pakane muutis olematuks meie talvepäeva, kurb küll.
Aga kui väga-väga tahta, siis ....
Lohutuseks :)

U-kujuline õnn

Täna õnnitlesime kolleegi, kes sai 40. Ma kallistasin teda sõnadega, et nüüd hakkab ta taas nooremaks muutuma. Oma kogemus või nii... Aga ta ei uskunud mind. Oli koguni õnnetu kuidagi...et ei taha enam peeglisse vaadata ja tahaks olla veel kahekümnene ja ...

Õhtul ostsin toidupoest ajakirja, mille eessõnas viidatakse uurimusele, kus väidetakse, et õnnetundel pidavat U kuju olema. Mis tähendab, et nii nagu on õnnelikud lapsed, kasvab õnnetunne koos vanuse tõusuga. Et keskeas ollakse kõige õnnetumad ja edasi läheb järjest paremaks ...:)

Nii et mul oli ikkagi õigus. Aga ma ise olen vist keskeast juba üle saanud. Või pole veel jõudnudki sinna?...:)

Kalapäev

Ühisüritused liidavad ja kalalkäik on põnev. Mina veendusin selles taas.

Sildid seljale. Võistkond, kes alati nr 1.
Siis väike instruktsioon

Siis järvele. Kes kuidas, aga veendusin ka ise, et selliste suuskadega oli lihtsam......kui läbi lume jalgsi sumbates.

Auk jäässe

Ja ootama..Ohhoo, esimesed särjepojad..Lõpuks võistlus kõige kiirema augupuurija tiitlile.Lahkudes täname metsatuka taha vajuvat päikest, kes meile ilusa päeva oli kinkinud.Siis saak lauale ja mõõtma

..

Ja siis auhinnad

Ja lõpuks omatehtud küpsetised.. ja uhhaa... ja tänusõnad... ja lubadused järgmiseks korraks... Keegi ei kahtle, et tore oli :)

Ehh, valijakompass..

Valijakompass on vahva asi, sest sain teada, et minu ideoloogiaga käib kokku kõige rohkem roheliste partei. Käib küll, kui nad, need meie esirohelised, nii kahepalgelised ja müüdavad poleks. Nii et sorry, valijakompass, seda sa paraku ei arvesta ega testida ei aita... Üle jääb olla hingelt roheline ja valimistel oma vaistu edasi usaldada :)

Talv on mõnus

Tartus on mõnusad suusarajad, kelgumäed ja uisuplats - kõik ühes kohas, nii et igaüks saab oma hetketuju järgi valida. Kui endal uiske-suuski pole, saab kohapeal rentida. Lund jätkub samuti ja külmakraadegi on täpselt parasjagu. Ümbrus on jätkuvalt muinasjutuliselt valge. Mis sa hing veel talvelt ootad.

Nii leidiski nädalavahetus meie pere talverõõme nautimas, suusa- ja uisuoskusi meelde tuletamas ja lihvimas. Oma kodustel maadligi küngastel on ikka turvalisem kui Ameerika mägedes. Uhh, tuleb meelde küll...

Hää oli, tõesõna :)

Balti Kaitsekolledžist ja muustki Tartu Postimehes

Meelise intervjuu leiab siit.

Rõõm rutiinist

Laupäeva õhtul kiskus tuju nulli. Pühapäevahommikune ilm vesistas nõnda, et lumevallid silmnähtavalt kahanesid. Meil tuli taas kodinad kokku korjata ja peale mõnusat paarinädalast kodusviibimist Tartu poole autorooli keerama hakata.

Täna on teisipäev ja läheb teine päev tööl uues töökohas. Füüsilises mõttes muidugi, sest läpaka taga olin juba kodus mõnda aega istunud, kolleegidega kohtumisi kokku leppinud ja tänapäeva internetiseerumisvõimalusi tarvitanud, aga noh, seltskonnas, töises õhkkonnas on mõnusam. Mõnusam ja asisem. Ja kui organisatsioon juba on kord selline üle-Eestiline, kes kusagil sulle mõne nurgakese leiab, siis paremat ei oska tahtagi.

On küll alles teine päev, kolleegid veel võõravõitu, aga ka mõnusad ja valdkond -- see on just, see, mida tahtsin :)

Vaikselt hakkab rutiinitunnetus sisse pugema. Hetkel tunnen sellest küll ainult rõõmu :)

Vahva kuupäev täna.

Internet teatab

Vaadake, kas leiate sealt ehk endagi nime. Minu vend leidis üllatuseks iseenda ja oma tütre nime, kes pole veel aastanegi. Kummaline seltskond see eurovastaste seltskond.

Nimede tähendusi

Aeg-ajalt võib lugeda interpretatsioone tuntud inimeste laste nimedest. Toomas Luhats pani oma aasta lõpus sündinud tütrele näiteks Lillemor. Ilus nimi minu arust. Hakkasin otsima, kust neid selgitusi siis leitakse ja sattusin sellisele saidile. Seda, et mina metsast tulen, teadsin niigi, aga laste nimede kohta leidsin nii mõndagi uut :)

Hääd uut! :)

Kus mujal kui kodus, ümberkaudse ilutulestiku saatel, me selle uue aasta vastu võtsime.

Nii hästi, kui praegu, pole eestlased kunagi elanud, tavatseb äi ikka öelda. Tundub küll.

Nautigem siis seda. Head uut aastat!

Talvine jalutuskäik...

...algas kasvavate hangete vahel eesti rahvussporti, lume kühveldamist, harrastades. Ilmajaama teatel olevat just Harjumaal kõige suurem kogus lund maha sadanud.Jalutuskäik jätkus piki mere äärt. Meri on alati erinev, hetkel nagu klimbisupp.Või siiski mitte. Klimpide all on tihedad harjased.
Vahepeal hakkas taas lund sadama ja tuul puhuma.
Luiged liiguvad jäätuvast rannas järjest kaugemale.Peale jalutuskäiku on mõnus kuuma teed juua ja lumepitskardinatega ääristatud aknast välja kaeda.

Upume lumme

Kuhjad ümber maja muudkui kerkivad, tuisutuul on lume kujundeid moodustavatesse vaaludesse keerutanud, lumehunnikust ukse ees saab varsti iglu ehitada. Kodust välja saamiseks tuleb iga päev tubli mitu tundi tööd teha. Kui külarahvas muidu kokku ei saa, siis ühisel rindel loodusjõudude vastu ikka. Saime just ümberkaudsete naabritega läbipääsutee sisse aetud, kui hakkas taas paksu lund sadama. Sellist talve me tahtsimegi. Mõnus on.

Jõuluks koju!

Lund tuleb üha juurde ja maailm akna taga muutub järjest valgemaks. Hingematvalt ilus on.
Meie sõidame taas koju :)

Mõnusaid jõule, armsad sugulased ja sõbrad!

Ikka on hea meel kui üks pere liikmetest on taas millegagi 'hakkama saanud'. Jaksu talle! :)

Valikud on alati olemas. Ka tööturul.

Mina kuulun siis ka nüüd nende tartlaste hulka, kelle tööandja Tallinnas asub. Ja nende veel õnnelikemate hulka, kes ei pea end pühapäeva õhtul pikas autoderivis pealinna poole venitama, et reedel sama Tartu poole teha, vaid saan töötada rahulikult oma kodus arvuti taga, kasvõi öösel, või siis hommikumantlis varahommikuse kohvitassi taga. Eks selline töö ole mitme tahuga - mina eelistaks virtuaalsele suhtlemisele vahetut suhtlemist - , kuid tänapäevases maailmas üha levinum töövorm, mis parata. Ja mine tea, mis tulevikumaailm toob. Koosolekuidki peetakse üha enam videokonverentside vormis, vähemalt üritatakse. Natuke võõras olevat see siiski veel ja kusagil olla juhtunud nii, et itimeestele kippunud liiga varane hommikune tõusmine üle jõu käima :)

Olukorra tööturul minu kogemuse põhjal võib kokku võtta sõnapaariga 'pole lihtne'. Tänasel tööotsijal peavad olema tugevad närvid ja mustadeks päevadeks kogutud rahapakk kapisahtlis. Siiski ei saaks ma öelda, et valikud puuduvad, need on alati olemas, küsimus on selles, mida sa isiklikult oma eluga peale soovid hakata. Ja siis lähebki keeruliseks. Tahaks ju ideaalvarianti - tööd vastavalt haridusele, palka ka, head seltskonda ja sobivat valdkonda, vahelduseks ehk isegi erialavahetust - , aga praeguses olukorras on seda liiga palju tahetud.

Kui minu konkureerimised kokku võtta, siis selgub järmine.
Saatsin umbes 20 kandideerimisavaldust või isegi rohkem, täpset arvestust ei pidanud. Kaks tööpakkujat ei vaevunud vastust saatma. Osad töökonkursid korraldati konkursi pärast, nagu riigisektoris ikka, kus kandidaat välja valitud on.
Läbisin kaks hoolega ette valmistud ja mitmeetapilist konkureerimist, mille vestlusvoorus selgus siiski, et ühes neist jäi puudu keemiateadmistest, ja teises eelistati raskema rusikaga meesterahvast.
Kokku käisin kuuel vestlusel, millest kolmele ütlesin ise ära. Vaatasin peeglisse ja küsisin ausalt endalt - kas see on see, millega ma tegelikult ka tegeleda soovin? Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas või ehk rohkemgi veel. Kuigi ameeriklased ütlevad, et 'leidke töö, et tööd otsida', siis mina ei pea seda eetiliselt õigeks. Aga eks ole seegi kahe otsaga asi, sest peret nälga jätta ju ei saa.

Mis mind üllatas? Sadu tööotsijaid kandideerib ühele kohale. Suured käärid palgavahedes, üldiselt madal palgatase Tartus võrreldes Tallinnaga. Positiivselt üllatas osade tööpakkujate siirus. Minu arust on oluline edastada kandidaadile võimalikult ausat infot, et mitte kahandada tööotsija eneseusku. Tööintervjuul ennast siiralt avades loodab ju ka tööosija saada ausamamat tagasisidet. Kui otse öelda ei saa, võiks kasvõi vihjamisi mõista anda. Eesti on väike ja tõenäosus, et tegelik tõde tuleb varem või hiljem välja on täitsa olemas. Mulle meeldis üks personalijuht, kes helistas ja põhjendas pikalt, miks mind ei valitud (tavaliselt saadetakse vaid lakooniline äraütlemiskiri).

Ja lõpuks - kui töö mitte saamise põhjuseks on ülekvalifitseeritus, siis millised on valikud? On ikka, valikud on alati. Võib ju osa pabereid sahtlinurka ära peita, tööraamat ära kaotada.... aga... Siinkohal meenus taas kiri ühe ameeriklase t-särgil:' If you are the best demand the most'. Oma tõetera on selles sees kindlasti.

Jõulumeem

Killukese ärgitusel ja tiia algatusel :)

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Ikka meeldib. Vabad päevad, värvilised tulukesed, küünlad ja piparkoogid...

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?

Perega ikka :)

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Lapsepõlvest ma jõule ei mäleta - nääre küll. Jõuludele hakkasin mõtlema kaheksakümnendate keskel, ülikooli ühikas, kus ühe toa tüdrukud jõuluks kuuse tuppa tõid ja kui kontrolijaid karta oli, peitsid selle voodi alla. Mina sellise tegevuse mõttekusest aru ei saanud. Pealegi juhtus aeg-ajalt, et keegi jälle mingitel kummalistel põhjustel ülikoolist välja visati ja milleks selliseid riske võtta, aru ma ei saanud...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei, näärivana oli alati tore mees. Veel mäletan, et lasteaias oli tal alati kaasas imeilus Snegurotska :)

5. Parim jõulumälestus?

Seda mäletan küll,et vanaema viis lauta loomadele head-paremat ja ma käisin temaga vahel kaasas.

6. Lemmik jõulutoit?

Eks ikka verivorst ja hapukapsas, mis seal salata.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Home, sweet home :)

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kuusk metsast, kingipakid kuuse all, esivanemad külla, nagu ikka...

9. Sinu jõulukingisoov?

Mul polegi kunagi soove. Iga kord kordame Meelisega üle, et kinke omavahel ei tee, lastele ainult, aga ikka kukub välja teisiti :)

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

Jõuluks koju.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

See, kes ei taha. Mina näiteks.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Olgu need jõulud just sellised, nagu soovivad - kes tahab koju jõuda,jõuab koju ja kes tahab külla minna, see peab seda saama :)

Meemile kutsun Silja, loodan, et ta jõudis läbi tuisu koju.

Meemi reeglid: Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/.

Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.

Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.

Elust Balti Kaitsekolledžis

Elu Balti Kaitsekolledžis kajastab kolledži väljaanne The Bugle. Kolledžit ei saa käsitleda pelgalt õppeasutusena, vaid väikese sotsiaalselt aktiivse kogukonnana oma murede ja rõõmudega. Enamus õppejõude ja osa tudengitestki tulevad Eestisse peredega, sellega aga kaasnevad teadagi-mis-mured. Probleemid vajavad lahendamist, rõõmud presenteerimist.

Viimasest numbrist, mille kaasautoriks saan natuke pidada ennastki, saab lugeda rahvusvahelisest õhtust, ekskursioonist Setumaale ja muudki põnevat.

Hallitusjuust lumes

Nii võiks päeva pealkirjastada küll. Käisime tänasel tuisusel talvepäeval kolledži õppejõudude abikaasadega Nõost paari kilomeetri kaugusel asuvas Breti talu juustutehases, kus valmistatakse Eesti esimest ja seni ainukest hallitusjuustu. Uskumatu kui palju võib hallitusjuustul sorte olla: sinine, valge, roheline, punane, seedri- või sinepiseemnetega, pärnaõieseemnetega, või mis kõik veel - kokku komkümmend erinevat sorti.

Kogu protsess, algusest lõpuni, toimub kohapeal - piim voolab lehmalaudast torupidi otse juustuvalmistamise tanki, läbides enne pastöriseerimisprotsessi. Juustu kõrvaltoode - vadak - voolab omakorda teist torupidi sigalasse, sealsete elanike toiduks.
Korda peab lautades hiigelsuur bernhardiin, kes muuhulgas pidavat ka poegimistel silma peal, võtab uustulnuka vastu, lakub puhtaks ja kuulutab pererahvale uudiseid. Abi järele tõttab vaid siis, kui ise hakkama ei saa.Jõudsime Breti tallu ajal, mil ladu oli juustust praktiliselt tühi, nii tühi, nagu see kunagi varem polevat veel olnud. Igast suuremast kaubandusketist leiab seda kui hästi otsida. Juustu saadetakse muuhulgas ka Soome ja Lätti, kuid nõudlus on palju suurem kui teha jõuab.
Karm juust, mis mõeldud vaid kõige julgematele. Brr, oli tõesti nii :)
Nimi räägib enda eest.
Kandikul on suur kera vastvalminud Luke mõisa juustust, kuhu on lisatud Luke mõisa ümber kasvavate pärnade õisi ja kohaliku mõisniku puskarit :) Olime esimesed, kes seda maitsesid.
Vaatasime üle ka Luke mõisa enda, mida EL fondide abil renoveeritkase ja kus praegu lastele erinevaid jõuluüritusi korraldatakse, kuid kauaks ei tihanud sinna jääda, sest esimesed uudised lumme kinni jäänud autodest hakkasid meieni jõudma.
Kokkuvõttes võib öelda, et põnev on avastada Eestimaad. Ja juust - proovige ja te kahetse :)

Jõuluvana ei ole olemas!

- Päkapikke ka mitte!
Esimene tõsine pettumus suureks kasvamise teel. Mis siis, et neid punakuuemehi Tartus tänavu erakordselt palju on kokku tulnud.

Mida õpetab koolikord teisel pool lompi

Taas ei saanud vaiki olla ja saatsin Delfile loo.

Meie pere elas Ameerika Ühendriikides kaks ja pool aastat, seal alustas ka lasteaia- ja kooliteed meie noorem tütar. Alljärgnevalt tahaksin sellest ajast välja tuua mõned aspektid.

Nulltolerants vägivalla suhtes

Koolivägivalla ennetamine algas lapse esmase sotsialiseerumisega ehk juba lasteaias. Vägivallata ühiskonda toetas süsteem, kus konflikte ei jäetud laste lahendada, vaid sellega tegelesid õpetajad ja kasvatajad igapäevases koostöös lapsevanematega. Iga õppeaasta alguses saadeti lapsevanematele koolikorda ning kooli- ja peredevahelist koostööd reguleeriv käsiraamat, mis muuhulgas defineeris lahti koolivägivalla olemuse, sellega seotud mõisted ning vägivalla vastase tegutsemise korra. Korra kohaselt oli õpetaja kohustatud viivitamatult sekkuma laste omavahelisse konflikti, selgitama mittekohast käitumist ja teavitama konfliktis osalenud laste vanemaid aset leidnud intsidendist, kusjuures lapsevanemale teavitades ei avaldatud konfliktis osalenud teiste laste nimesid. Lapsevanematel tuli allkirja vastu anda nõusolek probleemiga tegeleda, vastutada lapse tegude eest ning kui probleem ei lahene, pöörduda koolipsühholoogi poole. Just tihe koostöö kooli ja kodu vahel kasvatas respekti ja lugupidamist võrdselt igaühe vastu, tagades lastele vajaliku turvatunde.

Laiemalt võttes usun, et nulltolerants vägivalla suhtes oli põhjuseks, miks täiskasvanud inimene ei jätnud sekkumata arvetõiendamisse ka tänaval, ka siis, kui tegemist oli võõraste lastega.

Kodutööd

Koolikorra kohaselt ei tohtinud algklassi õpilane kulutada kodustele töödele rohkem kui 20 minutit päevas. Lisaks pidi laps igal õhtul raamatut lugema, millest tekkis juba varakult lugemisharjumus. Printsiipi, et nädalavahetuseks või koolivaheajaks õppimist ei jäetud, nimetaksin võrdse kohtlemise printsiibiks täiskasvanutega, mil nädalavahetus oli ette nähtud puhkamiseks.

Koolikott

Probleemi, et lapsed raske koolikoti tõttu seljavalude üle oleks kurtnud, Ameerikas ei olnud. Sealne süsteem oli lihtne. Kooliõpikud asusid koolis, neid koju kaasa ei tassitud. Kotti, failikaante vahele, pisteti paar koduse ülesandega lehte töövihikust, mis hommikul kooli tagasi viidi. Nädala lõpus pani õpetaja nn reedese failimapi vahele kõik nädala jooksul kodus ja koolis lahendatud kooliülesanded ning kokkuvõtte nädala tegemistest ja ülevaate tuleva nädala toimetamistest. Lapsevanem kinnitas allkirjaga, et on materjalidega tutvunud.

Koolikord

Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega, kas siis lapsele vastu, mõnda ühist kooliprojekti korraldama või koolidirektorile/õpetajale tunnustust avaldama. Ja, olles ise kunagi Eestis õpetajana töötanud, kadestasin töökeskkonda, milles sealsed õpetajad oma igapäevatööd tegid. Kuidas nad selle saavutasid? Eks ikka lasteaiast alates õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate ühise pingutuse viljana, tundub mulle.

Advendiaeg nagu muiste, külm, lumine ja sooviderohke

Advendiaja väljakuulutamine tõi linnarahva keskväljakule kokku.

Jõulukuusk täidab ka soovide puu rolli.

Raekoja plats on ilus.

Tartu lodi Jõmmu on platseile taritud ja kõigile uudistajatele avatud.

Mööda Küüni tänavat.

Ilusat advendiaega! :)