31.3.11
Leiva kiituseks
- Sulle maitseb must leib?
- Jah, väga. Aga ema ei osta seda kunagi mulle.
- Miks ta siis ei osta?
- Ma ei tea. Talle ei maitse. Ainult valget sööb kogu aeg. Aga mulle maitseb niiiii väga!!!
Hmm, mis sa kostad. Mõtlesin, et tore ju, kui lapsed mõnikord taskuraha eest kommi asemel poest hoopis leiba ostaksid, sest see on niiiii maitsev :)
27.3.11
Koolivaheaeg? Tehtud!
21.3.11
Kevadel tuleb vaim pääle
Elu oma värvilisuses keerleb sinu ümber, aga kirjutada sellest...? Vahel peab vist lihtsalt ennast kokku võtma. Sest tegemisi, mida jutu sisse punuda on olnud ju üksjagu.
Näiteks vastlaliug töökaaslastega koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lapsepõlv tuli meelde!
Või superhästi korda läinud talvepäev suusavõistluste ja auhindadega. Mis siis, et mina oma vanusegrupis viimaseks jäin -- ainuüksi osavõtu eest saime regioonile topeltpunktid, kuna edestasin ajaliselt endast hulga nooremaid :)
Või St Patrick's Day kolledži õppejõudude abikaasadega. Pilte oleksin võinud vähemalt teha, aga miskipärast ei teinud. Mõtlesin tagasiteel vaid, et millest see johtub, et nemad on eluga Tartus hulga rohkem rahul kui mina...
Või siis talvine jalutuskäik perega Elistvere loomapargis üheksa ilvese, vastärganud toriseva karu, meiega lahkelt suhtleva põdra ja muude põnevate metsloomadega. Ilveseid, muide, olevat suvel peaaegu võimatu näha.
Aga üks asi on kindel -- kevad on käes ja see toob uue energia. Puuslikudki on juba peaaegu välja sulanud.
7.3.11
Juba 24?
Jah tõepoolest, tuleb meelde küll. Tuleb meelde see päev ja see aktsendiga rääkiv tädi, kes meid natuke napsise, aga see-eest konkreetse-pühaliku häälega Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel paari pani.
Ilus oli. Ja mina olin piisavalt närvis, et räägitut tähele panna. Ootasin vaid seda, et saaks juba allkiri kusagile paberile antud ja siis ära vabamasse õhkkonda, st pidusse mindud. Meelis hiljem ütles, et tädi keel oli natuke pehme, mina ei märganud miskit :) Mina mäletan enda valget kleiti, lillelõhna, Meelise kikilipsu, punast vaipa, külaliste rõõmsaid nägusid...
Veel mäletan, et päike siras selges taevas, lumi helendas ja ma olin natuke närvis ka selle pärast, kuidas lumelibedatest treppidest kõrgetel kontsadel alla saada...
Gorbatšovi kuiv seadus oli, seda mäletan ka. Aga see ei seganud meie õhtust olemist, sest isa teatas, et miilits täna meile külla ei tule. Ja küll see Sovetskoje šampanskoje maitses hästi... Ja et pillimehed pidasid hommikuni vastu, seda mäletan ka :)
Mõni asi jääb ikka väga hästi meelde :)
6.3.11
Valimispäev
Valimas käimisega on see hea asi, et kui see tehtud, siis võib jälle mitu head aastat targutada :)
Pärast käisime veel suusatamas ja ilusat talveilma nautimas. Ja siis vaatasime loodusfilmi. Eks ole, elu loomariigis on hulga mõnusam -- ei pea juurdlema eksistentsiaalsetele probleemide üle. Ei pea muretsema majanduskasvu pärast. Ei pea iga hinna eest viie rikkama koloonia hulka jõudma. Nii mõndagi ei pea veel tegema, võib lihtsalt olla ja elust mõnu tunda. Sest nagu ütles prussakas ühes eesti multifilmis: ' On ainult üks seadus -- tehke sugu ja saagu teid palju.´ Üht-teist võiks ju loomariigist üle võtta :)
24.2.11
22.2.11
Järjekordne pettumine
Hakkasin asja uurima ja selgus, et ei kasseeri jah, aga ainult neilt, kes õigel ajal, st määratud kuupäevaks avalduse vallale saatsid. Aega anti selleks napilt kaks kuud ja nüüd ripub kodulehel rasvase punase kirjaga teade, et avalduste esitamise aeg on möödas. Nii et ise olid rumal, et ei osanud õigel ajal õigest kohast vaadata.
Ja see maamaksuvabastus kehtib ka ainult üks aasta, kusjuures samal ajal tõstetakse lasteaiamaksu.
No ma ei tea. IRLi ma vist seekord ikkagi ei vali, sest mida muud ma enam teha saan.
21.2.11
Ei kipu naeratama
Nädalavahetusel, kui pool peret külmetuhaiguste käes vaevles, astus uksest sisse naaber ja teatas, et ta ostab omanikult meie korteri ära. Lepingu kohaselt on meil kolm kuud aega, et uus elamine leida. Ja meie elasime siiras usus, et ministeerium on sõlminud pikaajalise rendilepingu.
Lapsega käisime arsti juures, kes arvas, et peaksime mandlite eemaldamisele mõtlema. Meie kliima eripära, pole miskit parata.
Vahel ma mõtlen, et see elu Eestis ongi üks suur muretsemine ja pidev probleemide lahendamine. Ja lohutada saab end sellega, et oleks võinud hullemini minna.
Ärge küsige, miks ma ei naerata ... Varsti on pühad ja me lähme koju, siis naeratan jälle :)
14.2.11
Talv on külm ja libe
Aga kui väga-väga tahta, siis ....
Lohutuseks :)
9.2.11
U-kujuline õnn
Õhtul ostsin toidupoest ajakirja, mille eessõnas viidatakse uurimusele, kus väidetakse, et õnnetundel pidavat U kuju olema. Mis tähendab, et nii nagu on õnnelikud lapsed, kasvab õnnetunne koos vanuse tõusuga. Et keskeas ollakse kõige õnnetumad ja edasi läheb järjest paremaks ...:)
Nii et mul oli ikkagi õigus. Aga ma ise olen vist keskeast juba üle saanud. Või pole veel jõudnudki sinna?...:)
28.1.11
Kalapäev
Keegi ei kahtle, et tore oli :) 26.1.11
Ehh, valijakompass..
23.1.11
Talv on mõnus
Nii leidiski nädalavahetus meie pere talverõõme nautimas, suusa- ja uisuoskusi meelde tuletamas ja lihvimas. Oma kodustel maadligi küngastel on ikka turvalisem kui Ameerika mägedes. Uhh, tuleb meelde küll...
Hää oli, tõesõna :)
13.1.11
11.1.11
Rõõm rutiinist
Täna on teisipäev ja läheb teine päev tööl uues töökohas. Füüsilises mõttes muidugi, sest läpaka taga olin juba kodus mõnda aega istunud, kolleegidega kohtumisi kokku leppinud ja tänapäeva internetiseerumisvõimalusi tarvitanud, aga noh, seltskonnas, töises õhkkonnas on mõnusam. Mõnusam ja asisem. Ja kui organisatsioon juba on kord selline üle-Eestiline, kes kusagil sulle mõne nurgakese leiab, siis paremat ei oska tahtagi.
On küll alles teine päev, kolleegid veel võõravõitu, aga ka mõnusad ja valdkond -- see on just, see, mida tahtsin :)
Vaikselt hakkab rutiinitunnetus sisse pugema. Hetkel tunnen sellest küll ainult rõõmu :)
Vahva kuupäev täna.
9.1.11
Internet teatab
4.1.11
Nimede tähendusi
1.1.11
Hääd uut! :)
28.12.10
Talvine jalutuskäik...
Luiged liiguvad jäätuvast rannas järjest kaugemale.
26.12.10
Upume lumme
23.12.10
Jõuluks koju!
19.12.10
15.12.10
Valikud on alati olemas. Ka tööturul.
Olukorra tööturul minu kogemuse põhjal võib kokku võtta sõnapaariga 'pole lihtne'. Tänasel tööotsijal peavad olema tugevad närvid ja mustadeks päevadeks kogutud rahapakk kapisahtlis. Siiski ei saaks ma öelda, et valikud puuduvad, need on alati olemas, küsimus on selles, mida sa isiklikult oma eluga peale soovid hakata. Ja siis lähebki keeruliseks. Tahaks ju ideaalvarianti - tööd vastavalt haridusele, palka ka, head seltskonda ja sobivat valdkonda, vahelduseks ehk isegi erialavahetust - , aga praeguses olukorras on seda liiga palju tahetud.
Kui minu konkureerimised kokku võtta, siis selgub järmine.
Saatsin umbes 20 kandideerimisavaldust või isegi rohkem, täpset arvestust ei pidanud. Kaks tööpakkujat ei vaevunud vastust saatma. Osad töökonkursid korraldati konkursi pärast, nagu riigisektoris ikka, kus kandidaat välja valitud on.
Läbisin kaks hoolega ette valmistud ja mitmeetapilist konkureerimist, mille vestlusvoorus selgus siiski, et ühes neist jäi puudu keemiateadmistest, ja teises eelistati raskema rusikaga meesterahvast.
Kokku käisin kuuel vestlusel, millest kolmele ütlesin ise ära. Vaatasin peeglisse ja küsisin ausalt endalt - kas see on see, millega ma tegelikult ka tegeleda soovin? Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas või ehk rohkemgi veel. Kuigi ameeriklased ütlevad, et 'leidke töö, et tööd otsida', siis mina ei pea seda eetiliselt õigeks. Aga eks ole seegi kahe otsaga asi, sest peret nälga jätta ju ei saa.
Mis mind üllatas? Sadu tööotsijaid kandideerib ühele kohale. Suured käärid palgavahedes, üldiselt madal palgatase Tartus võrreldes Tallinnaga. Positiivselt üllatas osade tööpakkujate siirus. Minu arust on oluline edastada kandidaadile võimalikult ausat infot, et mitte kahandada tööotsija eneseusku. Tööintervjuul ennast siiralt avades loodab ju ka tööosija saada ausamamat tagasisidet. Kui otse öelda ei saa, võiks kasvõi vihjamisi mõista anda. Eesti on väike ja tõenäosus, et tegelik tõde tuleb varem või hiljem välja on täitsa olemas. Mulle meeldis üks personalijuht, kes helistas ja põhjendas pikalt, miks mind ei valitud (tavaliselt saadetakse vaid lakooniline äraütlemiskiri).
Ja lõpuks - kui töö mitte saamise põhjuseks on ülekvalifitseeritus, siis millised on valikud? On ikka, valikud on alati. Võib ju osa pabereid sahtlinurka ära peita, tööraamat ära kaotada.... aga... Siinkohal meenus taas kiri ühe ameeriklase t-särgil:' If you are the best demand the most'. Oma tõetera on selles sees kindlasti.
12.12.10
Jõulumeem
Killukese ärgitusel ja tiia algatusel :)
1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?
Perega ikka :)
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Lapsepõlvest ma jõule ei mäleta - nääre küll. Jõuludele hakkasin mõtlema kaheksakümnendate keskel, ülikooli ühikas, kus ühe toa tüdrukud jõuluks kuuse tuppa tõid ja kui kontrolijaid karta oli, peitsid selle voodi alla. Mina sellise tegevuse mõttekusest aru ei saanud. Pealegi juhtus aeg-ajalt, et keegi jälle mingitel kummalistel põhjustel ülikoolist välja visati ja milleks selliseid riske võtta, aru ma ei saanud...
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei, näärivana oli alati tore mees. Veel mäletan, et lasteaias oli tal alati kaasas imeilus Snegurotska :)
5. Parim jõulumälestus?
Seda mäletan küll,et vanaema viis lauta loomadele head-paremat ja ma käisin temaga vahel kaasas.
6. Lemmik jõulutoit?
Eks ikka verivorst ja hapukapsas, mis seal salata.
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Home, sweet home :)
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Kuusk metsast, kingipakid kuuse all, esivanemad külla, nagu ikka...
9. Sinu jõulukingisoov?
Mul polegi kunagi soove. Iga kord kordame Meelisega üle, et kinke omavahel ei tee, lastele ainult, aga ikka kukub välja teisiti :)
10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Jõuluks koju.
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
See, kes ei taha. Mina näiteks.
Meemile kutsun Silja, loodan, et ta jõudis läbi tuisu koju.
10.12.10
Elust Balti Kaitsekolledžis
Viimasest numbrist, mille kaasautoriks saan natuke pidada ennastki, saab lugeda rahvusvahelisest õhtust, ekskursioonist Setumaale ja muudki põnevat.
9.12.10
Hallitusjuust lumes
Korda peab lautades hiigelsuur bernhardiin, kes muuhulgas pidavat ka poegimistel silma peal, võtab uustulnuka vastu, lakub puhtaks ja kuulutab pererahvale uudiseid. Abi järele tõttab vaid siis, kui ise hakkama ei saa.
Kokkuvõttes võib öelda, et põnev on avastada Eestimaad. Ja juust - proovige ja te kahetse :)
5.12.10
Jõuluvana ei ole olemas!
Esimene tõsine pettumus suureks kasvamise teel. Mis siis, et neid punakuuemehi Tartus tänavu erakordselt palju on kokku tulnud.
1.12.10
Mida õpetab koolikord teisel pool lompi
Nulltolerants vägivalla suhtes
Koolivägivalla ennetamine algas lapse esmase sotsialiseerumisega ehk juba lasteaias. Vägivallata ühiskonda toetas süsteem, kus konflikte ei jäetud laste lahendada, vaid sellega tegelesid õpetajad ja kasvatajad igapäevases koostöös lapsevanematega. Iga õppeaasta alguses saadeti lapsevanematele koolikorda ning kooli- ja peredevahelist koostööd reguleeriv käsiraamat, mis muuhulgas defineeris lahti koolivägivalla olemuse, sellega seotud mõisted ning vägivalla vastase tegutsemise korra. Korra kohaselt oli õpetaja kohustatud viivitamatult sekkuma laste omavahelisse konflikti, selgitama mittekohast käitumist ja teavitama konfliktis osalenud laste vanemaid aset leidnud intsidendist, kusjuures lapsevanemale teavitades ei avaldatud konfliktis osalenud teiste laste nimesid. Lapsevanematel tuli allkirja vastu anda nõusolek probleemiga tegeleda, vastutada lapse tegude eest ning kui probleem ei lahene, pöörduda koolipsühholoogi poole. Just tihe koostöö kooli ja kodu vahel kasvatas respekti ja lugupidamist võrdselt igaühe vastu, tagades lastele vajaliku turvatunde.
Laiemalt võttes usun, et nulltolerants vägivalla suhtes oli põhjuseks, miks täiskasvanud inimene ei jätnud sekkumata arvetõiendamisse ka tänaval, ka siis, kui tegemist oli võõraste lastega.
Kodutööd
Koolikorra kohaselt ei tohtinud algklassi õpilane kulutada kodustele töödele rohkem kui 20 minutit päevas. Lisaks pidi laps igal õhtul raamatut lugema, millest tekkis juba varakult lugemisharjumus. Printsiipi, et nädalavahetuseks või koolivaheajaks õppimist ei jäetud, nimetaksin võrdse kohtlemise printsiibiks täiskasvanutega, mil nädalavahetus oli ette nähtud puhkamiseks.
Koolikott
Probleemi, et lapsed raske koolikoti tõttu seljavalude üle oleks kurtnud, Ameerikas ei olnud. Sealne süsteem oli lihtne. Kooliõpikud asusid koolis, neid koju kaasa ei tassitud. Kotti, failikaante vahele, pisteti paar koduse ülesandega lehte töövihikust, mis hommikul kooli tagasi viidi. Nädala lõpus pani õpetaja nn reedese failimapi vahele kõik nädala jooksul kodus ja koolis lahendatud kooliülesanded ning kokkuvõtte nädala tegemistest ja ülevaate tuleva nädala toimetamistest. Lapsevanem kinnitas allkirjaga, et on materjalidega tutvunud.
Koolikord
Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega, kas siis lapsele vastu, mõnda ühist kooliprojekti korraldama või koolidirektorile/õpetajale tunnustust avaldama. Ja, olles ise kunagi Eestis õpetajana töötanud, kadestasin töökeskkonda, milles sealsed õpetajad oma igapäevatööd tegid. Kuidas nad selle saavutasid? Eks ikka lasteaiast alates õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate ühise pingutuse viljana, tundub mulle.



...kui läbi lume jalgsi sumbates.
Auk jäässe








