26.1.11

Ehh, valijakompass..

Valijakompass on vahva asi, sest sain teada, et minu ideoloogiaga käib kokku kõige rohkem roheliste partei. Käib küll, kui nad, need meie esirohelised, nii kahepalgelised ja müüdavad poleks. Nii et sorry, valijakompass, seda sa paraku ei arvesta ega testida ei aita... Üle jääb olla hingelt roheline ja valimistel oma vaistu edasi usaldada :)

23.1.11

Talv on mõnus

Tartus on mõnusad suusarajad, kelgumäed ja uisuplats - kõik ühes kohas, nii et igaüks saab oma hetketuju järgi valida. Kui endal uiske-suuski pole, saab kohapeal rentida. Lund jätkub samuti ja külmakraadegi on täpselt parasjagu. Ümbrus on jätkuvalt muinasjutuliselt valge. Mis sa hing veel talvelt ootad.

Nii leidiski nädalavahetus meie pere talverõõme nautimas, suusa- ja uisuoskusi meelde tuletamas ja lihvimas. Oma kodustel maadligi küngastel on ikka turvalisem kui Ameerika mägedes. Uhh, tuleb meelde küll...

Hää oli, tõesõna :)

11.1.11

Rõõm rutiinist

Laupäeva õhtul kiskus tuju nulli. Pühapäevahommikune ilm vesistas nõnda, et lumevallid silmnähtavalt kahanesid. Meil tuli taas kodinad kokku korjata ja peale mõnusat paarinädalast kodusviibimist Tartu poole autorooli keerama hakata.

Täna on teisipäev ja läheb teine päev tööl uues töökohas. Füüsilises mõttes muidugi, sest läpaka taga olin juba kodus mõnda aega istunud, kolleegidega kohtumisi kokku leppinud ja tänapäeva internetiseerumisvõimalusi tarvitanud, aga noh, seltskonnas, töises õhkkonnas on mõnusam. Mõnusam ja asisem. Ja kui organisatsioon juba on kord selline üle-Eestiline, kes kusagil sulle mõne nurgakese leiab, siis paremat ei oska tahtagi.

On küll alles teine päev, kolleegid veel võõravõitu, aga ka mõnusad ja valdkond -- see on just, see, mida tahtsin :)

Vaikselt hakkab rutiinitunnetus sisse pugema. Hetkel tunnen sellest küll ainult rõõmu :)

Vahva kuupäev täna.

9.1.11

Internet teatab

Vaadake, kas leiate sealt ehk endagi nime. Minu vend leidis üllatuseks iseenda ja oma tütre nime, kes pole veel aastanegi. Kummaline seltskond see eurovastaste seltskond.

4.1.11

Nimede tähendusi

Aeg-ajalt võib lugeda interpretatsioone tuntud inimeste laste nimedest. Toomas Luhats pani oma aasta lõpus sündinud tütrele näiteks Lillemor. Ilus nimi minu arust. Hakkasin otsima, kust neid selgitusi siis leitakse ja sattusin sellisele saidile. Seda, et mina metsast tulen, teadsin niigi, aga laste nimede kohta leidsin nii mõndagi uut :)

1.1.11

Hääd uut! :)


Kus mujal kui kodus, ümberkaudse ilutulestiku saatel, me selle uue aasta vastu võtsime.
Nii hästi, kui praegu, pole eestlased kunagi elanud, tavatseb äi ikka öelda. Tundub küll.
Nautigem siis seda. Head uut aastat!

28.12.10

Talvine jalutuskäik...

...algas kasvavate hangete vahel eesti rahvussporti, lume kühveldamist, harrastades. Ilmajaama teatel olevat just Harjumaal kõige suurem kogus lund maha sadanud.Jalutuskäik jätkus piki mere äärt. Meri on alati erinev, hetkel nagu klimbisupp.Või siiski mitte. Klimpide all on tihedad harjased.
Vahepeal hakkas taas lund sadama ja tuul puhuma.
Luiged liiguvad jäätuvast rannas järjest kaugemale.Peale jalutuskäiku on mõnus kuuma teed juua ja lumepitskardinatega ääristatud aknast välja kaeda.

26.12.10

Upume lumme

Kuhjad ümber maja muudkui kerkivad, tuisutuul on lume kujundeid moodustavatesse vaaludesse keerutanud, lumehunnikust ukse ees saab varsti iglu ehitada. Kodust välja saamiseks tuleb iga päev tubli mitu tundi tööd teha. Kui külarahvas muidu kokku ei saa, siis ühisel rindel loodusjõudude vastu ikka. Saime just ümberkaudsete naabritega läbipääsutee sisse aetud, kui hakkas taas paksu lund sadama. Sellist talve me tahtsimegi. Mõnus on.

23.12.10

Jõuluks koju!


Lund tuleb üha juurde ja maailm akna taga muutub järjest valgemaks. Hingematvalt ilus on.
Meie sõidame taas koju :)

Mõnusaid jõule, armsad sugulased ja sõbrad!

19.12.10

Ikka on hea meel kui üks pere liikmetest on taas millegagi 'hakkama saanud'. Jaksu talle! :)

15.12.10

Valikud on alati olemas. Ka tööturul.

Mina kuulun siis ka nüüd nende tartlaste hulka, kelle tööandja Tallinnas asub. Ja nende veel õnnelikemate hulka, kes ei pea end pühapäeva õhtul pikas autoderivis pealinna poole venitama, et reedel sama Tartu poole teha, vaid saan töötada rahulikult oma kodus arvuti taga, kasvõi öösel, või siis hommikumantlis varahommikuse kohvitassi taga. Eks selline töö ole mitme tahuga - mina eelistaks virtuaalsele suhtlemisele vahetut suhtlemist - , kuid tänapäevases maailmas üha levinum töövorm, mis parata. Ja mine tea, mis tulevikumaailm toob. Koosolekuidki peetakse üha enam videokonverentside vormis, vähemalt üritatakse. Natuke võõras olevat see siiski veel ja kusagil olla juhtunud nii, et itimeestele kippunud liiga varane hommikune tõusmine üle jõu käima :)

Olukorra tööturul minu kogemuse põhjal võib kokku võtta sõnapaariga 'pole lihtne'. Tänasel tööotsijal peavad olema tugevad närvid ja mustadeks päevadeks kogutud rahapakk kapisahtlis. Siiski ei saaks ma öelda, et valikud puuduvad, need on alati olemas, küsimus on selles, mida sa isiklikult oma eluga peale soovid hakata. Ja siis lähebki keeruliseks. Tahaks ju ideaalvarianti - tööd vastavalt haridusele, palka ka, head seltskonda ja sobivat valdkonda, vahelduseks ehk isegi erialavahetust - , aga praeguses olukorras on seda liiga palju tahetud.

Kui minu konkureerimised kokku võtta, siis selgub järmine.
Saatsin umbes 20 kandideerimisavaldust või isegi rohkem, täpset arvestust ei pidanud. Kaks tööpakkujat ei vaevunud vastust saatma. Osad töökonkursid korraldati konkursi pärast, nagu riigisektoris ikka, kus kandidaat välja valitud on.
Läbisin kaks hoolega ette valmistud ja mitmeetapilist konkureerimist, mille vestlusvoorus selgus siiski, et ühes neist jäi puudu keemiateadmistest, ja teises eelistati raskema rusikaga meesterahvast.
Kokku käisin kuuel vestlusel, millest kolmele ütlesin ise ära. Vaatasin peeglisse ja küsisin ausalt endalt - kas see on see, millega ma tegelikult ka tegeleda soovin? Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas või ehk rohkemgi veel. Kuigi ameeriklased ütlevad, et 'leidke töö, et tööd otsida', siis mina ei pea seda eetiliselt õigeks. Aga eks ole seegi kahe otsaga asi, sest peret nälga jätta ju ei saa.

Mis mind üllatas? Sadu tööotsijaid kandideerib ühele kohale. Suured käärid palgavahedes, üldiselt madal palgatase Tartus võrreldes Tallinnaga. Positiivselt üllatas osade tööpakkujate siirus. Minu arust on oluline edastada kandidaadile võimalikult ausat infot, et mitte kahandada tööotsija eneseusku. Tööintervjuul ennast siiralt avades loodab ju ka tööosija saada ausamamat tagasisidet. Kui otse öelda ei saa, võiks kasvõi vihjamisi mõista anda. Eesti on väike ja tõenäosus, et tegelik tõde tuleb varem või hiljem välja on täitsa olemas. Mulle meeldis üks personalijuht, kes helistas ja põhjendas pikalt, miks mind ei valitud (tavaliselt saadetakse vaid lakooniline äraütlemiskiri).

Ja lõpuks - kui töö mitte saamise põhjuseks on ülekvalifitseeritus, siis millised on valikud? On ikka, valikud on alati. Võib ju osa pabereid sahtlinurka ära peita, tööraamat ära kaotada.... aga... Siinkohal meenus taas kiri ühe ameeriklase t-särgil:' If you are the best demand the most'. Oma tõetera on selles sees kindlasti.

12.12.10

Jõulumeem

Killukese ärgitusel ja tiia algatusel :)

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Ikka meeldib. Vabad päevad, värvilised tulukesed, küünlad ja piparkoogid...

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?

Perega ikka :)

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Lapsepõlvest ma jõule ei mäleta - nääre küll. Jõuludele hakkasin mõtlema kaheksakümnendate keskel, ülikooli ühikas, kus ühe toa tüdrukud jõuluks kuuse tuppa tõid ja kui kontrolijaid karta oli, peitsid selle voodi alla. Mina sellise tegevuse mõttekusest aru ei saanud. Pealegi juhtus aeg-ajalt, et keegi jälle mingitel kummalistel põhjustel ülikoolist välja visati ja milleks selliseid riske võtta, aru ma ei saanud...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei, näärivana oli alati tore mees. Veel mäletan, et lasteaias oli tal alati kaasas imeilus Snegurotska :)

5. Parim jõulumälestus?

Seda mäletan küll,et vanaema viis lauta loomadele head-paremat ja ma käisin temaga vahel kaasas.

6. Lemmik jõulutoit?

Eks ikka verivorst ja hapukapsas, mis seal salata.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Home, sweet home :)

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kuusk metsast, kingipakid kuuse all, esivanemad külla, nagu ikka...

9. Sinu jõulukingisoov?

Mul polegi kunagi soove. Iga kord kordame Meelisega üle, et kinke omavahel ei tee, lastele ainult, aga ikka kukub välja teisiti :)

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

Jõuluks koju.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?


See, kes ei taha. Mina näiteks.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Olgu need jõulud just sellised, nagu soovivad - kes tahab koju jõuda,jõuab koju ja kes tahab külla minna, see peab seda saama :)

Meemile kutsun Silja, loodan, et ta jõudis läbi tuisu koju.

Meemi reeglid: Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/.
Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.
Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.

10.12.10

Elust Balti Kaitsekolledžis

Elu Balti Kaitsekolledžis kajastab kolledži väljaanne The Bugle. Kolledžit ei saa käsitleda pelgalt õppeasutusena, vaid väikese sotsiaalselt aktiivse kogukonnana oma murede ja rõõmudega. Enamus õppejõude ja osa tudengitestki tulevad Eestisse peredega, sellega aga kaasnevad teadagi-mis-mured. Probleemid vajavad lahendamist, rõõmud presenteerimist.

Viimasest numbrist, mille kaasautoriks saan natuke pidada ennastki, saab lugeda rahvusvahelisest õhtust, ekskursioonist Setumaale ja muudki põnevat.

9.12.10

Hallitusjuust lumes

Nii võiks päeva pealkirjastada küll. Käisime tänasel tuisusel talvepäeval kolledži õppejõudude abikaasadega Nõost paari kilomeetri kaugusel asuvas Breti talu juustutehases, kus valmistatakse Eesti esimest ja seni ainukest hallitusjuustu. Uskumatu kui palju võib hallitusjuustul sorte olla: sinine, valge, roheline, punane, seedri- või sinepiseemnetega, pärnaõieseemnetega, või mis kõik veel - kokku komkümmend erinevat sorti.

Kogu protsess, algusest lõpuni, toimub kohapeal - piim voolab lehmalaudast torupidi otse juustuvalmistamise tanki, läbides enne pastöriseerimisprotsessi. Juustu kõrvaltoode - vadak - voolab omakorda teist torupidi sigalasse, sealsete elanike toiduks.
Korda peab lautades hiigelsuur bernhardiin, kes muuhulgas pidavat ka poegimistel silma peal, võtab uustulnuka vastu, lakub puhtaks ja kuulutab pererahvale uudiseid. Abi järele tõttab vaid siis, kui ise hakkama ei saa.Jõudsime Breti tallu ajal, mil ladu oli juustust praktiliselt tühi, nii tühi, nagu see kunagi varem polevat veel olnud. Igast suuremast kaubandusketist leiab seda kui hästi otsida. Juustu saadetakse muuhulgas ka Soome ja Lätti, kuid nõudlus on palju suurem kui teha jõuab.
Karm juust, mis mõeldud vaid kõige julgematele. Brr, oli tõesti nii :)
Nimi räägib enda eest.
Kandikul on suur kera vastvalminud Luke mõisa juustust, kuhu on lisatud Luke mõisa ümber kasvavate pärnade õisi ja kohaliku mõisniku puskarit :) Olime esimesed, kes seda maitsesid.
Vaatasime üle ka Luke mõisa enda, mida EL fondide abil renoveeritkase ja kus praegu lastele erinevaid jõuluüritusi korraldatakse, kuid kauaks ei tihanud sinna jääda, sest esimesed uudised lumme kinni jäänud autodest hakkasid meieni jõudma.
Kokkuvõttes võib öelda, et põnev on avastada Eestimaad. Ja juust - proovige ja te kahetse :)

5.12.10

Jõuluvana ei ole olemas!

- Päkapikke ka mitte!
Esimene tõsine pettumus suureks kasvamise teel. Mis siis, et neid punakuuemehi Tartus tänavu erakordselt palju on kokku tulnud.

1.12.10

Mida õpetab koolikord teisel pool lompi

Taas ei saanud vaiki olla ja saatsin Delfile loo.

Meie pere elas Ameerika Ühendriikides kaks ja pool aastat, seal alustas ka lasteaia- ja kooliteed meie noorem tütar. Alljärgnevalt tahaksin sellest ajast välja tuua mõned aspektid.

Nulltolerants vägivalla suhtes

Koolivägivalla ennetamine algas lapse esmase sotsialiseerumisega ehk juba lasteaias. Vägivallata ühiskonda toetas süsteem, kus konflikte ei jäetud laste lahendada, vaid sellega tegelesid õpetajad ja kasvatajad igapäevases koostöös lapsevanematega. Iga õppeaasta alguses saadeti lapsevanematele koolikorda ning kooli- ja peredevahelist koostööd reguleeriv käsiraamat, mis muuhulgas defineeris lahti koolivägivalla olemuse, sellega seotud mõisted ning vägivalla vastase tegutsemise korra. Korra kohaselt oli õpetaja kohustatud viivitamatult sekkuma laste omavahelisse konflikti, selgitama mittekohast käitumist ja teavitama konfliktis osalenud laste vanemaid aset leidnud intsidendist, kusjuures lapsevanemale teavitades ei avaldatud konfliktis osalenud teiste laste nimesid. Lapsevanematel tuli allkirja vastu anda nõusolek probleemiga tegeleda, vastutada lapse tegude eest ning kui probleem ei lahene, pöörduda koolipsühholoogi poole. Just tihe koostöö kooli ja kodu vahel kasvatas respekti ja lugupidamist võrdselt igaühe vastu, tagades lastele vajaliku turvatunde.

Laiemalt võttes usun, et nulltolerants vägivalla suhtes oli põhjuseks, miks täiskasvanud inimene ei jätnud sekkumata arvetõiendamisse ka tänaval, ka siis, kui tegemist oli võõraste lastega.

Kodutööd

Koolikorra kohaselt ei tohtinud algklassi õpilane kulutada kodustele töödele rohkem kui 20 minutit päevas. Lisaks pidi laps igal õhtul raamatut lugema, millest tekkis juba varakult lugemisharjumus. Printsiipi, et nädalavahetuseks või koolivaheajaks õppimist ei jäetud, nimetaksin võrdse kohtlemise printsiibiks täiskasvanutega, mil nädalavahetus oli ette nähtud puhkamiseks.

Koolikott

Probleemi, et lapsed raske koolikoti tõttu seljavalude üle oleks kurtnud, Ameerikas ei olnud. Sealne süsteem oli lihtne. Kooliõpikud asusid koolis, neid koju kaasa ei tassitud. Kotti, failikaante vahele, pisteti paar koduse ülesandega lehte töövihikust, mis hommikul kooli tagasi viidi. Nädala lõpus pani õpetaja nn reedese failimapi vahele kõik nädala jooksul kodus ja koolis lahendatud kooliülesanded ning kokkuvõtte nädala tegemistest ja ülevaate tuleva nädala toimetamistest. Lapsevanem kinnitas allkirjaga, et on materjalidega tutvunud.

Koolikord

Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega, kas siis lapsele vastu, mõnda ühist kooliprojekti korraldama või koolidirektorile/õpetajale tunnustust avaldama. Ja, olles ise kunagi Eestis õpetajana töötanud, kadestasin töökeskkonda, milles sealsed õpetajad oma igapäevatööd tegid. Kuidas nad selle saavutasid? Eks ikka lasteaiast alates õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate ühise pingutuse viljana, tundub mulle.

28.11.10

Advendiaeg nagu muiste, külm, lumine ja sooviderohke

Advendiaja väljakuulutamine tõi linnarahva keskväljakule kokku.

Jõulukuusk täidab ka soovide puu rolli.

Raekoja plats on ilus.

Tartu lodi Jõmmu on platseile taritud ja kõigile uudistajatele avatud.

Mööda Küüni tänavat.

Ilusat advendiaega! :)

25.11.10

Lühike kokkuvõte ekskursioonist Loodusmuuseumisse

- Emme, me käisime täna klassiga Loodusmuuseumis.
- Ja kuidas meeldis?
- Ah, ma ei tea. Seal polnud muud kui surnud loomad ja mõned luud ka.

18.11.10

Lihtne usk

Ühel õhtul luges Meelis mulle ette horoskoopi.
'Lahendus võib olla otse sinu ees, kuid sa ei pruugi seda näha. Põhjus selles, et silme ees liigub liiga palju edasi-tagasi infot.'

Ma sain aru küll, mis ta mulle öelda tahtis. Aga mina olen ju jäär, ajan oma joru ja horoskoope ei usu :) Võib-olla peaks? Keegi kunagi ütles, et eestlaste häda ongi selles, et nad ei usu midagi ega kedagi. Küllap see nii ongi.
Sest mis aitab uskmatut siis, kui usk iseendasse kõikuma lööb? Horoskoop?

17.11.10

Mõned asjad on meie kandis kummalised

Läksime Meelisega ühel sombusel õhtupoolikul Tartu vanalinna jalutama ja mõnusat istumiskohta otsima, sellist, kus oleks vaikne intiimne õhkkond, kus saaks omaette klaasikest veini libistada ja miskit maitsvat suupistetki ehk kõrvale võtta. Ega valikut teab kui palju pole, seda enam, et me ei tahtnud minna sinna, kus korduvalt käidud on. Mõningase hulkumise peale jäi ette üks pizza restorani moodi koht, mis tundus täitsa ok. Sättisime end ühte nurka istuma, aga natukese aja pärast avastasin, et lamp, mis laua kohal täpselt meie vahel rippus, oli nii hele, et pimestas silmi. Sain vaevu üle kiusatusest pirn lambist välja keerata :)

Kolisime siis teise, nöörlülitiga seinalambiga lauda, ise rõõmsad kliendile pakutud valikuvõimaluse üle tuli lihtsalt välja lülitada. Minu arust oli restoran liigselt lampidega üle pingutanud, sest pimedast õuest tulnule mõjus tugev valgus kuidagi ehmatavalt ja pani silmi kissitama.

Kuid rõõmu mõnusast hämarusest ei jätkunud kauaks. Vilunud graatsilisusega tõmbas ettekandja lambi uuesti põlema.
'Muidu tuleb ülemus ja hakkab pärima, et kas pirnid on läbi...!' lausus ta konkreetse ja vastuvaidlemist mitte kannatava häälega ja lahkus. Me võtsime ehmatusest selle peale hääletoonigi poole vaiksemaks -- mine tea, mis ülemus ütleb...

Kord nagu haiglas, valgusest rääkimata, aga ma ei usu, et ma sinna enam tagasi läheksin.

Mõned asjad on kummalised meite pool, tõesti.

15.11.10

Käisin täna apteegis tuju tõstmas

Astun apteekri juurde, endal tervis mitte just kiita ja tuju samuti. Ilmad ju ka sellised, et aru ei saa, kas on õhtu, päev või hommik. November on minu jaoks alati nutune kuu tundunud.

Ulatan oma ID apteekrile, kes arvuti taga klõbistamist alustab ja vähe aja pärast mulle otsa vaatab.
- Esitage palun oma dokument
- Ma just andsin
- Ei, teie oma. Ma saan aru, et te ei osta endale ravimeid
- Endale ikka
- ?? See pole ju teie ID?
- Või nii? Kas tegelikult paistan vanem või noorem?
- Te näete ikka hulga noorem välja!

No aitäh! Tuju läks kohe paremaks ja november valgemaks :)

7.11.10

Miks mehed on kõige tähtsamad?

Istusime õhtul elutoas, taustaks telekaekraan, kus üks mees kätega vehkides midagi elavalt ja emotsionaalselt seletas.
- Emme, miks mehed on alati tähtsad?
- Ee... misasja?
- No ma tahan teada, miks mehed on alati tähtsad?
- Ee... no alati ei ole ju. Vahel on naised ikka ka...
- Kus? Millal? Minu meelest on küll alati ainult mehed!
Tahtsin midagi öelda, hakkasin otsima näiteid, kuid läinud ta oligi. Ega ta vist vastust oodanudki. Võib-olla tema lapsed enam nii ei küsi :)

4.11.10

Kellel on Tartus hea elada?

Meie pere näitel

Lastel on Tartus hea elada, sest linn on väike ja logistika seega lihtne. Enamasti saab jalgsi hakkama ja turvaline on ka. Huvitegevusi pakutakse palju ja need on lastevanematele taskukohased (kui mitte öelda, et peaaegu tasuta). Jalgpall, laulukoor, loodusring -- need on tegevused, mis meie noorema võsu õhtupoolikuid täidavad. Kusjuures eriti hästi on minu meelest korraldatud ja läbi mõeldud just Tartu Loodushariduskeskuse tegevused. Praeguseks on Astrid käinud juba mitmepäevases looduslaagris Taevaskojas, ratsatalus ratsutamas, rääkimata keskuses endas korraldatavatest üritustest. Üks vahva idee on keskuses loomade nurk ehk üks tuba, kus erinevaid väiksemaid (ja isegi lausa eksootilisi) lemmikloomi peetakse ja kus lapsed nende eest hoolitsemas käivad. Meie peres on igatahes lunimine 'tahan koju kodulooma' hetkel küll unustuse hõlma vajunud, sest nüüd saab laps aru, et kodulooma ei võeta mitte ainult lõbu pärast, vaid sellega kaasneb ka vastutus. Pealegi, lõbujanu saab paaril korral nädalas loomadega tegeledes täiesti rahuldatud :)

Üliõpilastel on Tartus hea elada. Eriti kui katus on vanemate raha eest pea kohal ja kõht ka täis. Rohkem pole vist mõtet üliõpilaselu lahti seletada. Eks me kõik mäleta :)

Neil täiskasvanutel, kellel on tasuv ja rahuldustpakkuv töö olemas, neil on ka Tartus hea elada. Aga selleks pead sa siin olema sündinud (või vähemalt aastaid elanud), kuuluma õigesse seltskonda (parteisse, korporatsiooni, äriperekonda, teaduskollektiivi). Boonuseks on samuti see, kui sul on olnud õnn sündida mehena.

Nii et selles osas pole Tartus miskit muutunud ajast, mil siin viimati (kümmekond aastat tagasi) elasin ja samad mõtted pähe kippusid. Vana hea Tartu, kas pole? Ainult et... ma ei tea, miks ma siit ära kipun...? ;)

28.10.10

Krati targutused

Tegelikult on hea, et olemas kratid. Nad räägivad sulle tõtt. Näägutavad nii kaua kui sa ükskord vihastad ja midagi tõsist ette võtad, midagi sellist, millega iseennastki üllatad ja mis on pöördepunktiks sinu edasisele elule.

Kord on see minuga juba juhtunud. Hiljem vaatasin tagasi ja leidsin, et see oli parim, mis minuga tol keerulisel hetkel juhtuda võis.

Nüüd on ta tagasi, see kratt, seesama, kes tookord mind taga surkis. Istub taas nurgas ja näägutab. Ei maga ise ega lase magada minul. Ronib padjale lausa. Päeval pole teda näha, õhtul aga ilmub taas. On aeg, on aeg, on aeg, sinu mõte, sinu idee, sinu vabadus, sina ise...

27.10.10

Riukalik kratt

Mu toanurka on end sisse seadnud väike riukalik kratt.
'Koduigatsus, koduigatsus... aga sellega kõhtu ei täida ju,' itsitab ta.
Ma ignoreerin teda. Oli jah koduigatsus, oli, nüüd enam ei ole. Eestis on hea. Siin on minu kodu ja pere ja sõbrad ja loodus...ja kõik muu, mida ma kaugel igatsesin.
'Aga tööd, seda sa sul ju pole,' ei jäta kratt. 'Otsi, mis sa otsid, ei ole, ei ole...'
On küll, sa väike vastik kratt, on küll. Küll ta tuleb. Või lähen ise tema juurde. Iga asi on millekski hea, ka praegune aeg. Küll näed, sa vastik kratt!

25.10.10

Kolitud

Selleks korraks on siis jälle kolitud ja karpide sisu lahti pakitud. Ootame nüüd veel töötuppa kirjutuslauda ja elutuppa diivanit. Korter on meie perele paras ja hea koha peal, nii et logistiliselt on elu lihtsam -- ei pea autot kasutama ja lapse koolitee on ka lühem ja nüüdseks selgeks õpitud.
Sotsiaalseid üritusi ja ühiseid õhtusööke siin muidugi korraldada ei saa ja sellest on kahju, kuid mõte, et ühel heal päeval taas kolida tuleb... ei, ma ei mõtle sellele praegu....

18.10.10

Veel sügisesem Setumaa

Niisiis, sel hommikul kui taas Setumaa poole sammud seadsime, saime aru, et peame leppima vihmasema ilmaga. Aga eks on ju juba sügav sügis ka, nii et mis seal ikka, asjakohased riided selga -- ja minek.

Kõigepealt kiikasime üle Lämmijärve Venemaa poole. Kuis siis ilma saab.Siis suundusime talumuuseumi, kus sõime ja kiitsime kohalikku maitsemeelt ja kus naised mind kiusasid, et neile pehme pudõri resepti leiaksin. Googel aitas mind hiljem, nii et siin see on ja väärt proovimist.

Paks pudõr tsealihaga

Materjal
  • kartulit
  • sibulat
  • koort
  • suitsusealiha
  • kruupe
  • soola
  • sea suitsetamise leent
  • rohelist sibulat
Kokkupanemine
Keedetud kartul tuleb koheselt purustada, segada kokku hakitud sibula, koore, soola ja keedetud kruupidega. Lisada veel sealeent ning kuubikuteks lõigatud suitsust sealiha. Tõsta kaussi, peale riputada hakitud rohelist sibulat ning törts hapukoort. Imeline roog.

Lood 19.sajandi lõpu elu-olust Setumaal olid põnevad. Räägitakse, et setudel on siiamaani 368 pidupäeva aastas, s.t et kolm päeva jääb paraku puudu.Peale muuseumikülastust suundusime Piusa koobastesse. Põnev oli sealgi, sest giid rääkis huvitavalt ja sisse pääsesime seekord ikka ka.Külastuskeskus üllatas samuti seekord positiivselt. Kuigi keskus polnud veel avatud, lasti meid sisse ja tutvustati uhkelt parasjagu ülesseatavaid eksponaate. Interjöör pakkus samuti teravaid elamusi. Kujutage ette, et istute auditooriumis seljatugedega puukändudel, varbad liivas ja vaatate koobaste sisemuses liikuvat 3D pilt.Kui külastuskeskusest väljusime, oli õues märkamatult pimedaks läinud ja kell hakkas hilisõhtusse jõudma. Soomlanna abikaasa oli juba mitu tundi tagasi saatnud naisele sõnumi: siin ma siis nüüd istun, saun on kuum ja õlu külm, aga sind ei ole :D.
Kõik jäid reisiga väga rahule. Ja miks ka mitte, sest Setumaal on, mida vaadata.
Peale seda, kui olin lahkelt lubanud, et kirjutan reisist kolledzhi ajalehte artikli, meenus, et see tuleb ju inglise keeles kirjutada. Olgu pealegi, peaasi, et mitte setu keeles. Seda ei saaks ma sellel sajandilgi valmis :)

14.10.10

Eksperiment

'Sina pead ikka kõik omal nahal järele proovima,' toriseb vahel minuga Meelis. Pean jah. Mitte just kõike, aga ikkagi. Viimati tegin taas katset, sest tahtsin teada, kuidas need kavalad aparaadid Tallinn-Tartu maanteel siis ikkagi töötavad ja kui kallist lõivu maksma peab kui natuke kiirust ületada.

Kuna ma pole jõudnud veel meelde jätta, kus nad täpselt asuvad, siis sõisin nagu tavaliselt -- pikal tühjal sirgel pisut kiiremini, nii 95-ga. Ei andnudki kaua oodata, kui punane sähvatus mind ehmatades korraks pimestas. Tehtud. Jäin siis kooliraha arvet ootama. Teistega vesteldes arvasid nii mõnedki, et ega nad kõiki kiiruseületamisi menetleda jõua ja väiksemate puhul neid lihtasalt välja ei saadagi, eriti kui vea piir maha arvutatakse.

Aga nädalavehtusel koju sõites ledisin postkastist teate ja aadressi Tallinnas, kuhu trahvi tasuma tulla. Ületatud kiirust 98 - 4 = 94. Eksperimendi hind 200.- Pluss minu aja- ja bensiinikulu.

Edaspidi olen hoolikam, selge see. Kuid endiselt olen veendumusel, et probleemi Tallinn-Tartu maanteel see süsteem ei vähenda, sest nutikamad teavad täpselt, kus gaas maha võtta ja kus juurde suruda. Ja ohtlikud möödasõidud ajavad endiselt hirmu nahka.

13.10.10

Etendus, mis võinuks kesta kauem

Aitäh mõnusa õhtu eest! Tuult tiibadesse, Dianx!

7.10.10

Sügis Setumaal

Plaanime tuleval nädalal erinevatest Euroopa riikidest pärit kolledži õppejõudude abikaasadega minna väljasõidule Setumaale. Üleeile tegin väikese nii öelda tutvumisvisiidi, et ise ka teaks, kuhu külalised viin :). Võtsin kaasa vanema tütre Annika ja tema sõbra, kes parasjagu Hispaaniast meil külas on ja nii me siis teele asusime.
Ilm oli ilus ja autosõit ummikutevaba (viimane tähelepanek pärines hispaanlaselt :). Meie arvates oli isegi liiga palju inimesi Setumaale uitama tulnud, sest selleks ajaks kui muuseumisse jõudsime, oli enamus tsäimaja söökidest nahka pistetud. Aga suulliimi, paksu pudõrit, suitsuliha leeväga ja küümnetsäid ikka jagus ning huvitaval kombel maitses söök kõigile. Selgus, et hispaanlased on samasuguse maitsemeele ja traditsioonidega, sest ka nemad söövad peaaegu kõike, sabast kuni kõrvadeni, seedeelundkond kaasa arvatud. Isegi verivorsti. Nii et sellise külalisega muret pole :)
Niisiis korraldati meile setu muuseumis väike ringkäik, kus ajalooga tutvust tegime ja kitsede, kassi ning koeraga suhtlesime. Haukuva ketikoera paitamine kui julguseproov on kohustuslik kõigile külastajatele.
Sealt suundusime Lämmijärve äärde, et Venemaad üle vee kaeda. Alloleva pildi kohta arvas noorem tütar Astrid, et ta mäletab küll, see on Disney Worldis ja pahandas, et temaga on ebaõiglaselt käitutud ja kaasa mitte võetud :)Siis sõtsime Saatses kaks korda üle Venemaa territooriumi (siis saab öelda, et oled Venemaal ära käinud), seejärel läbisime Matsuri, kuhu EL toetuse abil hiiglasuurt Koidula piiripunkti rajatakse ja heitsime ülevalt pilgu raudteele, kus üksteise kõrval 10 paari tuttuusi läikivaid sirgeid rööpaid kenasti maha oli pandud.
Pettumuseks osutusid Piusa koopad. Olin seal aastaid tagasi käinud ja mälestus omapärasest tükikesest Eesti loodusest veel selgelt meeles, kui nüüd selle asemel hoopis miski muu kõrgus. Oleksin nagu tagasi Ameerikasse sattunud: suur asfalteeritud parkla, konverentsihoone, killustikurajad, mis viisid klaasseinani, läbi mille koopaid vaid piiluda sai. Sisse ei pääsenud, sest selleks oleks tulnud aeg ette broneerida.
Edasi külastasime klaasliivakarjääri ja käisime vaatamas Põrguhaua meteoriidikraatrit. Tundus, et ka hispaanlasele meeldis meie usk -- usk kuraditesse, sookollidesse ja muudesse toredatesse olenditesse.Päeva lõpetasime päikeseloojangu nautimisega soos -- seal, kus maa vetrub, kus kasvavad jõhvikad ja kus on nii vaikne, et seda on võimalik füüsiliselt tajuda. Laudrajal tuli vastu kaks inimest ning hispaanlane imestas, et miks me ei tereta :)Ilus on see meie väikese Eestimaa väike nurgake, mida muud ma öelda oskangi. Aitäh, Lea, meile giidi tegemast!:)

30.9.10

Rõõmuta reede

Täna tunnen taas, et olen kuidagi ära vintsutatud. Väsinud ja tüdinud. Väsinud pidevast ootamisest ja hektilisest tõmblemiset ja sellest, et ei saa oma elu üle enam ise üldse otsustada. Kõik otsused tehakse meie eest ja kusagil mujal ja kurat seda ise teab, millise loogika alusel.

Eile käisime taas korterit vaatamas. See nagu sobivat meile. Olla nagu otsustatud. Meil jääb nüüd üle oodata, millal korteri praegused elanikud (viie lapsega pere) uue eluaseme leiavad (Tartus!), et siis oma kodinad sisse tassida. Kui kaua see aega võtab, täpselt ei tea. Ja ma pole sugugi kindel selle otsuse lõplikkuses.

Jätkub elu kastide vahel. Küsimus - ega sa ei tea, millises kastis mu tossud või raamat on? - on igapäevane.

Just. Üks mu sõber ütles tabavalt, et minu selle aasta motoks olevatki 'Täpselt ei tea...'

Täna on reede ja ma olen väsinud, nagu oleks selja taga pikk ja raske töönädal olnud, selle vahega, et rõõmu tehtust ei tunne. Tahaks nädalavahetuseks koju sõita ja enam mitte tagasi tulla.

26.9.10

Sunnismaisus tänapäeval

'Ma pole kunagi midagi nii pidanud müüma, et ise peale maksan', ütles vend kui notar päranditunnistuse eest meilt raha küsis ning samal ajal ise korterile uut omanikku vormistas. Mina nii ei mõelnud, mul oli hea meel, et korterist õnnestus vastu sügist lahti saada. Imestasin hoopis, et uue korteriomaniku isale, kelle nimele elamine vormistati, oma nime kirjutamine raskusi valmistas. Aga selliseid inimesi elabki seal, meenutas vend mulle minevikku. Jah, tuli meelde küll.

Notar ei saanud küsimata jätta, miks me korteri niisama lihtsalt ära kingime. Tahtsin öelda, et ta võiks Kiviõlis korra ära käia, siis enam ei imestaks. Aga ei öelnud. Küsisin hoopis, et miks on ühe koreri miinimumhinnaks 60000 krooni, et kõik ei ela ju Tallinnas. Ta oskas vaid kommenteerida, et jah, eelmises seaduses oli 6000.

Korterist oleme niisiis lahti. Aga gaaraažiga - sellega oleme sunnismaised. Sõna otses mõttes. Jah, ostja on olemas. Ta tahaks meile isegi raha anda, aga müüa ei saa, sest see on arvel vallasvarana. Linnapea mu pöördumisele ei vastanud. Kohalik garaažiühistu ülem väidab samas, et mingit probleemi ei ole. Meie peame tema sinisesse vihikusse kirjutama (vene keeles), et astume ühistu liikmelisusest välja, misjärel ta uue omaniku nime asele kirjutab ja ongi korras. Eks ta ole, kui linnavalitsus asjaga ei tegele ja maid ei erasta, on kodanikualgatus see, mis asja paika paneb. Ja kohalik 'sinjaja tetrad' kannab endas tõenäoliselt olulisemat informatsiooni kui Eesti riigi põhisedus.

Ehh, meenub portugallasest ajakirjaniku hiljutine lugu sellest, et Eesti lõpeb Rakveres. Tal on õigus.

Ja meie ei pääse Vernandast veel niipea, tundub.

16.9.10

Sümbioos

Astusime parasjagu koolilastega mööda Kompanii tänavat (miks sellel tänaval küll selline nimi on?) Tartu Loodusmaja seenenäituselt kooli poole kui silma hakkas üks kõnniteel möödujaid kõnetav vibalik noormees, kaabuga käsi pikalt välja sirutatud. Jõudes temani kõnetas ta mindki.
- Annetage paar krooni, armuline preili!
- ?
- Pea hirmsasti lõhub... sai eile pisut pidu peetud... peaparandust oleks vaja... hirmsasti oleks vaja...

Vaatasin talle silma, sinised silmad olid, väsinud ja vaevatud küll pisut. Leidsin paar krooni talle, oleks rohkemgi andnud, aga polnud parasjagu. Tavaliselt ma kerjajatele raha ei anna, aga see noormees .. ta oli nii naljakas ja siiras, tudeng küllap... Graatsiline tänu saatis mind veel tagantjärele. Takkajärgigi mõeldes tegi ta mulle nalja. Ja tuju läks paremaks. Kahepoolne kasu ju :)

Seenenäitus, muide, oli ka põnev. Selgus, et valge kärbseseen polegi kõige mürgisem meie metsades. Aga mis seen see nüüd oligi - kes seda enam mäletab :)

15.9.10

Kolime, ei koli, kolime...

Ei, me ei kolinud Supilinna. Me pole kusagile kolinud. Oleme oma korteriotsingutega, kuhu on nüüdseks kaasatud kõik Tartu kinnisvarabürood, jõudnud algusesse tagasi - selle vahega, et tõdemus, et kortereid, mis meile ette antud piirmäära mahuks, siin lihsalt ei ole. Kui me just kusagil Annelinna tagarajoonis elada ei soovi. Ei, tänan, enne kolin koju tagasi. Nagunii on enamus asju kohale toimetamata ja lahti pakkimata. Kõnnin nende vahel nagu zombi ringi, ei tea, kuhupoole samme seada.

Teadmine jõudis nüüd lõpuks ka Tallinna otsustajateni - teadmine, et koretriturg on äärmiselt piiratud ja needki, mis saada on, on tunduvalt kallimad kui Tallinnas. Turg dikteerib hinna, siililegi selge.

Ja minu kurja pilgu osaliseks saab see, kes ikka veel julgeb väita, et elu väljaspool pealinna on odavam ja seega ka madalam palgatase justkui õigustatud. Selline jutt pole kunagi mulle meeldinud, liiatigi siis praegu... Perearsti ja mõne eriarstigi olen endale ja lastele nüüdseks välja valinud, aga eriarsti vastuvõtule saada? Ei, kõik on jõuludeni kinni, ütleb hääl telefonis. Aga eravastuvõtule? Jah, palun. Kasvõi homme! Aga ärge unustage raha kaasa võtta!

Ehh, ärge pahandage, sõbrad. Mul on natuke paha tuju hetkel. See läheb üle.

12.9.10

Supilinnast leiab igaüks midagi

Mis on Supilinnas head? Supilinn on väike, küllap tunnevad siin kõik kõiki. Supilinnas on ainult üks pood, lihtne.
Elamist leiab siit igale maitsele ja ühiskonnakihile. Võib osta ka virtuaalse korteri.
Seintelt ja siltidelt leiab kõiksugu informatsiooni.
Jänestel on oma matkarada.
Halb on see, et siin on palju kurje koeri ja peaaegu igast nurgast välja hiilivaid natuke häälest ära joomaseid kodanikke, kes kümne paiku hommikul 200-grammiseid veinipudeleid müüjalt nuruma tulevad ja siis kesktänaval valjuhäälselt ilmaasju arutama asuvad.
Muidu pidavat elu siinkandis veerema nagu hernes.