26.1.11
Ehh, valijakompass..
23.1.11
Talv on mõnus
Nii leidiski nädalavahetus meie pere talverõõme nautimas, suusa- ja uisuoskusi meelde tuletamas ja lihvimas. Oma kodustel maadligi küngastel on ikka turvalisem kui Ameerika mägedes. Uhh, tuleb meelde küll...
Hää oli, tõesõna :)
13.1.11
11.1.11
Rõõm rutiinist
Täna on teisipäev ja läheb teine päev tööl uues töökohas. Füüsilises mõttes muidugi, sest läpaka taga olin juba kodus mõnda aega istunud, kolleegidega kohtumisi kokku leppinud ja tänapäeva internetiseerumisvõimalusi tarvitanud, aga noh, seltskonnas, töises õhkkonnas on mõnusam. Mõnusam ja asisem. Ja kui organisatsioon juba on kord selline üle-Eestiline, kes kusagil sulle mõne nurgakese leiab, siis paremat ei oska tahtagi.
On küll alles teine päev, kolleegid veel võõravõitu, aga ka mõnusad ja valdkond -- see on just, see, mida tahtsin :)
Vaikselt hakkab rutiinitunnetus sisse pugema. Hetkel tunnen sellest küll ainult rõõmu :)
Vahva kuupäev täna.
9.1.11
Internet teatab
4.1.11
Nimede tähendusi
1.1.11
Hääd uut! :)
28.12.10
Talvine jalutuskäik...
Luiged liiguvad jäätuvast rannas järjest kaugemale.
26.12.10
Upume lumme
23.12.10
Jõuluks koju!
19.12.10
15.12.10
Valikud on alati olemas. Ka tööturul.
Olukorra tööturul minu kogemuse põhjal võib kokku võtta sõnapaariga 'pole lihtne'. Tänasel tööotsijal peavad olema tugevad närvid ja mustadeks päevadeks kogutud rahapakk kapisahtlis. Siiski ei saaks ma öelda, et valikud puuduvad, need on alati olemas, küsimus on selles, mida sa isiklikult oma eluga peale soovid hakata. Ja siis lähebki keeruliseks. Tahaks ju ideaalvarianti - tööd vastavalt haridusele, palka ka, head seltskonda ja sobivat valdkonda, vahelduseks ehk isegi erialavahetust - , aga praeguses olukorras on seda liiga palju tahetud.
Kui minu konkureerimised kokku võtta, siis selgub järmine.
Saatsin umbes 20 kandideerimisavaldust või isegi rohkem, täpset arvestust ei pidanud. Kaks tööpakkujat ei vaevunud vastust saatma. Osad töökonkursid korraldati konkursi pärast, nagu riigisektoris ikka, kus kandidaat välja valitud on.
Läbisin kaks hoolega ette valmistud ja mitmeetapilist konkureerimist, mille vestlusvoorus selgus siiski, et ühes neist jäi puudu keemiateadmistest, ja teises eelistati raskema rusikaga meesterahvast.
Kokku käisin kuuel vestlusel, millest kolmele ütlesin ise ära. Vaatasin peeglisse ja küsisin ausalt endalt - kas see on see, millega ma tegelikult ka tegeleda soovin? Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas või ehk rohkemgi veel. Kuigi ameeriklased ütlevad, et 'leidke töö, et tööd otsida', siis mina ei pea seda eetiliselt õigeks. Aga eks ole seegi kahe otsaga asi, sest peret nälga jätta ju ei saa.
Mis mind üllatas? Sadu tööotsijaid kandideerib ühele kohale. Suured käärid palgavahedes, üldiselt madal palgatase Tartus võrreldes Tallinnaga. Positiivselt üllatas osade tööpakkujate siirus. Minu arust on oluline edastada kandidaadile võimalikult ausat infot, et mitte kahandada tööotsija eneseusku. Tööintervjuul ennast siiralt avades loodab ju ka tööosija saada ausamamat tagasisidet. Kui otse öelda ei saa, võiks kasvõi vihjamisi mõista anda. Eesti on väike ja tõenäosus, et tegelik tõde tuleb varem või hiljem välja on täitsa olemas. Mulle meeldis üks personalijuht, kes helistas ja põhjendas pikalt, miks mind ei valitud (tavaliselt saadetakse vaid lakooniline äraütlemiskiri).
Ja lõpuks - kui töö mitte saamise põhjuseks on ülekvalifitseeritus, siis millised on valikud? On ikka, valikud on alati. Võib ju osa pabereid sahtlinurka ära peita, tööraamat ära kaotada.... aga... Siinkohal meenus taas kiri ühe ameeriklase t-särgil:' If you are the best demand the most'. Oma tõetera on selles sees kindlasti.
12.12.10
Jõulumeem
Killukese ärgitusel ja tiia algatusel :)
1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?
Perega ikka :)
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Lapsepõlvest ma jõule ei mäleta - nääre küll. Jõuludele hakkasin mõtlema kaheksakümnendate keskel, ülikooli ühikas, kus ühe toa tüdrukud jõuluks kuuse tuppa tõid ja kui kontrolijaid karta oli, peitsid selle voodi alla. Mina sellise tegevuse mõttekusest aru ei saanud. Pealegi juhtus aeg-ajalt, et keegi jälle mingitel kummalistel põhjustel ülikoolist välja visati ja milleks selliseid riske võtta, aru ma ei saanud...
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei, näärivana oli alati tore mees. Veel mäletan, et lasteaias oli tal alati kaasas imeilus Snegurotska :)
5. Parim jõulumälestus?
Seda mäletan küll,et vanaema viis lauta loomadele head-paremat ja ma käisin temaga vahel kaasas.
6. Lemmik jõulutoit?
Eks ikka verivorst ja hapukapsas, mis seal salata.
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Home, sweet home :)
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Kuusk metsast, kingipakid kuuse all, esivanemad külla, nagu ikka...
9. Sinu jõulukingisoov?
Mul polegi kunagi soove. Iga kord kordame Meelisega üle, et kinke omavahel ei tee, lastele ainult, aga ikka kukub välja teisiti :)
10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Jõuluks koju.
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
See, kes ei taha. Mina näiteks.
Meemile kutsun Silja, loodan, et ta jõudis läbi tuisu koju.
10.12.10
Elust Balti Kaitsekolledžis
Viimasest numbrist, mille kaasautoriks saan natuke pidada ennastki, saab lugeda rahvusvahelisest õhtust, ekskursioonist Setumaale ja muudki põnevat.
9.12.10
Hallitusjuust lumes
Korda peab lautades hiigelsuur bernhardiin, kes muuhulgas pidavat ka poegimistel silma peal, võtab uustulnuka vastu, lakub puhtaks ja kuulutab pererahvale uudiseid. Abi järele tõttab vaid siis, kui ise hakkama ei saa.
Kokkuvõttes võib öelda, et põnev on avastada Eestimaad. Ja juust - proovige ja te kahetse :)
5.12.10
Jõuluvana ei ole olemas!
Esimene tõsine pettumus suureks kasvamise teel. Mis siis, et neid punakuuemehi Tartus tänavu erakordselt palju on kokku tulnud.
1.12.10
Mida õpetab koolikord teisel pool lompi
Nulltolerants vägivalla suhtes
Koolivägivalla ennetamine algas lapse esmase sotsialiseerumisega ehk juba lasteaias. Vägivallata ühiskonda toetas süsteem, kus konflikte ei jäetud laste lahendada, vaid sellega tegelesid õpetajad ja kasvatajad igapäevases koostöös lapsevanematega. Iga õppeaasta alguses saadeti lapsevanematele koolikorda ning kooli- ja peredevahelist koostööd reguleeriv käsiraamat, mis muuhulgas defineeris lahti koolivägivalla olemuse, sellega seotud mõisted ning vägivalla vastase tegutsemise korra. Korra kohaselt oli õpetaja kohustatud viivitamatult sekkuma laste omavahelisse konflikti, selgitama mittekohast käitumist ja teavitama konfliktis osalenud laste vanemaid aset leidnud intsidendist, kusjuures lapsevanemale teavitades ei avaldatud konfliktis osalenud teiste laste nimesid. Lapsevanematel tuli allkirja vastu anda nõusolek probleemiga tegeleda, vastutada lapse tegude eest ning kui probleem ei lahene, pöörduda koolipsühholoogi poole. Just tihe koostöö kooli ja kodu vahel kasvatas respekti ja lugupidamist võrdselt igaühe vastu, tagades lastele vajaliku turvatunde.
Laiemalt võttes usun, et nulltolerants vägivalla suhtes oli põhjuseks, miks täiskasvanud inimene ei jätnud sekkumata arvetõiendamisse ka tänaval, ka siis, kui tegemist oli võõraste lastega.
Kodutööd
Koolikorra kohaselt ei tohtinud algklassi õpilane kulutada kodustele töödele rohkem kui 20 minutit päevas. Lisaks pidi laps igal õhtul raamatut lugema, millest tekkis juba varakult lugemisharjumus. Printsiipi, et nädalavahetuseks või koolivaheajaks õppimist ei jäetud, nimetaksin võrdse kohtlemise printsiibiks täiskasvanutega, mil nädalavahetus oli ette nähtud puhkamiseks.
Koolikott
Probleemi, et lapsed raske koolikoti tõttu seljavalude üle oleks kurtnud, Ameerikas ei olnud. Sealne süsteem oli lihtne. Kooliõpikud asusid koolis, neid koju kaasa ei tassitud. Kotti, failikaante vahele, pisteti paar koduse ülesandega lehte töövihikust, mis hommikul kooli tagasi viidi. Nädala lõpus pani õpetaja nn reedese failimapi vahele kõik nädala jooksul kodus ja koolis lahendatud kooliülesanded ning kokkuvõtte nädala tegemistest ja ülevaate tuleva nädala toimetamistest. Lapsevanem kinnitas allkirjaga, et on materjalidega tutvunud.
Koolikord
Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega, kas siis lapsele vastu, mõnda ühist kooliprojekti korraldama või koolidirektorile/õpetajale tunnustust avaldama. Ja, olles ise kunagi Eestis õpetajana töötanud, kadestasin töökeskkonda, milles sealsed õpetajad oma igapäevatööd tegid. Kuidas nad selle saavutasid? Eks ikka lasteaiast alates õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate ühise pingutuse viljana, tundub mulle.
28.11.10
Advendiaeg nagu muiste, külm, lumine ja sooviderohke
25.11.10
Lühike kokkuvõte ekskursioonist Loodusmuuseumisse
- Ja kuidas meeldis?
- Ah, ma ei tea. Seal polnud muud kui surnud loomad ja mõned luud ka.
23.11.10
18.11.10
Lihtne usk
'Lahendus võib olla otse sinu ees, kuid sa ei pruugi seda näha. Põhjus selles, et silme ees liigub liiga palju edasi-tagasi infot.'
Ma sain aru küll, mis ta mulle öelda tahtis. Aga mina olen ju jäär, ajan oma joru ja horoskoope ei usu :) Võib-olla peaks? Keegi kunagi ütles, et eestlaste häda ongi selles, et nad ei usu midagi ega kedagi. Küllap see nii ongi.
Sest mis aitab uskmatut siis, kui usk iseendasse kõikuma lööb? Horoskoop?
17.11.10
Mõned asjad on meie kandis kummalised
Kolisime siis teise, nöörlülitiga seinalambiga lauda, ise rõõmsad kliendile pakutud valikuvõimaluse üle tuli lihtsalt välja lülitada. Minu arust oli restoran liigselt lampidega üle pingutanud, sest pimedast õuest tulnule mõjus tugev valgus kuidagi ehmatavalt ja pani silmi kissitama.
Kuid rõõmu mõnusast hämarusest ei jätkunud kauaks. Vilunud graatsilisusega tõmbas ettekandja lambi uuesti põlema.
'Muidu tuleb ülemus ja hakkab pärima, et kas pirnid on läbi...!' lausus ta konkreetse ja vastuvaidlemist mitte kannatava häälega ja lahkus. Me võtsime ehmatusest selle peale hääletoonigi poole vaiksemaks -- mine tea, mis ülemus ütleb...
Kord nagu haiglas, valgusest rääkimata, aga ma ei usu, et ma sinna enam tagasi läheksin.
Mõned asjad on kummalised meite pool, tõesti.
15.11.10
Käisin täna apteegis tuju tõstmas
Ulatan oma ID apteekrile, kes arvuti taga klõbistamist alustab ja vähe aja pärast mulle otsa vaatab.
- Esitage palun oma dokument
- Ma just andsin
- Ei, teie oma. Ma saan aru, et te ei osta endale ravimeid
- Endale ikka
- ?? See pole ju teie ID?
- Või nii? Kas tegelikult paistan vanem või noorem?
- Te näete ikka hulga noorem välja!
No aitäh! Tuju läks kohe paremaks ja november valgemaks :)
7.11.10
Miks mehed on kõige tähtsamad?
- Emme, miks mehed on alati tähtsad?
- Ee... misasja?
- No ma tahan teada, miks mehed on alati tähtsad?
- Ee... no alati ei ole ju. Vahel on naised ikka ka...
- Kus? Millal? Minu meelest on küll alati ainult mehed!
Tahtsin midagi öelda, hakkasin otsima näiteid, kuid läinud ta oligi. Ega ta vist vastust oodanudki. Võib-olla tema lapsed enam nii ei küsi :)
4.11.10
Kellel on Tartus hea elada?
Lastel on Tartus hea elada, sest linn on väike ja logistika seega lihtne. Enamasti saab jalgsi hakkama ja turvaline on ka. Huvitegevusi pakutakse palju ja need on lastevanematele taskukohased (kui mitte öelda, et peaaegu tasuta). Jalgpall, laulukoor, loodusring -- need on tegevused, mis meie noorema võsu õhtupoolikuid täidavad. Kusjuures eriti hästi on minu meelest korraldatud ja läbi mõeldud just Tartu Loodushariduskeskuse tegevused. Praeguseks on Astrid käinud juba mitmepäevases looduslaagris Taevaskojas, ratsatalus ratsutamas, rääkimata keskuses endas korraldatavatest üritustest. Üks vahva idee on keskuses loomade nurk ehk üks tuba, kus erinevaid väiksemaid (ja isegi lausa eksootilisi) lemmikloomi peetakse ja kus lapsed nende eest hoolitsemas käivad. Meie peres on igatahes lunimine 'tahan koju kodulooma' hetkel küll unustuse hõlma vajunud, sest nüüd saab laps aru, et kodulooma ei võeta mitte ainult lõbu pärast, vaid sellega kaasneb ka vastutus. Pealegi, lõbujanu saab paaril korral nädalas loomadega tegeledes täiesti rahuldatud :)
Üliõpilastel on Tartus hea elada. Eriti kui katus on vanemate raha eest pea kohal ja kõht ka täis. Rohkem pole vist mõtet üliõpilaselu lahti seletada. Eks me kõik mäleta :)
Neil täiskasvanutel, kellel on tasuv ja rahuldustpakkuv töö olemas, neil on ka Tartus hea elada. Aga selleks pead sa siin olema sündinud (või vähemalt aastaid elanud), kuuluma õigesse seltskonda (parteisse, korporatsiooni, äriperekonda, teaduskollektiivi). Boonuseks on samuti see, kui sul on olnud õnn sündida mehena.
Nii et selles osas pole Tartus miskit muutunud ajast, mil siin viimati (kümmekond aastat tagasi) elasin ja samad mõtted pähe kippusid. Vana hea Tartu, kas pole? Ainult et... ma ei tea, miks ma siit ära kipun...? ;)
28.10.10
Krati targutused
Kord on see minuga juba juhtunud. Hiljem vaatasin tagasi ja leidsin, et see oli parim, mis minuga tol keerulisel hetkel juhtuda võis.
Nüüd on ta tagasi, see kratt, seesama, kes tookord mind taga surkis. Istub taas nurgas ja näägutab. Ei maga ise ega lase magada minul. Ronib padjale lausa. Päeval pole teda näha, õhtul aga ilmub taas. On aeg, on aeg, on aeg, sinu mõte, sinu idee, sinu vabadus, sina ise...
27.10.10
Riukalik kratt
'Koduigatsus, koduigatsus... aga sellega kõhtu ei täida ju,' itsitab ta.
Ma ignoreerin teda. Oli jah koduigatsus, oli, nüüd enam ei ole. Eestis on hea. Siin on minu kodu ja pere ja sõbrad ja loodus...ja kõik muu, mida ma kaugel igatsesin.
'Aga tööd, seda sa sul ju pole,' ei jäta kratt. 'Otsi, mis sa otsid, ei ole, ei ole...'
On küll, sa väike vastik kratt, on küll. Küll ta tuleb. Või lähen ise tema juurde. Iga asi on millekski hea, ka praegune aeg. Küll näed, sa vastik kratt!
25.10.10
Kolitud
Sotsiaalseid üritusi ja ühiseid õhtusööke siin muidugi korraldada ei saa ja sellest on kahju, kuid mõte, et ühel heal päeval taas kolida tuleb... ei, ma ei mõtle sellele praegu....
18.10.10
Veel sügisesem Setumaa
Kõigepealt kiikasime üle Lämmijärve Venemaa poole. Kuis siis ilma saab.
Paks pudõr tsealihaga
Materjal
- kartulit
- sibulat
- koort
- suitsusealiha
- kruupe
- soola
- sea suitsetamise leent
- rohelist sibulat
Keedetud kartul tuleb koheselt purustada, segada kokku hakitud sibula, koore, soola ja keedetud kruupidega. Lisada veel sealeent ning kuubikuteks lõigatud suitsust sealiha. Tõsta kaussi, peale riputada hakitud rohelist sibulat ning törts hapukoort. Imeline roog.
Lood 19.sajandi lõpu elu-olust Setumaal olid põnevad. Räägitakse, et setudel on siiamaani 368 pidupäeva aastas, s.t et kolm päeva jääb paraku puudu.
Kõik jäid reisiga väga rahule. Ja miks ka mitte, sest Setumaal on, mida vaadata.
Peale seda, kui olin lahkelt lubanud, et kirjutan reisist kolledzhi ajalehte artikli, meenus, et see tuleb ju inglise keeles kirjutada. Olgu pealegi, peaasi, et mitte setu keeles. Seda ei saaks ma sellel sajandilgi valmis :)
14.10.10
Eksperiment
Kuna ma pole jõudnud veel meelde jätta, kus nad täpselt asuvad, siis sõisin nagu tavaliselt -- pikal tühjal sirgel pisut kiiremini, nii 95-ga. Ei andnudki kaua oodata, kui punane sähvatus mind ehmatades korraks pimestas. Tehtud. Jäin siis kooliraha arvet ootama. Teistega vesteldes arvasid nii mõnedki, et ega nad kõiki kiiruseületamisi menetleda jõua ja väiksemate puhul neid lihtasalt välja ei saadagi, eriti kui vea piir maha arvutatakse.
Aga nädalavehtusel koju sõites ledisin postkastist teate ja aadressi Tallinnas, kuhu trahvi tasuma tulla. Ületatud kiirust 98 - 4 = 94. Eksperimendi hind 200.- Pluss minu aja- ja bensiinikulu.
Edaspidi olen hoolikam, selge see. Kuid endiselt olen veendumusel, et probleemi Tallinn-Tartu maanteel see süsteem ei vähenda, sest nutikamad teavad täpselt, kus gaas maha võtta ja kus juurde suruda. Ja ohtlikud möödasõidud ajavad endiselt hirmu nahka.
13.10.10
7.10.10
Sügis Setumaal
Ilm oli ilus ja autosõit ummikutevaba (viimane tähelepanek pärines hispaanlaselt :). Meie arvates oli isegi liiga palju inimesi Setumaale uitama tulnud, sest selleks ajaks kui muuseumisse jõudsime, oli enamus tsäimaja söökidest nahka pistetud. Aga suulliimi, paksu pudõrit, suitsuliha leeväga ja küümnetsäid ikka jagus ning huvitaval kombel maitses söök kõigile. Selgus, et hispaanlased on samasuguse maitsemeele ja traditsioonidega, sest ka nemad söövad peaaegu kõike, sabast kuni kõrvadeni, seedeelundkond kaasa arvatud. Isegi verivorsti. Nii et sellise külalisega muret pole :)
Niisiis korraldati meile setu muuseumis väike ringkäik, kus ajalooga tutvust tegime ja kitsede, kassi ning koeraga suhtlesime. Haukuva ketikoera paitamine kui julguseproov on kohustuslik kõigile külastajatele.
Pettumuseks osutusid Piusa koopad. Olin seal aastaid tagasi käinud ja mälestus omapärasest tükikesest Eesti loodusest veel selgelt meeles, kui nüüd selle asemel hoopis miski muu kõrgus. Oleksin nagu tagasi Ameerikasse sattunud: suur asfalteeritud parkla, konverentsihoone, killustikurajad, mis viisid klaasseinani, läbi mille koopaid vaid piiluda sai. Sisse ei pääsenud, sest selleks oleks tulnud aeg ette broneerida.
Edasi külastasime klaasliivakarjääri ja käisime vaatamas Põrguhaua meteoriidikraatrit. Tundus, et ka hispaanlasele meeldis meie usk -- usk kuraditesse, sookollidesse ja muudesse toredatesse olenditesse.
30.9.10
Rõõmuta reede
Eile käisime taas korterit vaatamas. See nagu sobivat meile. Olla nagu otsustatud. Meil jääb nüüd üle oodata, millal korteri praegused elanikud (viie lapsega pere) uue eluaseme leiavad (Tartus!), et siis oma kodinad sisse tassida. Kui kaua see aega võtab, täpselt ei tea. Ja ma pole sugugi kindel selle otsuse lõplikkuses.
Jätkub elu kastide vahel. Küsimus - ega sa ei tea, millises kastis mu tossud või raamat on? - on igapäevane.
Just. Üks mu sõber ütles tabavalt, et minu selle aasta motoks olevatki 'Täpselt ei tea...'
Täna on reede ja ma olen väsinud, nagu oleks selja taga pikk ja raske töönädal olnud, selle vahega, et rõõmu tehtust ei tunne. Tahaks nädalavahetuseks koju sõita ja enam mitte tagasi tulla.
26.9.10
Sunnismaisus tänapäeval
Notar ei saanud küsimata jätta, miks me korteri niisama lihtsalt ära kingime. Tahtsin öelda, et ta võiks Kiviõlis korra ära käia, siis enam ei imestaks. Aga ei öelnud. Küsisin hoopis, et miks on ühe koreri miinimumhinnaks 60000 krooni, et kõik ei ela ju Tallinnas. Ta oskas vaid kommenteerida, et jah, eelmises seaduses oli 6000.
Korterist oleme niisiis lahti. Aga gaaraažiga - sellega oleme sunnismaised. Sõna otses mõttes. Jah, ostja on olemas. Ta tahaks meile isegi raha anda, aga müüa ei saa, sest see on arvel vallasvarana. Linnapea mu pöördumisele ei vastanud. Kohalik garaažiühistu ülem väidab samas, et mingit probleemi ei ole. Meie peame tema sinisesse vihikusse kirjutama (vene keeles), et astume ühistu liikmelisusest välja, misjärel ta uue omaniku nime asele kirjutab ja ongi korras. Eks ta ole, kui linnavalitsus asjaga ei tegele ja maid ei erasta, on kodanikualgatus see, mis asja paika paneb. Ja kohalik 'sinjaja tetrad' kannab endas tõenäoliselt olulisemat informatsiooni kui Eesti riigi põhisedus.
Ehh, meenub portugallasest ajakirjaniku hiljutine lugu sellest, et Eesti lõpeb Rakveres. Tal on õigus.
Ja meie ei pääse Vernandast veel niipea, tundub.
16.9.10
Sümbioos
- Annetage paar krooni, armuline preili!
- ?
- Pea hirmsasti lõhub... sai eile pisut pidu peetud... peaparandust oleks vaja... hirmsasti oleks vaja...
Vaatasin talle silma, sinised silmad olid, väsinud ja vaevatud küll pisut. Leidsin paar krooni talle, oleks rohkemgi andnud, aga polnud parasjagu. Tavaliselt ma kerjajatele raha ei anna, aga see noormees .. ta oli nii naljakas ja siiras, tudeng küllap... Graatsiline tänu saatis mind veel tagantjärele. Takkajärgigi mõeldes tegi ta mulle nalja. Ja tuju läks paremaks. Kahepoolne kasu ju :)
Seenenäitus, muide, oli ka põnev. Selgus, et valge kärbseseen polegi kõige mürgisem meie metsades. Aga mis seen see nüüd oligi - kes seda enam mäletab :)
15.9.10
Kolime, ei koli, kolime...
Teadmine jõudis nüüd lõpuks ka Tallinna otsustajateni - teadmine, et koretriturg on äärmiselt piiratud ja needki, mis saada on, on tunduvalt kallimad kui Tallinnas. Turg dikteerib hinna, siililegi selge.
Ja minu kurja pilgu osaliseks saab see, kes ikka veel julgeb väita, et elu väljaspool pealinna on odavam ja seega ka madalam palgatase justkui õigustatud. Selline jutt pole kunagi mulle meeldinud, liiatigi siis praegu... Perearsti ja mõne eriarstigi olen endale ja lastele nüüdseks välja valinud, aga eriarsti vastuvõtule saada? Ei, kõik on jõuludeni kinni, ütleb hääl telefonis. Aga eravastuvõtule? Jah, palun. Kasvõi homme! Aga ärge unustage raha kaasa võtta!
Ehh, ärge pahandage, sõbrad. Mul on natuke paha tuju hetkel. See läheb üle.
12.9.10
Supilinnast leiab igaüks midagi
Elamist leiab siit igale maitsele ja ühiskonnakihile. Võib osta ka virtuaalse korteri.
Seintelt ja siltidelt leiab kõiksugu informatsiooni.
Jänestel on oma matkarada.
Halb on see, et siin on palju kurje koeri ja peaaegu igast nurgast välja hiilivaid natuke häälest ära joomaseid kodanikke, kes kümne paiku hommikul 200-grammiseid veinipudeleid müüjalt nuruma tulevad ja siis kesktänaval valjuhäälselt ilmaasju arutama asuvad.
Muidu pidavat elu siinkandis veerema nagu hernes.

