Rahvuspargi radadel

Pühapäeval õnnistati meid taaskord sooja päikeseküllase päevaga ja kuhu see linnainimese hing ikka mujale kui loodusesse kipub. Ameerikas on sadu rahvusparke, kus loodust üritatatakse säilitada just sellisena, nagu ta end ise kujundab, inimkäte poolt puutumatuna. Riigile kuuluvad suured maa-alad varustatakse autoparklate, pikniku- ja telkimiskohtadega, rajatakse raskemad ja kergemad matkarajad. Peab ütlema, et ameeriklased kasutavad radu päris usinasti. Ja miks ka mitte: ilus ilm, põnev ümbrus, vabalt jalutavad julged metsloomad, vaated kõrgelt ülevalt - see meelitab ikka ja jälle.

Siin siis mõned elamused, mis me üle Apalatši mäestiku kulgevalt Shenandoah' rahvuspargi matkarajalt kaasa tõime.

Mets mägedes tundus olevat täiesti surnud ja kui radu poleks olnud, siis ilmselgelt ka läbimatu.
Aga mägiojad toovad elu metsa tagasi.
Paljud ameeriklased tulevad nautima päikeseloojangut. Vaade on tegelikult sõna otseses mõttes läbi sudu.Esimene pilt mustast karust ei ole minu 'saak', vaid Mardi pildikogust, umbes kuu aega tagasi, kui me Merikese ja Mardiga sealsamas autoga ringi sõitsime. Ma lihtsalt ei saanud seda üles panemata jätta.
Meie eilseks saagiks oli hoopis suurte sarvedega kits. Või on see hirv?

Must reede või siiski mitte nii must

Mõtlesime hommikul kaua, kas minna Black Friday kampaaniaga kaasa või mitte, kas sõita autoga ummikutesse aega veetma või jääda siiski koju. Poodide muruplatsidel telkivad inimesed, hullunud massid kella viiest hommikul poeukse taga ootamas, meeletud järjekorrad... mida kõike selle päeva kohta ei räägitud.

Aga tegelikult? Tegelikult mitte midagi sellist ei toimunud!? Ei olnud ummikud autoteedel ega telke muruplatsidel. Costco näiteks - ostukeskus, mis sel päeval fotokaameraid odavalt pakkus - tundus võrreldes tavalise nädalavahetusega lausa inimtühi olema. Nii sai minustki lõpuks uue ja parema fotoka omanik:)

Käisin õhtupoole ka oma kohalikus kaubanduskeskuses - ei mingit tunglemist. Ja mis teha, inimloomus on juba kord selline, et kui ikka asja imeodavalt kätte saab, siis ostmata ei jäta.

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga välja ei mõelnud, millest kõik need jutud jubedast ostuhullusest. Ainuke järjekord, mida märkasin, oli kohvijärjekord Starbucksis.

Nii et võta või jäta, aga sellist pilti nagu meie Stockmanni päevadel näha võib, mina siin ei märganud. Võib küll olla, et olime siiski valel ajal vales kohas, sest Walmartis, kuuldavasti, joosti üksteisest üle ja seisti tundidepikkuses järjekorras nagu muiste. Meie õnneks Walmartis ei käi.

Shoppamine võib niiviisi lõpuks lausa meeldima hakata...:)

Abiks meeleheitel koduperenaistele

Poleks paha kui ka Eestis selline auto ringi vuraks, näiteks Taaralinna majadevahelisi teid pidi. Tervisi tartlastele siinkohal!:)

Tänupühadest musta reedeni

Tänasest algavad tänupühad, st pikk ja vaba nädalavahetus, millest kirjutasin ka eelmisel aastal.
Tänupühad on üks olulisematest pühadest siinkandis, see on aeg, mil pereliikmed kogunevad kokku, et koos mõned päevad veeta. Pühade ajal sõidavad lapsed vanematele külla ning mitmepäevane aeg kulub peamiselt rohkele söögi, iseäranis kalkuniprae, manustamisele, mistõttu ameeriklased kutsuvad seda püha ka söömispeoks. Miskit sarnast meie jõuludega:)

Tegelikult pärinevad tänupüha juured ajast, mil esimesed inglased Ameerika mandrile maabusid ja siinses ootamatult külmas kliimas otsad pidid andma. Indiaanlased päästsid nende elu, pakkudes neile söögipoolist oma talvevarudest. Hiljem sisserändajad juba teadsid, kuidas ja mida talveks varuda ning hakkasid päeva, mil salved täis said, söömapühaga tähistama. Miskit sarnast meie mihklipäevaga:)

Kauplejatele tähendab see muidugi sissetulekuid kalkunikoguste müügist. Kas meie pere ka kalkuni kasuks otsustab, ei teagi, hirmus suured on nad siin kuidagi.

Ülehomme, reedel, aga haarab Ameerikat ostuhullus. Tulemas on Black Friday, must reede, mis tähendab, et ostukeskused oma kaupa iseäranis odavalt müüma hakkavad. Inimesed lähevad juba eelmisel õhtul kaupluste juurde telkima, et varakult kohal olla. Müük toimub ka internetisaitide kaudu. Eelmisel aastal oli meie pere sellel ajal Kanadas. Sellel aastal ei teagi, ehk peaks ka telkima minema. Telki pole ainult:) Võtsime esialgu plaani, et teeme autoga tiiru, et suur hullust oma silmaga kaeda ja pärast Stockmanni hullude päevadega võrrelda:)
Selliste müügistrateegiatega loodavad viimasel ajal madala käibe üle nurisevad kaupmehed end pisut turgutada, kuigi olen ka ameeriklaste hulgas kuulnud viimasel ajal arutelusid mõttetute kingituste ostmata jätmisest. See aga polegi lihtne, sest kaupmehed mõtlevad üha uusi kiusatusi välja, näiteks osta üks, saad kaks pealekauba. Ja ma ei räägi siin WC paberi rullidest.

Kas peale aastavahetust tuleb suur vaikus nagu Eestis? Ei mäleta küll, et eelmisel aastal poed nädalateks inimtühjadeks oleks jäänud. Aastavahetusel müümata jäänud kauba saab siis taaskord odavamalt kätte, dollar tükk või nii:)

Teie soov, palun?

Eesti saatkonna ukse taha tuli soliidne pikas mustas mantlis mees ja vajutas kellanupule.

- Tere! Mis mureks?

- Tere! Ega teil ei ole juhuslikult mõnda vaba ja vallalist naist saatkonnas, kes sooviks minuga abielluda?

- Hmm, ee-ei ole. Tõesti ei ole. Ei oska teid aidata.

- Kahju. Head päeva!

Mees jätkas oma teekonda ja astus kõrval asuva Bulgaaria saatkonna ukse taha. Huvitav oleks olnud teada, kas ta lõpuks ka kedagi leidis. Mõni saatkond sadade hulgast ehk andis vähemalt lootustki.

Nädal meedias siinpool maakera

Mis on jäänud meelde selle nädala meedias kajastatust?

- Arutletakse selle üle, et tervihoiureformi nime all planeeritakse tegelikult vaid maksude tõstmist. Maksustatakse rikkad. Ka iluoperatsioonidele tuleb maks peale, mida rahvasuus 'botax'-ks nimetatakse. Tulised arutelud käivad abordikulude katmise/mittekatmise osas.

- Üha enam lapsi jääb peredes nälga ja lapsevanemad käivad toiduabipakikeste järel. Kui ma videoklippe vaatasin, siis tundus justkui pilt ei taha sisuga kokku minna. Kui vaesusest räägivad ülekaalus emad, kelle ümber siblivad ülekaalus lapsed, ei oskagi kohe seisukohta võtta...

- Tööpuudus on endiselt tõusuteel, ületades 10%. On osariike, kus külad vaid töötutest koosnevadki.

- Fooliumhappe tablettide liigne tarvitamine tekitab rinnavähki. Ravimite kõrvaltoimetest, sh rasedusvastaste ravimite negatiivsest kõrvalmõjust räägitakse järjest sagedamini.

- Riik on avaldanud soovitused, mis ütleb, et regulaarsete rinnavähiuuringute tarbeks pole mõtet raha kulutada enne 50. eluaastat (siiani on seda tehtud alates 40.eluaastast).

- Arvatakse, et tulistamine Fort Hoodi sõjaväebaasis oleks olnud ärahoitav.

- Loodetakse, et valede toitumisharjumustega hakkab tegelema riik. Minu meelest oleks siin tõepoolest vaja mingit riiklikku poliitikat kasvõi selleks, et asendada koolides rämpstoit tervislikumaga. Hiljem on harjumusi juba raskem muuta.

- Kulud haridusele kasvavad.

- Oprah hakkab lavalt lahkuma.

- Hoiatatakse, et kõik, mille te internetimaailma sisestate, kaob teie kontrolli alt ja võib olla kasutatud 'halbade' poolt, olgu selleks siis isiklikud fotod Facebookis või krediitkaardi nr maksukorraldusel.

- Leedus, endises loomafarmi hoones, hoidis Bushi valitsus salaja terrorismis kahtlustatavaid. Meedia rõhub sellele, et Leedu kui endine NL riik oli valmis kõike tegema, et NATOsse saada, mida ta ka vastutasuks sai. Hmm, räägiti, et ka Eestiga olla sellist tehingut arutatud, aga me olnud pisut targemad?:)

- Arutletakse selle üle, kas Obama reis Hiinasse omab rohkemat kasu kui tavaline turismireis. Igal juhul on hiinlased usinasti Ameerika autotööstust taas järje peale aitamas. Vähemalt üks positiivne uudis:)

- Jätkub arutelu ümber Afganistani saadetavate/mittesaadetavate lisavägede osas.

Kuidas me Belgia vastuvõtul käisime

Istume autosse, sisestame aadressi - linn, maja nr, tänav - ja asume GPSi juhatusel teele. Kohale jõudes leiame end pimedalt tänavalt, paremalt vaatab vastu tühi park, või siiski pigem võsa, vasakul paistavad väikesed individuaalelamud. Sõidame vaikselt edasi ja uurime ümbrust. Ei ühtegi residentsi, saatkonda või muud suuremat maja kutsuvate tuledega akendes, mitte ainsamatki pidulikus riietuses inimest ringi liikumas ega diplomaatilise numbriga autot riikide esindajaid kohale toimetamas. Kontrollime aadressi kutsel, sisestame uuesti, teeme veel ühe ringi - ei miskit, ikka sama seis. Ühtäkki märkame pidulikus sõjaväevormis mehi tee ääres seismas ja nõutult ümbrust uurimas. Pargime auto tee äärde ja liitume nendega, sest mure, nagu arvata võib, on sama. Nüüd näeme ka diplomaatiliste numbrimärkidega autosid meist mööda kihutamas. Mõned peatuvad ja liituvad meiega. Teisel pool teed hakkab silma nõutu Jaapani kindral veel nõutuma autojuhiga.

Mõned meist üritavad helistada. Tulutult. Vastajad kas ei tea, kus asub Belgia residents või nad lihtsalt ei võta toru. Naljatame, et kusagil on kindlasti varjatud kaamera...

Rahvast koguneb veelgi. Meiega liitub ka üks paljasjalgne lühikestes pükstes kohalik mees, et pärida, mis tema kodutänavas toimub.

Paar meest otsustab minna targemaid majaomanikke otsima - ehk on residents siiski kusagil läheduses. Kujutan elavalt ette kohalike üllatust kui näiteks Tallinnas Nõmmel mõnel vaiksel tänaval hakkaks kogunema vormis mehi, kes Hiina saatkonda otsiks. Päris naljakas tundub.

Läheneb politseiauto, kes meie kätevehkimise peale peatub, sini-puna-valgevärvilised tuled silmipimestavalt vilkuma sätib, mure ära kuulab, helistab, uurib ja teatab lõpuks, et oleme vales kohas. Ahhaa... no seda me ju kahtlustame isegi:) Peale natukest telefonidega suhtlemist selgub, et aadressil, mis kutsel esitatud, on väike viga - maja number, mis on tavaliselt neljakohaline, on vales järjekorras. Ka seda me kahtlustasime:)

Õige number leitud, asume taas teele. Otsimine on aga raskendatud, eriti kui kaaslasteks on pimedus ja närviliselt tuututavad autod sinu auto taga (siin armu ei anta). Leiame maja, lossi pigem, mis tundub residentsiks sobivat (Belgia ju ikkagi), kuid kõrged raudsed sissepääsuväravad on suletud. Ühest august õnnestub siiski sisse saada, kus peale endi tutvustamist teatatakse meile, et kahjuks on parkla autosid täis ja meil tuleb kusagil kõrvaltänavas koht leida. Selge.

Peale mõnigaid otsinguid leiame koha, pargime auto ja hakkame residentsi poole astuma, kuhu selgub, viib ainult pime ja kitsas üherealine autotee. Ja jalakäijad?... eks nad ise tea, millega riskivad... Kuigi jah, mulle teadaolevalt on jalakäija autoteel viibimine lausa seadusevastane.

Aga kohal, peale rohkem kui tunniajalist hilinemist, me lõpuks oleme.

Peale klaasitäit veini, mõnede tuttavate teretamist ja pildile poseerimist jõuab kätte aeg koju minna.

Seekord siis sedamoodi.

Aadress jääb kindlasti kauaks meelde nagu sellistel puhkudel ikka:)

Pühapäeval oli suvi

Pilveribata 24-kraadise soojuspügalaga puhkepäev tõi tänavale ja parkidesse hulgaliselt inimesi. Nii ka meid. Potomaci jõel, üsna linna lähedal asub väike Roosevelti-nimeline saar, paraja jalutuskäigu suurune ja sinna oma sammud sel ilusal soojal päeval seadsimegi. Panen üles mõned pildid.

Saarele pääseb vaid üle jalakäijate silla, jalgrattad ja autod tuleb jätta parklasse.Vaated linnale avanevad hoopis teise nurga alt.Punased lehed tekitavad rõõmsa meele.Madusid oleme kohanud nii siinsel saarel kui mujal looduses samuti, eriti veekogude ääres. Lõpuks sain ühe uudishimuliku ka pildile: Water Snake'i pesakond tundus pesitsevat otse raja kõrval, kus siblis nii suuremaid kui väiksemaid. Üritasin suuremat ja julgemat mahutada ühele pildile, aga selgus, et tegemist on väga pika maoga, kelle saba tükk aega oodata andis.Wikipediast sain hiljem teada, et kui teda liiga kaua tülitada, võib ta rünnata. Mürgine see madu küll ei ole, aga haavale pihustab antikoaguleeruva ainega sülge. Meil läks seekord õnneks:)

Värve jätkub tõenäoliselt talveni. Kuigi jah, ilm võib ka siinkandis praegusel aastajal äärmiselt muutlik olla - suvest võib paari päevaga saada talv ja vastupidi, mis minu jaoks on endiselt harjumatu, sest ühel päeval tõmbad külma tuule varjuks selga talvejope, teisel päeval otsid üles taas t-särgi. Aga mis saaks eestlastel olla selle vastu kui peale lörtsisegust Kadripäeva saabuks paariks päevaks suvi, eriti nädalavahetuseks :)

Pimesooleklassika

Just sellisele järeldusele jõudsid Ameerika arstid peale päev otsa kestnud uuringuid. Tõsi küll, esialgu arvasid nad nii nagu meiegi, et kõhuvalu ja -lahtisus ning oksendamine viitavad mingile kõhuviirusele, kuid kuna siin on kombeks kiirabis patsienti põhjalikult uurida (ettevaatus pole liiast), siis õhtuks, peale vere-, uriini- ja tomograafiauuringuid oli pilt selge - pimesoolepõletik. Klassikaline pimesoolepõletiku patsient olevatki 7-aastane, ebamäärase kõhuvalu ja oksendamise all kannatav laps. Veel samal õhtul tehti operatsioon ja koju lubati järgmise päeva õhtuks.

Jälle uus kogemus. Mis meelde jäi? Suur haiglahoone. Korralikult läbi mõeldud süsteem, seda alates kiirabiuksest sisenemisest kuni haigla uksest väljumiseni. Palju ootamist. Tavapärasest vähem naeratavaid arste-õdesid. Üleüldse väga palju õdesid-assistente-arste ringi liikumas. Patsiente ka muidugi palju. Turvatunne, et sinu eest hoolitsetakse, isegi siis, kui ootamine vahepeal tundidepikkuseks kujunes. Väga palju bürokraatiat, st paberite täitmist, st tähendab korduvalt sarnastele küsimustele vastamist (jällegi kindluse mõttes). Iga protseduuri üksikasjalik selgitamine nii meile kui lapsele, misjärel aeg-ajalt küsitleti meid, kas me ikka aru saime, millega tegemist on ja võeti allkirju ka, et oleme toimuvaga nõus.

Kui päev kiirabis meenutas paastupäeva, sest süüa meile ei pakutud, siis järgmine päev haiglas tegi selle tasa - menüü anti ette ja paluti valida meelepärane. Peab ütlema, et restoranitoit see just olnud, aga asja ajas ära.
Omaette kogemus oli ravimite ostmine. Igal haiglal on oma apteek. Peale seda kui arst on sisestanud arvutisse vajalikud andmed, tuleb leida apteek ja võtta järjekorranumber, st seista selleks järjekorras. Number käes, ootas mind järgmine järjekord, mis osutus umbes tunnipikkuseks ja mis tähendas ootamist suures ootesaalis, numbrid seinal jooksmas, nagu pangas. Lõpuks, kui järjekord käes, suundud teenindaja juurde, kes suurde läbipaistvasse purki mitmevärvilisi tablette puistab ja kaheleheküljelise instruktsiooni kaasa annab. Raha ei küsita.
Kokkuvõtteks. Positiivne mulje jäi. Kuigi jah, narkoosiõde pisut pahandas meiega, et me kohe kõikidele küsimustele vastata ei osanud ega teadnud lapse kaalu ja pikkust Ameerika süsteemis. Ometi oli laps ooteruumis eelnevalt kaalutud-mõõdetud. Topeltkontroll ruulis iga järgmise astme puhul ja see oli väga tüütu.
Aga see kõik on tühiasi - peamine, et taas rivis:) Arve muidugi tuleb hiljem ja veel pole teada, mitu nulli numbri lõpus on.

Kaks nädalat Ameerikas

Kaks nädalat sõprade seltsis möödus kiiresti, liiga kiiresti, et kõike esialgu planeeritut teoks teha. Eriti superheade sõprade puhul, mil tahaks reisiseiklustele lisaks ka lihtsalt üksteise mõnusat seltskonda nautida, olgu siis hommikukohvi või õhtuse õlle-veini juurde.

Mõned päevad veetsime New Yorgis ja ülejäänud aja Washingtonis ning selle ümbruse huviväärsusi külastades. Toronto jäi seekord nägemata, saared samuti, aga midagi jäägu ka järgmiseks korraks, eks ole:)

Kahe nädala sisse mahtus tegelikult päris palju vaatamist-kogemist-elamusi ja ma ei hakkagi siikohal kõike lahti seletama - Silja tegi töö minu eest ära:)

Aga kui lühidalt kokku võtta, siis kohad, kus käisime olid järgmised.

New York: Brooklini sild, Vabaduse sammas, Ellioti saar, Times Square, Manhattan, suur ja põnev rikkaliku valikuga juutidele kuuluv elektroonikakauplus, MET-muuseum, hiinalinn, Rockefelleri keskus, olematute kaksiktornide plats mälestustega kirikuga, Portugali restoran, öine vaade Empire State Buildingult...

Washington ja selle ümbrus: Washington Mall, Valge Maja, kongressihoone, National Cathedral, mitmeid erinevaid memoriaale, restorane ja rahvuskööke, loomaaed, Luray stalaktiidikoopad, Skydrive rahvuspargis karudega puu otsas ja kitsedega tee ääres, kaljuturnimine Great Fallsi ja Potomaci jõe äärt pidi, Halloween Georgetownis, muuseumid, outletid, öine hulkumine meie maja katusel...

Keegi on kunagi öelnud, et elus polegi muud tarvis kui häid sõpru, kellega koos ringi hulkuda. Aitäh, armsad sõbrad, koosveedetud toredate päevade eest! Uute kohtumisteni!

Minu järjekordne ämber

Enne kui Araabia Ühendemiraatide atashee abikaasale küllamineku ette võtsin, tutvusin Wikipedia abil pisut selle kauge riigi elu-oluga. Tegemist olevat ühe rikkama, kaasaegsema ja liberaalsema riigiga Araabiamaa riikide seas, isegi riietus olevat nüüdisajal pigem läänelik, väitis Wikipedia. Selle teadmisega ja varasematele kogemustele tuginedes (olen mitmeid kordi varemgi islamiriikide esindajatega koos olnud) käitusin nii nagu igal teiselgi koosviibimisel ja tundsin ennast vabalt. Aga selgus peagi, et liiga vabalt. Klõpsisin endale parasjagu mõningaid pilte seltskonnast kui ühtäkki majaperenaine teiste taha varju hüppas, seletades, et tal pole rätikut peas ja seega teda pildistada ei tohi. Ma ei tea isegi miks, aga hirmus piinlik hakkas. Kõik need pilgud, mis minu poole pöörasid panid mind tundma nagu esimese klassi juntsut, kes pahateoga hakkama on saanud.

Toit oli tõeliset hea, kuhjasin taldrikule mitmesuguseid eksootilisi maitseid.Kohaletulijaid oli seekord erakordselt palju. Siin on vaid osa meist.Ja siin laual osa meie rinnasiltidest.

Mõned väljavõtted Vikipediast ka.

Kuumade tuulte ja liivatormide maa. Kuulub maailma rikkamate riikide hulka (õli-rikas rahvas). Tulevikuprojektide hulka kuuluvad maailma kõrgeim pilvelõhkuja (pilvelõhkujaid pidi seal palju olema, sest kõrgeim torn peab just nende riigis olema), kõige kallim ja luksuslikum lennujaam, kõige suuremad kunstsaared, kõige suurem shopingukeskus ja Disneylandist kaks korda suurem Dubailand ning tuleviku Olümpiakeskus.

USA 11. septembri tragöödia peamisi rahastajaid ja organiseerijaid (piloodid olid selle riigi kodanikud). Tänaseni pole vaieldud selgeks piire naaberriikidega ja saarte omandit Pärsia lahes, seega täpne ametlik pindala puudub. Liberaalseim ja avatuim islamiriik Kesk-Ida riikidest, kus isegi alkoholi tolereeritakse, küll teatud tasemeni ja peamiselt saab seda osta hotellide restoranides. Enim probleeme on riigil mittekodanikega, kes moodustavad 80% kogu elanikkonnast, enamus Indiast ja kellest tööandjad viimase välja pigistavad, teades, et riik nende õiguste eest seista ei saa. Homosid ei sallita ja neile võidakse määrata surmanuhtlus. 2.7 meest on ühe naise kohta. Keskmine eluiga 78 aastat. Ainuüksi pealinnas Dubais elab 1.6 milj inimest. Ja kuigi riietuda tohib nii vana hea kombe kohaselt pikka ürpi kui läänelikumasse rõivasse, siis näiteks randa minnes tuleb järgida kohalikke reegleid. Vastasel juhul võid leida end arestikambrist.

Nii ütleb Vikipedia, aga tundub, et sellesse infosse tuleb kerge reservatsiooniga suhtuda.

Kas Eesti vajab esileedit?

Kas Inglismaa vajab kuningannat? Selle üle vaieldi siis, kui me Londonis oma kolme aastat veetsime ja arvatavasti vaieldakse siiamaani. Igal aastal toodi välja kuningliku perekonna ülalpidamise kulud ja üritati seostada neid turismist riiki voolavate rahavoogudega. Turism on Inglismaa üks peamisi sissetulekuallikaid ja inglased usuvad, et oma osa selles on riigi kuninglikul aural. Kui palju ja kas see katab kuningapere megakulutused, selle üle tõenäoliselt jäädaksegi vaidlema.

Kas Ameerika vajab esileedit? Ei ole ma veel kuulnud, et selle üle vaieldaks. Või et toodaks avalikkusele välja tema palga- ja esinduskulud, arutletaks rolli üle. Ma ei usu, et see teema tabu oleks (siin polegi vist tabuteemasid), aga seda siin lihtsalt ei tehta. Pealegi on esileedi roll must-valgel paberil kirjas.

Külastasime nädalavahetusel Ameerika ajaloomuuseumi. Seal oli väga palju rahvast, nagu vabadel päevadel ikka, kuid kuna muuseum oli suur, siis oli ka ruumi piisavalt, jagus kõigile. Osade sektsioonide ees tuli lihtsalt pisut järjekorras oodata, et väljapanekuteni jõuda. Erandiks oli järjekord, mis viis esileedide sektsiooni, kus ootasime uskumatult kaua, üle tunni, et kõike seda butafooriat, millega riigi esimesed leedid end aegade algusest peale ümbritsenud on, oma silmaga näha. Niisiis võiks naljatamisi küsida - mis on kõige olulisem Ameerika ajaloos? :)

Ja nüüd võiks küsida, kas Eestil on vaja esileedit? Eks ole, igasugu arvamusi on siiamaani olnud, alustades sellest, et istugu kodus, olgu vait, jätkaku oma erialast tööd ja ärgu kulutagu maksumaksja raha, kuni selleni, et näidaku ennast võimalikult sageli rahvale, võtku sõna rahvale olulistel teemadel... Hmm, aga ma arvan, et kui selles küsimuses rahvahääletus korraldada, kuuluks häälteenamus siiski esileedi kui täiskoha pooldajatele. Või mine tea:)

Ise arvan, et senikaua kui tahame kuuluda arenenud riikide hulka - meeldib meile ju mõelda endast kui arenenud Põhjamaa riigist - peame esindama Eestit samamoodi, nagu seda teevad nemad. Ei ole võimalik, et presidendi abikaasa suudaks täita kahte rolli - külalisi võõrustades ja mööda ilma ringi lennates riiki esindada ning samal ajal olla hea meditsiiniõde. Või mine tea:)

Tulge meile naabriks

Selline pakkumine ootas meid uue korteri laual.

Jah, kolisime jälle. Seekord tõsi küll, enda initsiatiivil, põhjusel, et diplomaatidele, kes meid õhtusöökidele on kutsunud, vastuküllakutseid esitama hakata. Pisut suurema korteri, mis Eesti poolt ette antud eelarvesummat ei ületaks, saime läbirääkimiste teel siinse Dittmar Co juhtkonnaga tänu sellele, et oleme olnud head kliendid, seda juba üle poolteise aasta. Eks anna siingi ennast kinnisvaraturu madalseis tunda nõnda, et see meile kasuks tulnud on. Kliente tuleb ju 'püüda' ja hoida. Meie hoiame omalt poolt suhteid ja kõik on rahul.

Nii et tulge meie majja elama. Teie saate hea elamise ja meie natuke raha:)

Hõh, aga fotokaamera pean parema muretsema. Seebikarp ikka häid pilte ei tee, olgu see siis või viimase malli järgi. Üks tuttav, kes hiljuti külas käis, andis häid näpunäiteid, kuidas kaamerat valida. Peale seda, kui olen tema poolt soovitatud mudelid poeriiulil 'ära katsunud', tellin kaamera internetist, sest nii tuleb odavam. Või kannatan paar nädalat, kuni hinnad langevad ja ostan poest.

Ei käinud valimas

Ei käinud jah. Esimest korda selle Eesti vabariigi aja jooksul. No keda valida, kui mitte kedagi ei tunne. Ühte inimest tean hästi, kuid see erakond mulle ei istu. Õieti ei oska ma enam ühtegi erakonda eelistada. Ja seepärast ei läinudki valima. Ei teagi, kas peaks nüüd südant valutama, et kodanikukohus jäi täitmata. Et oleksin võinud end kõikvõimalike lubadustega kurssi viia. Võib-olla. Aga võib-olla oli see halbadest valikutest parim, mis ma teha sain. Küllap kohalikud teavad paremini, kes on tegija, kes lubaja.

Hommikusürpriis

Samal ajal kui ameeriklased on asunud presidenti tema suurte sõnade taga tegusid nägemata aktiivsemalt kritiseerima, määratakse presidendile Nobeli rahupreemia.
Dollar kukub, Lähis-Ida konflikt teravneb, tervihoiusüsteemi reform on pidurdunud, Afganistaani planeeritakse saata lisajõudusid, töötus on kasvanud 10 protsendini...

Järjest juurde lisandub neid, kes on temas pettununa tänavale piketeerima tulnud. Valge maja ees võib näha õpilasi, kes ei jõua õppemaksu tasuda, rahupooldajad, kes Ameerika teisest otsast ametisse pühitsemise päevale lendasid ja nüüd seda rahu ei paista kusagil...

Teravalt tunnetati siinpool ka lüüasaamist olümpialinna valikul Kopenhaagenis. On tunda usu languse tendentsi, seda nii mustade, kellest enamus hääletas praeguse presidendi poolt kui ka nende 50 protsendi valgete poolt, kes talle oma hääle andsid.

Teisest küljest näitab preemia määrmine maailma poolehoidu ja toetust presidendi püüdlustele rahu saavutamise suunas. Andkem talle aega, ütlevad poolehoidjad. Ta on olnud võimul peaaegu aasta juba ja ei mitte midagi, kritseerivad teised, järjest hullemaks läheb.

Ameeriklased on kärsitu rahvas. Pealegi ei ole rahupreemia mitte kergendus, vaid pigem suurendab seda niigi rasket ja vastutusrikast koormat presidendi õlul. Kogu maailm loodab ju. Eks tulevik näitab.

Aga mulle meenus kogu selle loo peale Karlsson katuselt:)

Teeninduskunst

Eelmise aasta kevadel soetasime Ameerikast Sony arvuti ja fotoka. Sel suvel hakkasid streikima mõlemad ja sügisel tagasi Ameerikasse saabudes tuli nendega miskit ette võtta. Kauplusekett Best Buy - kauplus, kust läpaka soetasime - võttis arvuti kaheks nädalaks enda kätte. Seega tuli katsuda lihtsalt ilma selleta vahepeal hakkama saada.

Fotokaga nii lihtsalt ei läinud. Meid kuulati ära ja paluti minna kauplusse, kust selle soetasime. Mis seal ikka, pool tundi sõitu ja kohal. Seal kuulati taas meie mure ära ja anti Sony esinduse kontaktandmed, kuhu paluti ise helistada. Helistasime. Pool tundi kulus, et kõik tiraadid lõpuni kuulata, teate küll, need mis ütlevad, et kui teil on selline või selline mure, siis valige nr 1, aga kui hoopis selline, siis nr 2 jne, aga kui ükski pakutud valikutest ei sobi, siis helistage numbril xxx. Helistasime soovitatud numbril ja kõik hakkas otsast peale, kogu lugu samamoodi - press no 1 or press no 2...

Ahjaa, kõned algavad alati ühtemoodi, a la täname helistamast ja meie poole pöördumast oma murega, meil on selle üle väga hea meel... ja muud aegakulutavad viisakused.

Noh, kuulad kõik need aparaadid ära - mis sul muud üle jääb - kuni lõpuks tervitab sind teiselt poolt lihtsalt vaikus. Kõik, ei miskit enam.

Alustad siis uuesti ja arutled, et kuna tööpäev hakkab õhtusse jõudma, siis on ehk kõik lihtsalt ära läinud. Ja võib-olla tuleb homme uuesti proovida. Aga ootad ja kuulad ikka, ja ennäe, sealt tulebki vähe aja pärast soovitus pöörduda nende poole e-maili teel.

Pöördume ja ootame viis päeva. Ei miskit.

Helistame uuesti. Seekord õnnestub isegi päris inimene toru otsa saada, peale kõikide tiraadide ärakuulamist muidugi. Räägid talle taaskord mure ära, edastad kõikvõimalikke andmeid - ostukuupäev, seeria nr, tüüp, garantiilepingu nr, enda andmed jne. Seejärel saabub vaikus. Paari minuti pärast edastatakse meile uus telefoninumber, millele helistada. What a ....! Helistame-helistame, thank you, mis meil muud üle jääb!

Jah, loomulikult algab kõik jälle otsast peale. Algul räägivad sinuga masinad, siis saad kellegi isegi toru otsa, räägid probleemist otsast peale, edastad andmed ja siis saabub vaikus. Aga oh õnne, paari minuti pärast tuleb hääl torusse tagasi ja teatab, et Sony firma saadab meile posti teel tühja karbi, mis neile tagastada tuleb, koos vigase fotokaga muidugi.

.

Nädala pärast oli instruktsioonidega karp kohal. Sinna toppisime oma fotoka ja saatsime ettenähtud aadressil tagasi. Ja kümne päeva möödudes saabus fotokas - nagu uus. Või ongi uus, siiani aru ei saa.

.

Ehhee, saan jälle pildistama hakata:)

Pildid ameeriklaste vastuvõtust

Need pildid, tõsi küll, on juba pooleteise aasta tagusest üritusest, kuid kaitseväe vastuvõttu uhkes Välisministeeriumi hoones peetakse igal aastal. Pildid jõudsid just kohale:)

Ootevalmis ruum, üks paljudest

Sealt nad hanereas tulevad - Kaitseministeeriumi- ja sõjaväejuhtkond ees, abikaasad tagapool.

Tundub, et 'black-tie dresscode' Ameerikas ei tähenda ilmtingimata pikki kleite, nii nagu see Euroopas tavaks on.Kätlemine

Selline on Ameerika vorm last ootavale tegevteenistujale
Kõned
Muusikat
Pisut kosutust
Meie jäime pildile seekord esindajatega Austraaliast. Mehe vanaisa, muide, on eestlane:)

Ahjaa. Selliste üritustega kaasneb alati kleidimure. Aga minul on vedanud. Ämma 5-6 aastat tagasi õmmeldud kleit istus endiselt kenasti ja pälvis võõrustajate kiidusõnu. Aitäh sulle, Viia!

Kas on kerge olla vait?

Ühiskonnas on teatud ameteid ja positsioone, kuhu jõudes oodatakse ka ametikoha täitja abikaasalt mõningast rollimuutust. Oodatakse, et naine oleks oma mehele (mõningal juhul ka mees naisele) abiks, toetaks teda igati, järgneks talle kompromissitult kuhu ja millal iganes, oleks heasoovlik, tagasihoidlik, aga kui vaja, siis ka tarka nõu jagav inglike mehe selja taga. Ikka sellesama missiooni nimel, mis mehel täita on.

See kõik on ju õige. Presidendil peab olema kodu, kuhu tulla, inimene, keda usaldada ja kellega rääkida kas öösel või päeval, tervislik söök laual, lapsed hoitud-õpetatud, puhas riie seljas, haavapalsam käepärast, magamistuba roosiõielõhnades...

Kui kaitseingli roll on täidetud, võiks abikaasa tegeleda näiteks heategevusega, käia koolides ja lasteaedades ühiskonnale olulistest teemadest rääkimas, vanadekodus selle elanike silma rõõmustamas, kingitusi jagamas... Üldse olla üks ilus ja läbinisti positiivne tegelane.

Üldjuhul nii ongi. Kui vaadata kasvõi siinsamas, Ameerikas, kus presidendi taga on seisnud ikka tugev ja tark, ilus, samas tagasihoidlik, aeg-ajalt mõne heategevuskampaania või üllatava (positiivse) ideega tähelepanu köitev abikaasa, diplomaatiliselt koolitatud, meediaga suheldes pigem tagasihoidlik, reserveeritud ja pr-tegelaste poolt tsenseeritud.

Kas presidendi (või kaitseväe juhataja, peaministri, suursaadiku) abikaasaks olemine on elukutse? Kas abikaasalt kunagi küsitakse, kas ta sellist elukutset sooviski? Kas abikaasa üleüldse on teadvustanud, et tal on sõltumata minevikutaustast hoopis teine roll täita? Või suudab-tohib ta täita mitut rolli? Kas roll ajas muutub või mitte? Kas selleks ka õpitakse, vajatakse katseaega? Kas see sobib kõigile? Ehk oleks vajalik teatud vanusepiirang, küpsusaste, haridus, sobilikkuse test...? ...

Küsimusi, mis ka minu peas aeg-ajalt liiguvad, on üksjagu ja vastata neile pole kerge. Aga et teema on oluline, selles pole vist kahtlust. Aeg-ajalt kerkib ikka üles emotsioone, arvamusi ja skandaalegi tekitavaid eredaid persoone. Kes poleks näiteks lugenud-kuulnud Prantsusmaa esileedi 'kõlblikkustestist' tänu tema taustale?

Kui Eesti oli siiani harjunud üsna tagasihoidlike abikaasa rolli täitvate naistega (kui palju me teame näiteks kaitseväe juhatajate või suursaadikute abikaasadest?), siis nüüd, tundub, hakkavad ajad muutuma. Iga lapski teab meie praegust presidendiprouat. Läbi tema oleme saanud hulga taremaks. Igaüks leiab tänastest aruteludest oma - transrasvahapete hingeelust kuni inimhingede psühholoogiani välja. Ja kes on siinjuures tark või tobe ja mis on kräpp, jääb igaühe enda otsustada. Tõlgendamise küsimus ju. Harisin minagi end transrasvhapete jagu targemaks, mis seal salata. Sest tõesti, uurides külmkapis leiduvaid toiduaineid, ei leidnud ühelgi pakendil grammigi transrasvu, igal pool selge null. Aga kui ma siinsetes parkides, tänavatel ja kooliõuedel tähelepanu köitvalt palju ülekaalus lapsi näen, siis ma ei tea, ei kujuta ette, mis võiks olla järgmine asi, mis siin riigis ära keelatakse. Ja kas see aitab. Aga see on teine teema. Mina jätkan abikaasa rolli teemal.

Mõned inimesed on loomult tagasihoidlikud, mõned tahavad rohkem orbiidil olla. Oli minulgi esialgu raske uue olukorraga harjuda. Ei, ma pole tahtnud kunagi trügida leheveergudele või telerikasti, kuid oma iseseisev töö- ja seltskonnaelu, mis selja taha jäi, oli ikka. Sõltumatuse tunne oli. Aga ma valmistasin end psühholoogiliselt ette selleks, mis mind ees ootamas oli, millised on kriisimomendid ja kuidas nendega hakkama saada ning et minu roll ei saa olla mingil moel domineeriv, meeldib see mulle siis või mitte. Sellistes olukordades egotsentrilisi otsuseid langetada oleks lihtsalt rumal. Kuigi on ka minul vahel raske olla vait. Ja vahel jälle on tahtmine oma blogi olematusse maailmaruumi saata.

No hästi, aga mis ma oma jutuga siis ikkagi öelda tahtsin. Seda, et inimesed on erinevad. Praeguse presidendiproua ametisoleku aeg on toonud avalikkuse ette mitmeid teemasid ja ise ta läheb kindlasti ajalukku kui spordi ja tervisliku toidu propageerija. Mis pole iseenesest ju paha. Küsimus on vaid selles, kuidas see kõik toimub. Minul võtab hetkel küll kulmu kortsu.

Ka ei tohiks teemad kinni jääda pelgalt kommidesse-uiskudesse, vaid arutleda võiks ka presidendi (peaministri...) abikaasa rollist üldisemalt, nii ühiskonnas kui iseäranis Eestis.

Ja lõpuks ka sellest kas me teistele (riikidele) ka sama ilusad ja targad välja paistame kui ise endist arvame?

Või on meil kõigest sellest ükskõik?

Täna käisin Malaisias

Suhtlemine võõrriikide esindajatega on põnev. Mitte enam nii väsitav nagu alguses, kus minu jaoks oli väga-väga võõras kõik, nii see riik kui need inimesed, kes aeg-ajalt koos käisid ja ühisüritusi organiseerisid. Nüüd, sügise tulekuga on lisandunud üksjagu uusi inimesi ja mina tunnen ennast juba vana tegijana, kelle poole küsimustega pöörduda võib:) Sõltumata kaugusest, kultuurist või usulistest erinevustest on tore ikka ja jälle tõdeda, et tegelikult oleme kõik ühtemoodi, oma inimlike murede, soovide ja lootustega.

.

Aga põnev on ikka. Mida eksootilisemad riigid koos on, seda huvitavam. Täna näiteks võõrustas meid Malaisia kaitseatashee abikaasa ja kuna kombeks on, et iga riigi esindaja võtab kaasa natuke omavalmistatud rahvustoitu, siis niisama kirju nagu oli kokkutulnud seltskond, oli ka taldrikule tõstetud maitseelamuste bukett. Sinna juurde videoklippe Malaisiast, selle ajaloost ja kultuurist ja tekib tunne, et tegelikult see riik polegi nii kaugel, siinsamas ju. Riik, see ongi ju inimesed:)

.

Siin me oleme

Viimne teekond Arlingtoni

'Kui ta ise oma ärasaatmistseremooniat oleks näinud, oleks tal selle üle kindlasti hea meel,' ütles üks ärasaatjatest.

'Ilus,' ütles teine.
'Ta suri oma unistuse paigas,' mõtiskles kolmas.

'Ta oskas nautida elu,' lausus keegi, 'armastas muusikat, sööki ja õlut...'
'Küll on hea ilm täna siin, juskui matusteks loodud...'

Meie kadunukest ei tundnud, kuid kutsutud olime sellegipoolest. Matus oli meeleolukas, tõenäoliselt just lahkunud mehe enda moodi. Ärasaatmistseremoonia algas Fort Myeri-nimelise sõjaväelinnaku kirikust.

Kuressaares sündinud eestlane, sõjapõgenik, Vietnami sõjaveteran, Ameerika ohvitser, kahe poja isa, nelja lapselapse vanaisa, aktiivne ühiskonnategelane, hinnatud seltskonnahing.... Kirikuõpetajast kõnepidaja, samuti eestlane, meenutas huumoriga pikitult ja koosviibjate hulgas naerupahvakuid esile kutsudes koosveedetud aegu.

Jumalateenistus ja kõne peetud, asuti sõjaväeorkestri saatel teele Arlingtoni surnuaiale, sinna, kuhu maetakse sõjaväelasi ja kõrgeid riigitegelasi. Hobuste arv sõltub ohvitseri auastmest - mida kõrgem auaste, seda rohkem hobuseid.

Matuselised järgnesid pikas autoderivis.Järgmine osa tseremooniast toimus surnuaial, rohelisel vaibal. See ei ole tee, vaid järjekordne sisse lükatud rada, millele siis, kui urnid üksteise järel oma kohad leidnud on, muruvaibad peale rullitakse.Kõned peetud, voltisid sõjaväelased Ameerika lipu kinnisilmi kokku.Lõpuks luges kirikuõpetaja urnile käe asetades ka eesti-keelse palve, mille järel kogu seltskond vuras ovitseride klubisse pidulikule peielauale.Suupistete-keelekaste juurde jooksid taustaks slaidid kadunud mehe elust, peeti kõnesid ja meenutati teda enamasti läbi meeldejäävate, positiivsete, lõbusate sündmuste. Kasutati aega ka üksteisega tutvumiseks. Me polnudki ainukesed, kes end esitlema pidid:)

Ei, kerge selle kadunud mehe elu ei olnud, kindlasti mitte, aga ükskord on aeg meil kõigil minna. Siiajääjatele jäävad alles meenutused - mehest endast ja ärasaatmisest. Ilus oli.

Autodiileri käsiraamat, mida on kasulik omada

Ma ei tea, kas selline asi nagu autodiileri käsiraamat on olemas, aga meie paarinädalane emotsiooniderohke vintsutusretk Ameerika autoturgusid pidi võib seda kinnitada küll, sest kõik ostu-müügiga seotud etapid - justnimelt korrapärase järjestusega detailideni läbimõeldud etapid - sarnanevad üksteisele nagu ühemunamitmikud. Kõik automüüjad talitavad ühesuguse skeemi järgi, erinevad on vaid inimesed ise. Ei mingit loomingulisust, nagu võiks iga kolmanda majanurga taga autodest punnis müügiplatse täheldades eeldada.

Auto ost, mis minu jaoks on niigi üks ebamugav tegevus, muutus siin kohati tõeliselt ebameeldivaks. Ja noh, mis seal salata, kogenematute eurooplastena oleme me siinstele diileritele mõnusaks maiuspalaks, kelle üle vaikselt varrukasse itsitada. Siiski, meie tugevaks küljeks on see, et me võõrastesse inimestesse distantsi ja umbusklikkusega suhtuda oskame, eriti kui asi küllalt suurt rahalist väljaminekut nõuab.

Niisiis vantsisime me ühest autopoest teise, ühe auto juurest teise manu, väljaprindid internetist kaenla all ja diileritega pikki dialooge pidades, samm-sammult kohalike tavadega ennast kurssi viies. Ei nautinud seda tegevust kumbki meist, aga kindel plaan auto soetada meil oli ja nagu inglise keeles öeldakse - tegime seda meetodil "learning by hard way'.

Kõige ebameeldivam protsess minu jaoks oli hinna kauplemine. See toimub siis, kui auto on välja valitud, sellega tutvutud ja proovisõit tehtud. Kauplemist oskavad nad siin une pealt, see on neile juba emapiimaga sisse joodetud, ja tundub, et naudivad täiel rinnal. Ja noh, ühtegi autot ei osteta kauplemiseta, nii et tuli meilgi need kohustuslikud etapid läbida, mistõttu mõnigi aega ja vaeva nõudnud autoleiu ostutehing sõlmimata jäi. Näiteks sai selgeks see, et hind, mis internetis üles riputatud, on oluliselt madalam kui hind, mis kohapeal küsitakse, ikka selleks, et klient kohale meelitada. Siis see, et väljaprint tasub kaasa võtta, et diiler saaks aru, et oled internetihindadega ennast kurssi viinud. Kui ei, siis alustab ta oluliselt kõrgemast hinnast.

Kauplemine toimub kontoriruumides selleks ette nähtud boksis. Diileri küsimusele, kui palju me oleme nõus maksma, peame välja pakkuma oma hinna, mille peale tõuseb diiler püsti ja lahkub boksist, et bossiga nõu pidada. Tagasi tuleb hinnaga, mis jääb meie poolt pakutu ja nende küsitu vahepeale. Seejärel mõtleme meie, teeme järgmise pakkumise. Diiler käib jälle bossi juures (vähemalt nii ta ütleb, sest kas ta seal tegelikult ka käib, on kahtlane) ning tuleb tagasi uue pakkumisega. Ja nii mitu korda, niikaua, kuni vasuvõetav hind mõlemale poolele saavutatud on. Alustatakse tuhandetest, siis sadadest, lõpuks kaubeldakse kümnetes ühikutes. Nii et summat, kuigi ausat, millest rohkemat maksta pole võimalik, sest teil pole lihtsalt rohkem raha, siin kohe alguses välja käia pole mõtet - sellest nad aru ei saa, nende filosoofia on teistsugune. Vähemalt ühe auto puhul jäi meil selle tõttu tehing tegemata.

Ellu viimata jäi ka mõte soetada Euroopa auto. Ma ei jõudnud ära imestada, et vaatamata oma suhtelisele kallidusele siinpool maakera, on kolme-, neljaaastased autod kehva kohtlemise tõttu üsna halvas seisus, seda eriti salongis. Koerte karvad, kasside väljaheited, mitmevärvilised plekid istmetel, suitsust läbi imbunud salong peletab ostusoovi koheselt, vähemalt minu oma.

Sai selgeks ka see, et pole mõtet osta punast autot, kuna selle auto omanikke peetakse keskmisest liiklejast ohtlikumaks, mistõttu kindlustusmakse on kõrgem.

Nojah, aga täna sai lõpuks see okkaline rada otsa ja ise usume, et tasus vaeva ära küll. Müüja oli usaldusväärne, diiler kogenud ja asjalik (käis vahepeal helistamas, et saksa päritolu abikaasalt Eesti kohta pärida), auto peaaegu nagu uus:) Aga eks tulevik näitab, kui hea abimees ameeriklasest neljarattaline teel on.