Meie reisi seiklused algasid juba Rooma lennuväljal. Ootasime parasjagu ametliku tabeli info kohaselt lindi nr 6 juures oma kohvreid, tunnike või nii oli kulunud, kui meie juurde astus vene keelt kõnelev naisterahvas ja selgitas abivalmilt, et ootame vale lindi juures, kohvrid olevat juba ammu teise lindi peal ringlemas. See siin on Itaalia, selgitas ta, olge ametliku info suhtes skeptiline. Ok, edaspidi oleme. Tegelikult oleks ise pidanud selle peale tulema, see polnud meil ju esimene kord viibida Itaalias.
Kohvrid õnnelikult käes, jäime ootama bussi, mis meid Napolisse viima pidi. Ilm oli meie jaoks paradiislikult soe ja palmid lennujaamas tekitasid tunde, et juba lennujaama territooriumil on meie jaoks hea küll. Kiskusime seljast paksud kampsunid ja otsisime välja päikeseprillid. Pärast väikest segadust õige bussi leidmisega sättisime end siiski kenasti Napoli poole teele. Bussijuht hakkas meile vahepeal midagi seletama, millest me muidugi miskit aru ei saanud. Ta üritas veel teisegi korra meile midagi arusaadavaks teha, veel pikemalt ja valjemalt, aga nähes, et ka sellest polnud abi, lõi käega. Peaasi, et ta Napolisse sõidab, mõtlesin mina. Mõne aja pärast selgus, et ta tahtis vahepeal peatust teha, et keha kinnitada ja mis meilgi selle vastu oli.
Napolisse jõudsime õhtupimeduses, kuid kuna kell oli alles seitsme ringis, otsustas üks meie reisigrupist, kes oli selles linnas elanud, meid jalgsimatkale viia. Hotell asus kesklinnast kaugel ja nii me kondasime läbi mahajäetud metallitehase territooriumi, kehvade elurajoonide ja muidu kõhedusttekitavade tänavate mingi lubatud vaateplatvormi poole. Vihma hakkas sadama ja asi muutus üha vesisemaks. Vaateplatvormile jõudes nägime läbi pimeduse ja udu küll ka pisukest tükikest merd, aga rohkem jäi siiski silma kole mahajäetud ümbrus ja prügi. Seda viimast ei ole ma muidugi kusagil nii palju näinud kui Napolis, sellega tuli leppida ja end teadlikult häälestada prügi mitte tähele panema, muidu oleks muud vaatamisväärsused nägemata jäänud.
Kogu selle õhtuse nukruse keskelt leidsime lohutuseks ühe kena söögikoha ning kuna olime õhtu jooksul ainsad kliendid teenindati meid kuninglikult. Söök on Itaalias võrratu, ja olgugi, et ega aru ei saa, mida menüü pakub, on iga söök, mis ette tuuakse maitsev.
Järgmine päev, mil Meelis tööasju ajas, tuli mul iseenda seltsis mööda saata. Minisõnaraamat ühes käes, kaart teises, metroojaama nimi pähe õpitud, hoiatused, et Napoli on vaeste bandiitide linn, meelel mõlkumas, orienteerusin hommikul jaama poole. Tänu kohvikute ja poodide ustel askeldavatele kohalikele elanikele sain selgeks itaalia-keelsed suunda kirjeldavad sõnad, ka vabandused ja tänusõnad. Ei läinudki kaua kui jõudsin õnnelikult metroojaama. Kui ma poleks mandariine ja apelsine täis puid tee peal vesise suuga imetlenud, oleks veelgi kiiremini pärale jõudnud. Soetasin pileti, astusin läbi mittetöötavate väravate, ronisin rongi ja võtsin istet. Mõni peatus hiljem sisenes rongi piletikontroll, kes minu piletit vaadates midagi mulle selgitama hakkas. Minu
sorry peale otsis taskust pastaka ja kriipseldas piletile kuupäeva ja kellaja. Hiljem selgus, et ma oleksin pidanud pileti väikesest kollasest kastist metroojaama seinal läbi komposteerima.
Napoli kesklinna jõudes sattusin otsekohe kaootilisse inimvoolu. Kitsad tänavad, väikesed poekesed, alalõpmata tuututavad motorollerid ja autod, peremeheta kassid ja koerad, kusagile tõttavad inimesed, palju erivärvilist pesu väljaspool aknaid kuivamas, söögikohad otse tänaval kogu selle möllu keskel, turud värskete puuviljadega lahtistel lettidel... See sagin ja lärm ehmatas mind esialgu paigale tarduma ja ennast pisut koguma. Mis siin siis veel suvel toimub, mõtlesin.
Kitsad tänavad.
Mingid imelikud ollused, mis rippusid voolava vee all akvaariumis osutusid pestud ja tükeldatud lehmamagudeks.
Liiklus oli Napolis hull mis hull. Sõideti igal pool ja millega iganes.
Selleks, et kindlustuskaitset omada, tuli kohustuslikus korras kasutada roolilukku.
Ühesõnaga pisut natukest kogumist ja mõningate fotode tegemist võtsin ette suuna ülespoole, sõna otseses mõttes ülespoole, sest Napoli on mitmetasandiline ja vastloetud Kai-Mai Olbri reisikirjeldus 'Imeline Itaalia' tekitas minus huvi ronida nii kõrgele üles kui võimalik. Oleks ma teadnud, kuidas mu sääred järgmisel päeval valutavad! :) Aga oleksin roninud ikka, sest asi vääris seda. Kitsaid treppe pidi üles rühkides koorisin riideid järjest vähemaks. Minuga koos rühkisid vaid postiljonid ja mõne aja pärast avastasin veel ühe turisti moodi naise oma selja taga. Rohkem treppidel ukerdajaid polnud, samas oli huvitav see, et peaaegu igas väikeses korterikeses, mis trepitänavaid ääristasid ja mille aknad olid enamasti avatud, toimetas keegi. Esmaspäevasel päeval peaks inimesed tööl olema? Põhja-itaallased on teadagi pahased, et lõuna-itaallased SKP tõstmisele kaasa ei aita :)
Jõudsin, kuidas seda nüüd kirjeldadagi, vahepealsele tasandile, kust avanes vaade katustele. Riga-räga juhtmeid, sadu satellittaldrikuid ja antenne, kõikvõimalikku koli olid katusepelased terrassid paksult täis. Tuli vastu üks vanem mees, kes andis mulle nõu fotokas oma peost igaks juhuks tasku pista. Sain teada, et
tasko tähendab itaalia keeles taskut. Astusin läbi ühest pisikesest poest, et vett osta. Hong Kongist pärit müüja oli rõõmus, et sai mulle oma inglise keele oskust presenteerida, seletades, et pole hea, et siinsed elanikud seda keelt ei valda. Kui ma tshekist keeldusin, selgitas ta, et peab selle mulle andma, sest politsei käib kontrollimas. Sain hiljem aru, et kui veel mõned aastad tagasi tuli isegi korteriüür sulas tasuda, ilma et mingit dokumenti vastu pakuti, siis nüüd peavad müüjad igal pool tshekke ostjatele väljastama. Karabinjeere ja politseinikke, kes trahvikviitungeid välja kirjutasid, liikus ringi tõesti igal pool.
Mida enam ülespoole ma rühkisin, seda vähem tuli vastu inimesi, üha vägevamaks muutusid vaated, puhtamaks tänavad ning suuremaks ja uhkemaks majad. Pole paha, mõtlesin, nii elaks isegi. Kindlasti elaks:)
Kuna mu kaardil polnud kõiki tänavaid, ei leidnud ma oma asukohta üles ja nii võttis allatulek palju rohkem aega kui ülesminek, sest see kulges kuidagi spiaalikujulisel ühelt tänavalt teisele ekseldes. Kuna turismihooaeg polnud veel alanud, siis turistidele mõeldud tõstukid veel ei töötanud. Aga alla ma jõudsin, itaallaste moodi ühe pitsatüki otse tänaval suure näljaga ära sõin, vett peale jõin ja hotelli poole suuna võtsin.
Hotelli ma siiski nii lihtsalt tagasi ei jõudnud, sest selgus, et on olemas kaks ühenimelist metroopeatust ja kuna info piisavusega sealkandis just kiidelda ei saa (infotulbad ei toiminud ja rongidel polnud mingisuguseid suunanimesid), siis loomulikult istusin ma valesse rongi ja sõitsin valesse peatusesse. Sealt tagasisaamine oli aga omajagu tegemine, kuna järjekordsed pieltikontrolörid juhatasid mulle taaskord vale suuna kätte. Läks aega, mis läks, aga kohale ma lõpuks jõudsin, väsinud käimisest ja itaalia keeles suhtlemisest, kuid päeva kordaminekust õnnelik. Ja loomulikult läksime õhtul veelkord linna, häid sööke ja veini nautima. Tee oli ju nüüd selge ning õhtune linn hoopis teist nägu.
Järgmine päev leidis meid hoopiski pealelõunasesest Pompeist, sealt, kus kord rikas ja õnnelik rahvas olla elanud ning kelle kole must vulkaanituhk ühel mitte just kõige ilusamal päeval enda alla matnud olevat. Mida iganes selle linna kohta räägitud on, aga nii suurt ja võimast, tolle aja kohta hästi välja arendatud ja läbi mõeldud elukorraldusega linna poleks ma oodanud. Iseäranis meeldis mulle, et linna keskel asus tempel, mis oli ehitatud mitte jumala, vaid inimese kummardamiseks. Aga mine tea, ehk see osutuski hukatuslikuks. Igatahes, kui te sinna satute, siis võtke kindlasti giidituur, kuna varemed iseenesest ei räägi midagi, kogu see äärmiselt põnev linna puuduatv info tuleb juurde kuulata.
Nojah, ja viimase päeva veetsime Roomas. Kuna ma olen varem Roomas piisavalt hulkunud ning pealegi asus hotell taas kesklinnast kaugel, nn eurolinnaosas, siis otsustasin oma hommikupoole shoppamisele kulutada. Sain hotellist teada, et umbes kilomeetri kaugusel on suur uus shoppamiskeskus ja nii ma sinnapoole, sõnaraamat peos, sammud seadsingi. Ilm oli pagana ilus, linnud laulsid, aga kitsas teeperv autotee ääres oli inimtühi. Peale mõningast astumist märkasin jooksjat, kelle viisakalt vabandades (itaalia keeles mõistagi) rajalt maha võtsin ja keskuse järele pärisin. Minu üllatuseks hakkas ta mulle inglise keeles teed juhatama ja nii ma kenasti kohale jõudsingi. Kuigi jah, selleks, et päris kohale jõuda, pidin ma üle suure mitmerealise kiirtee saama, ülekäiguradadeni pidin aga marssima veel umbes sama kaua ehk siis kilomeetri jagu. Tundsin ennast juba nagu Ameerikas. Kaubakeskus, näe, on käeulatuses, aga selleks, et sinna saada, tuleb rentida auto :)
Ka kaubakeskuse sisemus tekitas tunde, et olen taas Washingtonis - see oli nagu koopia sealsest Pentagon Mallist, brändipoed, tõsi küll, pisut teistsugused ja kordades kallima kaubaga. Itaallased ütlevad, et shoppama tasub tulla jaanuaris, see olevat ainuke allahindluskuu. Nii et kui jaanuaris sinna riiki satute, minge poodlema :)
Kokkuvõtteks võin öelda, et reis läks igati korda. Ilm oli soe, päikest palju, sain uidata nii üksi kui seltskonnas, suhelda kohalikega,vitsutada head ja paremat ning õppida selgeks mõned itaalia-keelsed sõnad. Mõtlesin, et seda keelt on lihtne selgeks saada, kuna nad kogu aeg räägivad ja tegelikult piisabki ainult keskkonnas viibimisest. Sain teada, et Napoli ei ole miski kole, vaene ja bandiitlik linn, on hoopis vägagi kenade inimeste, põneva arhitektuuri ja suurepäraste vaadetega läbi-lõhki lõuna-itaalialik linnake. Aga mis me hõbepulma-aastapäeva õhtul tegime? Otsisime üles selle väikese restorani, kus aastaid tagasi käisime ning mida muud kui nautisime head sööki ja kohapeal valmistatud suurepärast veini.
Mõnus suvine lugemine, mille kohta on hästi kirjutatud blogis 
.jpg)
Tagasiteel põikasime läbi Toril asuvast Eesti sõdurite mäletsuskirikust ja jäädvustasime end külalisteraamatusse. Kes arvab ära, mis keeles sissekanne tehtud on?
