19.9.13

Harjumuse jõud - soovitan!


Istusime perega varahommikuses Soome suunduva praamlaeva kohvikus kui ma raamatu lahti tegin ja lugema asusin. Abikaasa tõi kandikutäie hõrgutisi – värskelt soolatud lõheviilud vaheldumisi ahjusoojade lõhnavate prantssaiakestega – ja asetas need lauale. „Harjumuse jõu“ proloogi lugedes, selle sõnumile mõeldes ja toidukandikut silmates taipasin ühtäkki, et olin hõrgutiste taldriku tühjendanud harjumusest, mitte näljast – viibisime ju ikkagi kohvikus, kus ümberkaudsed lauanaabrid isuga kõigel pakutaval hea maitsta lasid. Hullem veel, tõdesin taaskord, et rumalast kombest just lugemise või kirjutamise ajal pidevalt midagi suhu pista, teadvustamata, kas olen näljane või mitte, vahel maitsetki tundmata, on viimane aeg vabaneda.

Niisiis teatasin lauas istuvatele pereliikmetele, et peale selle raamatu läbilugemist saab minust teine inimene. Asendan halvad harjumused parematega – jätan maha näksimisharjumuse, tarbin vähem magusat, asendan veini veega ning hakkan regulaarselt tegelema spordiga – sest heade harjumuste juurutamisvõtete tutvustamist selle raamatu autor mulle ju lubas. Lisaks lubas autor analüüsida ettevõtete harjumusi kui edu võtit ja seda kõike toetudes teaduslikele uurimustele.

Sadamast kulges meie teekond Lääne-Soome, väikesesse Tuuri-nimelisse linnakesse, mis rabas meid ootamatult suure rahvahulga kohaloluga: busside ja autodega täidetud platsidel oli raske parklakohta leida ning inimesi vooris gruppidena poeustest sisse ja välja. Kohalikud soomlased selgitasid, et nii on see juba viimased 20 aastat olnud, kus igal aastal juulikuus sõidetakse  Tuuri sadade kilomeetrite kauguselt kogu perega ja lausa mitmeks päevaks. Linna arhitektuur on kujundatud Aku Ankka (Piilupart Donald) lugude põhjal, kus kohalikud poed kauplevad odava kaubaga ning lastele on Tivolis karussellid juulis tasuta.

Olin selleks ajaks pool raamatust läbi lugenud, kus keskenduti harjumustega seotud teaduslikele uuringutele aju anatoomiast ja füsioloogiast lähtudes. Laborirottide ja ka inimeste peal läbi viidud katsete kirjeldused tuletasid meelde keskkooliaegseid bioloogiatunde ja mulle tundus see taaskord ääretult põnev. Mis on see, mis tekitab inimestes kirgliku soovi millegi järele, et ta lõpuks harjub sellega nõnda, et ei kujuta enam teistmoodi elu ettegi? Miks mõned ettevõtted tabavad kliendi vajaduse, tekitavad sellest harjumuse, teenides ühtäkki miljoneid, teised mitte? Kas see on juhus või läbimõeldud ja sihipärane tegevus? Kuidas Pepsodent haaras omale suurima turuosa, samal ajal kui teised hambapastat tootvad ettevõtted kiratsesid? Ja lõpuks – kuidas tuli üks kohalik Tuuri noormees 20 aastat tagasi sellisele ideele ja muutis iga-aastase juulikuise „väljasõidu“ harjumuseks, olgugi, et kaupade allahindlused on tänaseks võrreldavad teiste linnade allahindlustega? Tema ettevõtte müügikäibe ületab Soomes vaid Stockmanni kaubaketi käive.

Teaduslikud katsed ja uurimused on raamatus taustaks elulistele näidetele mitmest erinevast valdkonnast: on uuritud sportlaste ja sõjaväelaste käitumisharjumusi tulemustele orienteerituse seisukohast lähtudes, on kirjeldatud uute hittlugude turuletoomise aspekte, analüüsitud suitsetamise-, alkoholi-, mängu- ja muude sõltuvuste probleeme. Ja muidugi teavad sellised gigantsed USA kaubandusketid nagu Target, Amazon.com, Hewlett-Packard ja Hallmark, kuidas müügikäibe kasvatamise eesmärgil klientide isiklike andmeteni pääseda ning nende ostuharjumustest andmebaase luues klientidele sooduskuponge saata veel enne kui kliendid oma ostusoovist teadlikudki on. See omakorda aga aitab kaasa ostuharjumuste süvendamisele ja nii tekibki kinnine ring, kus inimeste juhtimise võtavad üle nende harjumused.

Raamatus on käsitletud ka uue tootega turule sisenemise probleeme, lisatud mitmeid huvitavaid näiteid ja rõhutatud aspekte, millele mõelda enne, kui oma toote või teenusega turule tulla.

Omaette peatükk on pühendatud tahtejõule. Kui tahtejõud on õpitav, miks ta siis väsib ja kuidas seda treenida? Kuidas on õnnestunud Starbucks´il probleemsetest noortest koolitada tasakaalukad ja enesekontrolli omavad klienditeenindajad? Kuidas kujundada enesedistsipliinist organisatsiooniharjumus?

Kuna tegemist on tõlketeosega, siis vahest häirib mõnda lugejat ameerikalik olustik ja kirjastiil. Mind see ei sega, olen kolm aastat elanud selles kirglikult edule orienteeritud ühiskonnas ja tean, et autori kirjeldused olukordadest ja mõtteviisist on sealsetele inimestele loomupärased. Raamatut tuleb lugeda eelarvamustevabalt, siis on sellest kõige rohkem kasu.

„Harjumuse jõud“ ei sisalda üldkehtivat retsepti, ei anna imekiire muutuse valemit, vaid selgitab harjumuste toimemehhanisme, illustreerides neid uurimuste tulemuste ja rohkete näidetega ning annab lugejale konkreetse etapiviisilise teejuhi, kuidas oleks võimalik harjumusi muuta. Lugesin mõnuga ja sain mõtteid nii halbade harjumuste asendamiseks parematega kui ka ideid tõhusamaks müügistrateegia väljatöötamiseks oma ettevõtte tarbeks.
http://www.raamatuklubi.aripaev.ee/default.aspx?publicationid=F58556B2-0F97-4118-A719-FDBD600798B3

9.6.13

Peaaegu aasta

...on siis nüüd läinud ajast kui viimase postituse tegin. Võiks lausa kokkuvõtte teha, et mis kõik vahepeal juhtunud on, aga ütleks Hugh Granti sõnadega filmist `Neli pulma ja üks matus`, et mis ta siis kõikse aeg teinud on: tööd, tööd, ikka tööd :)

Tartu koolitusettevõttele on büroo- ja klassiruumid Tallinnas püsti pandud, sisustatud ja koolitused täie auruga toimumas. Istusime veel ehitustolmu sees, kui esimesed koolitused peale hakkasid. Huvitav aeg oli. Kinnisvaraturg Tallinnas sai selgemaks, täienesid teadmised konditsioneeridest, kohvimasinatest, lükanduste ja -seinte erinevatest paigaldusvõimalustest, värvivalikutest, põrandamaterjalidest, klassiruumi sisustamise erinõuetest ja muust, mis ehituse ja sisustuse juurde käib. Iga pisiasi tahab ju läbimõtlemist - see, et kohvitassid ja nõudemepasumasin sobiks, et WC funktsioneeriks laitmatult, et Wifi kataks kogu ala, et koopiamasin oleks piisava kiirusega, et büroo- ja koolitustarvikute varu oleks alati olemas ja mis kõik veel....

Ja kui siis kõik töötas ja toimis, otsustasin ennast ja oma ettevõtet arendama hakata. Olin ju pikalt koolitanud alustavaid ettevõtjaid, aga ise... Koduleht sai valmis http://kiilikoolitus.ee (natuke reklaami ;)), logo ja visiitkaardid - kõik taaskord äärmiselt mõnus loominguline tegevus.

Nüüd loodan, et saan koos perega puhata, ideid ammutada, teatrisuve nautida ja ennast doktorantuuriks ette valmistada. Loodetavasti ei pea niipea kusagile kolima hakkama - kuidagi ei tahaks. Vanem tütar, kes sel suvel usinasti Tallinnas giidituure teeb, otsustas küll sügisest taaskord mujale, seekord Taani õppima pageda. Aga noorel on ikka rohkem energiat. Peaasi, et valikud lähtuvad südamehäälest.

Soovin kõigile enesega rahulolu ja mõnusat, mõnusat suve!

23.8.12

Saja-aastane, kes...

 Mõnus suvine lugemine, mille kohta on hästi kirjutatud blogis loterii. Täiesti nõus, et meenutas kangesti Forrest Gumpi, sedakorda siis Rootsi moodi :)

6.8.12

Teatrisuvi

Nojah, enamus suvest on läbi ja sama siis ka teatrisuvega. Pelgasin, et sel aastal ei jõua etendustele nii palju kui tahaks, sest puhkus on enamaltjaolt 'läinud oma maja nahka'. Nimelt koju kolides avastasime, et aastate jooksul võõrsil elamisest on riideid nii palju saanud, et pole, kuhu panna, seega tuli nn spordituba ümber kujundada garderoobiks. Nagunii seal eriti sporti keegi ei harrastanud. Samuti ootas majaesine plats valmis ehitamist, siis saun natuke kohendamist, rääkimata aiamuru pidevast niitmisest, lillede istutamisest ja muudest majaga seonduvatest rõõmudest. Tööpuuduse üle oma majas kurta kindlasti pole võimalik. Või nagu naaber kord ohkas, et õhtul töölt koju tulles tervitab maja teda sõnadega: 'Tere, minu ori!'  No me pole õnneks veel ilmatu suurt iluaeda esialgu luua, seega hetkel on vaid muruniitmise mure ja orjana veel ennast ei tunne :)

Aga suvi ilma teatrita on nagu...
Olgu peale, meie teatrisuvi algas Linnateatri komöödiaga 'Scapini kelmused'. Märksõna: tublid noored näitlejad. Lapsele loomulikult meeldis ja mulle ka, sest tänavuaastaste noorte lõpetajate koosmäng on lihtsalt nauditav, selles pole mingit kahtlust.  Ma ei tea, kas sellest, et tegemist oli viimase etendusega või mingil muul põhjusel, aga ka lavastaja Elmo Nüganen pidi koos näitlejatega lavaaugus suplemas ära käima. Elmo kutsus ka pealvaatajaid, aga miskipärast keegi soovi ei avaldanud.

Teine etendus - Draamateatri 'Saatuse heidikute kuu' Laitse graniitvillas - väga hea, aga sellest ma juba kirjutasin. Märksõna: kõik oli nauditav.

Järgmiseks muusikaline komöödia 'Suveunistused'. Palun vabandust, aga mulle ei meeldinud. Läksin seda vaatama, kuna etenduse paik Ohtu mõis on kodule lähedal ja seda kiideti vaata et lausa suve tipplavastuseks. Märksõna: Ülle Kaljuste päästis etenduse.

'Vabrikutüdrukud' Kukruse polaarmõisas. Väga nauditav, aga see lõpp...see tuli kuidagi ootamatult. Tundus nagu kirjanikul oleks ühtäkki kiireks läinud, et lõpp loomata jäi :) Märksõna: hea naisnäitlejate kooslus.

'Mesallianss'. Lõpuks ometi ka üks väga hea komöödia. Tundub, et huumorimeel on meil siiski veel olemas :) Märksõna: saab naerda küll.

Ees ootavad (ja ei jõua ära oodata:)): 'Islandi kell' Draamateatris, 'Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingo ainetel' Karula külas, 'Seitse venda' Saueaugu teatritalus, Linnateatri 'Maailmale nähtamatud pisarad'. Märksõna: teatrisse!

16.7.12

Tallinna vangla

Vabatahtlikult ma sinna läinud poleks. Meelis vedas mind, käis peale, et ühildaksime Lennumuuseumi külastusega. Ma teadsin küll, et seal on kole, hallitav ja rõske, aga tegelikult oli hullem veel. Vihmane ja hämar ilm võimendas seda kindlasti ka. Seal pole midagi muudetud, kõik on nii nagu pärast sulgemist jäi, isegi hais, mis ajapikku pigem veelgi vastikumaks muutunud on. Iseäranis meditsiiniblokis, kus lisandus vere, väljaheidete ja mäda ja pagan teab veel mis hais. Isegi mu äi arvas, et kuna see koht ikkagi muuseumi nime kannab, oleks eeldanud pisut enam 'kasitust'.
Ühesõnaga peale teise korruse külastust mulle aitas, keeldusin kõrgemale ronimast. Süda läks pahaks. Mõelda vaid, et ka meie Palusalu siin oma aega veetma pidi, rääkimata paljudest teistest süütutest inimestest.

Vaade jalutamisboksidele ülevalt valvuri putkast. Jalutusboksid on sisehoovis.

Meditsiiniblokk



Vaade merele vangla territooriumilt. Kui nüüd arvata, et kinnipeetud said nautida miljonivaadet, siis nii see polnud. Aknad on altpoolt poolenisti kaetud tellistega, pealt 'metallribakardinatega'.

4.7.12

Saatuse heidikute kuu

Ütlen kohe ära, et minule see järjekordne O’Neilli teatritükk meeldis. Teame ju lugusid näljahädas iirlastest, kes Ameerikas uut elu rajades ja kohalike vihkamist trotsides oma elu rööpaisse saada üritasid, põlvkond põlvkonna kaupa, igaüks oma võimete, arusaamade ja oskuste piires. Inimsuhted on keerulised, liiatigi siis veel nii keerulistel aegadel. Minu kadunud vanaema, kelle elu ka just lihtsate killast polnud, ütles ikka, et igaüks ronib oma redeliga taevasse.
Ka polnud ma varem Laitse graniitvillas käinud, mis  oma skulptuuride aia ja siseinterjööriga positiivselt üllatas ning etendusele aura lõi.

Noorem laps, keda ma nüüd juba kõhklemata suurte etendustele kaasa võtan ja  kes arvas, et suurte etendused on hulga huvitavamad, võttis asja kokku sõnadega, et olla natuke imelik lugu olnud.  Ja et küll nad ikka palju jõid. Kahtlemata oskab  Märt Avandi joodikmeest suurepäraselt mängida :)
Ka Jaan Rekkor sobis oma rolli nii nagu oleks see roll just temale mõeldes loodud.

Pisut häiris nii mind kui Meelist (Meelist siiski rohkem ;) ) konflikt näitleja ja näidendi  tegelaskuju vahel – Kersti Meriloo etendatav noor naine pidi kirjelduste kohaselt olema tugev rinnakas maatüdruk.
Olgu peale, etendus oli ikkagi väga hea. Minge vaatama!

29.6.12

Elu saab minna ainult paremaks

Just. Olla oma kodus oma kodumaal oma pere keskel (kõlab pateetiliselt? - aga on tõsi :)), siis veel meri ja päikesepaiste, suvi ja sõbrad... kas pole idülliline? No vaielge vastu! :)

Täna on mul hea meel veel selle üle, et minu lähitulevik on lõpuks selgema piiritluse saanud: toredast koostööst Tartu koolitusettevõttega hakkab tekkima laienenud partnerlus Tallinnas. Oi, kuidas mulle meeldib midagi luua, nullist alustada! Ja pärast ennast kiita ;)

Kui vanem tütar vehib Lennusadamas giidina tööd teha ja rannamõnudest võib vaid unistada, siis noorem naudib koos teiste omavanuste sugulastega maal vanavanemate juures täiega maaelu. Ainsaks mureks sääsed.

Ja Meelis, tema põeb ülehomme toimuvat raadiosaadet 'Kukul külas'. Küsimused olla sellised, millele vastata on keeruline, olevat liiga isiklikud. Et kui oleks tööst olnud, noh siis võiks rääkida nii, et kahest tunnist kindlasti väheks jääks. Eks me näe ja kuule. Mina olen talle ikka kriitik olnud - seda ma oskan. Või siiski ei oska, sest ütlen asjad liiga otse välja ..:)

Nautige suve!

Ah jaa, kui teil raamatupidamisteenust võiks vaja minna või väljaõpet, siis andke teada!

21.6.12

Kuidas me kolledži naispere ja lastega Tallinnas käisime

Saab lugeda siit. Eesti on põnev koht tõdesid eranditult kõik :)

12.6.12

Rohi on roheline...

Sõbrad ja sugulased on juba harjunud, et küsimusele kuidas läheb vastan, et pole viga, just saime jälle kolitud. Nii nüüdki, peale kaheaastast Tartu-perioodi oleme taaskord asukohta muutnud - seekord küll koju, hurraa! Valulised kogemused minevikust kummitamas, iseäranis laste koolivahetusprobleemid, ja teadmata tulevik ees ootamas, iseäranis minu enda tulevik, on hing pikka perioodi juba rahutu olnud.

Viimasel paadireisil Emajõe peal kolledži naisperega sai just meie kui militaristide abikaasade staatuse üle nalja heidetud: kõigepealt mehe soovid, siis laste, seejärel kassid-koerad ja kui siis veel kusagilt pigistada õnnestub, siis meie soovid...
Ise tunnen, et olen kolimistest ja probleemide lahendamistest ja sellest, et 'oma teed' mul justkui nagu polegi, väsinud. Pole ju ka ime -- iga kahe-kolme aasta tagant  kolime, olgu siis Eesti piires või välismaal. Kui ei muud, siis ma võin ennast elukutseliseks ümberasujaks nimetada.

Nüüd siis lõpuks kodus. Hea on olla kodus: rohi  tundub nii roheline ja päike kollasem kui kunagi varem :) Ja näib, et seekord asjad sõltumata hirmudest siiski vähehaaval laabuvad.

Veelgi enam, selgub, et teeotsi minu 'omale teele' on lausa mitu, tuleb südant kuulates ja jalgu maas hoides see õige ots üles võtta ja siis kindlalt  minema hakata, tagasi vaatamata... Hüvasti, Tartu!

1.6.12

Lastekaitsepäev

- Emme, mis tähendab lastekaitsepäev?
- Hmm, jah, ega ma oskagi seletada. Mõnedel lastel pole ema-isa, mõnedel on kõhud tühjad... Et me ei unustaks, et on lapsi, kes vajavad kaitset.
- Ahah.

Eks ta ole. Elasin kunagi maal, see oli siis, kui riigikord muutus ja külad tühjaks hakkasid jooksma. Töötasin õpetajana ja puutusin kokku mitmete kehvas seisus lastega. Nüüd elan linnas (klapid peas?) ja ära hakkab ununema see, mis oli. Aga ilmselt on endiselt lapsi, kelle söök piirdub koolilõunaga ja kes õhtul koju minna ei taha...

2.4.12

Suureks saanud

- Emme, ma lähen Teresaga välja!
- Kuhu välja? Mis te seal teete?
- Linna, jalutama, niisama.... Noh, ma olen nii suur küll, et tohin juba tšillida ja hängida...

20.3.12

Napoli - Pompei - Rooma

Vahepeal sai üks väike Itaalia reis ette võetud ehk teisisõnu -- Meelis kinkis mulle lennukipileti, st ostis mind meie hõbepulma-aastapäeva puhul endaga tööreisile kaasa:) Seekord ma vastu ei punninudki, sest tundsin ise ka, et olgugi, et reisimine pole just kõige keskkonnasõbralikum teguviis ja nii mõnegi blogija arvates mõttetu aja- ja rahakulu ;), siis ajude tuulutuseks, st vaimse tervise seisukohalt oli väike äraolek kodurutiinist tol hetkel vägagi teretulnud. Minu meelest on vaimsele tervisele (ja tegelikult ka füüsisele) igati kasulik kui sa satud ootamatutesse lahendust vajavatesse etteaimamatutesse situatsioonidesse ning pead vahelduseks tegelema hoopis teistsuguste probleemide ja olukordadega.


Meie reisi seiklused algasid juba Rooma lennuväljal. Ootasime parasjagu ametliku tabeli info kohaselt lindi nr 6 juures oma kohvreid, tunnike või nii oli kulunud, kui meie juurde astus vene keelt kõnelev naisterahvas ja selgitas abivalmilt, et ootame vale lindi juures, kohvrid olevat juba ammu teise lindi peal ringlemas. See siin on Itaalia, selgitas ta, olge ametliku info suhtes skeptiline. Ok, edaspidi oleme. Tegelikult oleks ise pidanud selle peale tulema, see polnud meil ju esimene kord viibida Itaalias.
Kohvrid õnnelikult käes, jäime ootama bussi, mis meid Napolisse viima pidi. Ilm oli meie jaoks paradiislikult soe ja palmid lennujaamas tekitasid tunde, et juba lennujaama territooriumil on meie jaoks hea küll. Kiskusime seljast paksud kampsunid ja otsisime välja päikeseprillid. Pärast väikest segadust õige bussi leidmisega sättisime end siiski kenasti Napoli poole teele. Bussijuht hakkas meile vahepeal midagi seletama, millest me muidugi miskit aru ei saanud. Ta üritas veel teisegi korra meile midagi arusaadavaks teha, veel pikemalt ja valjemalt, aga nähes, et ka sellest polnud abi, lõi käega. Peaasi, et ta Napolisse sõidab, mõtlesin mina. Mõne aja pärast selgus, et ta tahtis vahepeal peatust teha, et keha kinnitada ja mis meilgi selle vastu oli.
Napolisse jõudsime õhtupimeduses, kuid kuna kell oli alles seitsme ringis, otsustas üks meie reisigrupist, kes oli selles linnas elanud, meid jalgsimatkale viia. Hotell asus kesklinnast kaugel ja nii me kondasime läbi mahajäetud metallitehase territooriumi, kehvade elurajoonide ja muidu kõhedusttekitavade tänavate mingi lubatud vaateplatvormi poole. Vihma hakkas sadama ja asi muutus üha vesisemaks. Vaateplatvormile jõudes nägime läbi pimeduse ja udu küll ka pisukest tükikest merd, aga rohkem jäi siiski silma kole mahajäetud ümbrus ja prügi. Seda viimast ei ole ma muidugi kusagil nii palju näinud kui Napolis, sellega tuli leppida ja end teadlikult häälestada prügi mitte tähele panema, muidu oleks muud vaatamisväärsused nägemata jäänud.
Kogu selle õhtuse nukruse keskelt leidsime lohutuseks ühe kena söögikoha ning kuna olime õhtu jooksul ainsad kliendid teenindati meid kuninglikult. Söök on Itaalias võrratu, ja olgugi, et ega aru ei saa, mida menüü pakub, on iga söök, mis ette tuuakse maitsev.
Järgmine päev, mil Meelis tööasju ajas, tuli mul iseenda seltsis mööda saata. Minisõnaraamat ühes käes, kaart teises, metroojaama nimi pähe õpitud, hoiatused, et Napoli on vaeste bandiitide linn, meelel mõlkumas, orienteerusin hommikul jaama poole. Tänu kohvikute ja poodide ustel askeldavatele kohalikele elanikele sain selgeks itaalia-keelsed suunda kirjeldavad sõnad, ka vabandused ja tänusõnad. Ei läinudki kaua kui jõudsin õnnelikult metroojaama. Kui ma poleks mandariine ja apelsine täis puid tee peal vesise suuga imetlenud, oleks veelgi kiiremini pärale jõudnud. Soetasin pileti, astusin läbi mittetöötavate väravate, ronisin rongi ja võtsin istet. Mõni peatus hiljem sisenes rongi piletikontroll, kes minu piletit vaadates midagi mulle selgitama hakkas. Minu sorry peale otsis taskust pastaka ja kriipseldas piletile kuupäeva ja kellaja. Hiljem selgus, et ma oleksin pidanud pileti väikesest kollasest kastist metroojaama seinal läbi komposteerima.
Napoli kesklinna jõudes sattusin otsekohe kaootilisse inimvoolu. Kitsad tänavad, väikesed poekesed, alalõpmata tuututavad motorollerid ja autod, peremeheta kassid ja koerad, kusagile tõttavad inimesed, palju erivärvilist pesu väljaspool aknaid kuivamas, söögikohad otse tänaval kogu selle möllu keskel, turud värskete puuviljadega lahtistel lettidel... See sagin ja lärm ehmatas mind esialgu paigale tarduma ja ennast pisut koguma. Mis siin siis veel suvel toimub, mõtlesin.

Kitsad tänavad.Mingid imelikud ollused, mis rippusid voolava vee all akvaariumis osutusid pestud ja tükeldatud lehmamagudeks. Liiklus oli Napolis hull mis hull. Sõideti igal pool ja millega iganes.Selleks, et kindlustuskaitset omada, tuli kohustuslikus korras kasutada roolilukku.
Ühesõnaga pisut natukest kogumist ja mõningate fotode tegemist võtsin ette suuna ülespoole, sõna otseses mõttes ülespoole, sest Napoli on mitmetasandiline ja vastloetud Kai-Mai Olbri reisikirjeldus 'Imeline Itaalia' tekitas minus huvi ronida nii kõrgele üles kui võimalik. Oleks ma teadnud, kuidas mu sääred järgmisel päeval valutavad! :) Aga oleksin roninud ikka, sest asi vääris seda. Kitsaid treppe pidi üles rühkides koorisin riideid järjest vähemaks. Minuga koos rühkisid vaid postiljonid ja mõne aja pärast avastasin veel ühe turisti moodi naise oma selja taga. Rohkem treppidel ukerdajaid polnud, samas oli huvitav see, et peaaegu igas väikeses korterikeses, mis trepitänavaid ääristasid ja mille aknad olid enamasti avatud, toimetas keegi. Esmaspäevasel päeval peaks inimesed tööl olema? Põhja-itaallased on teadagi pahased, et lõuna-itaallased SKP tõstmisele kaasa ei aita :)
Jõudsin, kuidas seda nüüd kirjeldadagi, vahepealsele tasandile, kust avanes vaade katustele. Riga-räga juhtmeid, sadu satellittaldrikuid ja antenne, kõikvõimalikku koli olid katusepelased terrassid paksult täis. Tuli vastu üks vanem mees, kes andis mulle nõu fotokas oma peost igaks juhuks tasku pista. Sain teada, et tasko tähendab itaalia keeles taskut. Astusin läbi ühest pisikesest poest, et vett osta. Hong Kongist pärit müüja oli rõõmus, et sai mulle oma inglise keele oskust presenteerida, seletades, et pole hea, et siinsed elanikud seda keelt ei valda. Kui ma tshekist keeldusin, selgitas ta, et peab selle mulle andma, sest politsei käib kontrollimas. Sain hiljem aru, et kui veel mõned aastad tagasi tuli isegi korteriüür sulas tasuda, ilma et mingit dokumenti vastu pakuti, siis nüüd peavad müüjad igal pool tshekke ostjatele väljastama. Karabinjeere ja politseinikke, kes trahvikviitungeid välja kirjutasid, liikus ringi tõesti igal pool.
Mida enam ülespoole ma rühkisin, seda vähem tuli vastu inimesi, üha vägevamaks muutusid vaated, puhtamaks tänavad ning suuremaks ja uhkemaks majad. Pole paha, mõtlesin, nii elaks isegi. Kindlasti elaks:)
Kuna mu kaardil polnud kõiki tänavaid, ei leidnud ma oma asukohta üles ja nii võttis allatulek palju rohkem aega kui ülesminek, sest see kulges kuidagi spiaalikujulisel ühelt tänavalt teisele ekseldes. Kuna turismihooaeg polnud veel alanud, siis turistidele mõeldud tõstukid veel ei töötanud. Aga alla ma jõudsin, itaallaste moodi ühe pitsatüki otse tänaval suure näljaga ära sõin, vett peale jõin ja hotelli poole suuna võtsin.
Hotelli ma siiski nii lihtsalt tagasi ei jõudnud, sest selgus, et on olemas kaks ühenimelist metroopeatust ja kuna info piisavusega sealkandis just kiidelda ei saa (infotulbad ei toiminud ja rongidel polnud mingisuguseid suunanimesid), siis loomulikult istusin ma valesse rongi ja sõitsin valesse peatusesse. Sealt tagasisaamine oli aga omajagu tegemine, kuna järjekordsed pieltikontrolörid juhatasid mulle taaskord vale suuna kätte. Läks aega, mis läks, aga kohale ma lõpuks jõudsin, väsinud käimisest ja itaalia keeles suhtlemisest, kuid päeva kordaminekust õnnelik. Ja loomulikult läksime õhtul veelkord linna, häid sööke ja veini nautima. Tee oli ju nüüd selge ning õhtune linn hoopis teist nägu.
Järgmine päev leidis meid hoopiski pealelõunasesest Pompeist, sealt, kus kord rikas ja õnnelik rahvas olla elanud ning kelle kole must vulkaanituhk ühel mitte just kõige ilusamal päeval enda alla matnud olevat. Mida iganes selle linna kohta räägitud on, aga nii suurt ja võimast, tolle aja kohta hästi välja arendatud ja läbi mõeldud elukorraldusega linna poleks ma oodanud. Iseäranis meeldis mulle, et linna keskel asus tempel, mis oli ehitatud mitte jumala, vaid inimese kummardamiseks. Aga mine tea, ehk see osutuski hukatuslikuks. Igatahes, kui te sinna satute, siis võtke kindlasti giidituur, kuna varemed iseenesest ei räägi midagi, kogu see äärmiselt põnev linna puuduatv info tuleb juurde kuulata.
Nojah, ja viimase päeva veetsime Roomas. Kuna ma olen varem Roomas piisavalt hulkunud ning pealegi asus hotell taas kesklinnast kaugel, nn eurolinnaosas, siis otsustasin oma hommikupoole shoppamisele kulutada. Sain hotellist teada, et umbes kilomeetri kaugusel on suur uus shoppamiskeskus ja nii ma sinnapoole, sõnaraamat peos, sammud seadsingi. Ilm oli pagana ilus, linnud laulsid, aga kitsas teeperv autotee ääres oli inimtühi. Peale mõningast astumist märkasin jooksjat, kelle viisakalt vabandades (itaalia keeles mõistagi) rajalt maha võtsin ja keskuse järele pärisin. Minu üllatuseks hakkas ta mulle inglise keeles teed juhatama ja nii ma kenasti kohale jõudsingi. Kuigi jah, selleks, et päris kohale jõuda, pidin ma üle suure mitmerealise kiirtee saama, ülekäiguradadeni pidin aga marssima veel umbes sama kaua ehk siis kilomeetri jagu. Tundsin ennast juba nagu Ameerikas. Kaubakeskus, näe, on käeulatuses, aga selleks, et sinna saada, tuleb rentida auto :)
Ka kaubakeskuse sisemus tekitas tunde, et olen taas Washingtonis - see oli nagu koopia sealsest Pentagon Mallist, brändipoed, tõsi küll, pisut teistsugused ja kordades kallima kaubaga. Itaallased ütlevad, et shoppama tasub tulla jaanuaris, see olevat ainuke allahindluskuu. Nii et kui jaanuaris sinna riiki satute, minge poodlema :)
Kokkuvõtteks võin öelda, et reis läks igati korda. Ilm oli soe, päikest palju, sain uidata nii üksi kui seltskonnas, suhelda kohalikega,vitsutada head ja paremat ning õppida selgeks mõned itaalia-keelsed sõnad. Mõtlesin, et seda keelt on lihtne selgeks saada, kuna nad kogu aeg räägivad ja tegelikult piisabki ainult keskkonnas viibimisest. Sain teada, et Napoli ei ole miski kole, vaene ja bandiitlik linn, on hoopis vägagi kenade inimeste, põneva arhitektuuri ja suurepäraste vaadetega läbi-lõhki lõuna-itaalialik linnake. Aga mis me hõbepulma-aastapäeva õhtul tegime? Otsisime üles selle väikese restorani, kus aastaid tagasi käisime ning mida muud kui nautisime head sööki ja kohapeal valmistatud suurepärast veini.

1.3.12

Iga kuu esimesel kuupäeval

Nojah, iga kuu esimesel kuupäeval täpselt kell 11 istun mina arvuti taga (muidugi kui parasjagu loenguid ei loe või muud kohustuslikku ei tee), lahti Piletilevi lehekülg Linnateatri järgmise kuu etendustega ja üritan pileteid osta. Enamus etendusi on ju nähtud - pole probleemi, aga mõni etendus - no ei õnnestu see pileti ost, tee, mis tahad. Näiteks etendusele 'Aeg ja perekond Conway' olen ürtitanud piletit hankida juba mitmes kord. Istun, arvuti klahvid sõrmede all ja ootan kuni kell täpselt 11.00 kukub, siis muutub nupp 'Osta' aktiivseks... ja siis -- umbes mis umbes, see internetikeskkond. Ei tea, kas siin mängib rolli ka interneti kiirus? Või pole sellel mingit tähsust. Igatahes kell 11.10 kuulutab Piletilevi, et piletid on välja müüdud. Ja minu tuju selleks päevaks (või pooleks) rikutud. Ehh, aru ma ei saa, kuidas mõni saalitäs nii ruttu otsa lõpeb.
Ja heast teatris Tartus tunnen ma endiselt puudust.

23.2.12

Tehtud!


Vastuvõtul käimine on kallis lõbu. Võtsin julguse kokku ja lõin kulud kokku.
Kleit 320.-
Maniküür 25.-
Kingad (ei leidnud sobivaid, kasutasin vanu) 0.-
Pesu ja sukkpüksid 54.-
Juuste värvimine, lõikus ja proovisoeng 80.-
Soeng 40.-

Kosmeetika, bränditooted (ise ka siiamaani ei usu!) 196 eur (jumestuskreem ja -puuder, huulepulk, -pliiats ja -läige, põsepuna, pintslid). Nõuandeteenus kuulus sinna juurde, aga seda võis nimetada pigem hästi korraldatud marketingitrikiks.
Ehted 22.-
Kokku 737.-

Kusjuures seekord sain taas kinnitust oma oletustele, et kui lähed juuksurisse, siis piisab sellest kui juuksuri enda soengule pilgu heidad ja võid üsna täpselt öelda, mis värvi ta sul juuksed värvida soovitab või millise soengu pähe teeb. Mul ju oma juuksurit pole, pole kunagi olnudki, sest isegi kui tekib, on aeg kolima hakata. Niisiis usaldan ma enamasti juuksurite maitset ja soovitusi. Tagantjärele vaadates olen siiski kommentaaridega nõus, et võiksin juuksurit vahetada. Ehh, mõtled küll, et tühja neist kommentaaridest, aga eks omajagu tõtt on sealgi.

Sama juhtus kosmeetikaosakonnas. Kuna jumestajaid Tartus piisavalt ei jätkunud ja kõik ajad olid kinni, tuli mul iseenese tarkusele toetuda ja muidugi varusid täiendada. Vaatasin müüginaiste huuli - kenad roosad olid eranditult kõigil. Rõhutasin, et roosa mulle seekord ei sobi, otsigu ja sobitagu mulle midagi muud. Ja ära tulin loomulikut roosa huulepulk kotis. Ehh, ma ei tea, kuidas nad seda teevad. Meik siiski tuli seekord hästi välja, vähemalt nii arvan ise :)

Lõpuks jääb mul üle kadestada sõjaväelasi, kellele riik riided selga õmbleb. Neid riideid kantakse siis nii kaua kuni vastu peavad. Ei mingit muret, et kust ja kuidas järgmiseks korraks uue vormi saab. Soengust-kosmeetikumidest-maniküürist rääkimata.
Muidu oli kogu päev ja pidu minu meelest igati korda läinud. Seda, et rahvas omaalgatuslikult tantsima, st disko rütmis vihtuma kukkas, võib ehk õhtu parimaks osakski pidada. Presidendi kõne ja kontserdi järel muidugi.

Aga seda, et pärgade panekul oma lapse uhkelt presidendi kõrval seismas avastasime, oli üllatus omaette. Olla parim koht olnud :)

10.2.12

Käisime Haapsalus soojas

Käisime kolledži naisperega Lääne-Eestit avastamas. Külma pärast jättis nii mõnigi tulemata, aga kui Tartus oli -24, siis Haapsalus juba -7 :) Haapsalu tundus talvel hulga mõnusam kui suvel - valge, vaikne ja rahulik, ilusad inimesed, väga maitsev söök ja omapärane interjöör Müüriääre kohvikus ning vahva kohalik inglise keele õpetajast giid.
Loss avati ekstra meie tarbeks.
See on see aken, teate küll :)

Keldrikäikudes konutavad inimkujud on pisut ehmatavad küll. Isegi giid ütles, et tal on jätkuvalt aeg-ajalt hirm.




Jäätee oli just avatud ja see tekitab võõramaalastes alati elevust. Giid oli just seletanud, et bussiga seal sõita ei tohi ja kiirusepiirang on 40 km/t, siis tegelikkus näitas midagi muud. Eks nii see jää pragunema kipuki. Ega seal tegelikult ka jalakäijail viibid ei lubata.

Tšaikovski, muide, pole Haapsalus kunagi käinud.


Tagasiteel põikasime läbi Toril asuvast Eesti sõdurite mäletsuskirikust ja jäädvustasime end külalisteraamatusse. Kes arvab ära, mis keeles sissekanne tehtud on?

Kirik on vägagi muljetavaldav. Meie selja taga on marmorkastikestest sein, kuhu asetatakse ohvitseride tuhaurnid.

Astuge kindlasti läbi kui sinnakanti juhtute!

8.2.12

Siis, kui tuleb vastuvõtukutse

Presidendi vastuvõtu kutsega seoses tekib alati mitmesuguseid emotsioone. Esimene reaktsioon on - kas ikka peab minema, võib-olla saab ära öelda? Kust ma leian jälle kleidi? Siis kingad ja sobivad ehted sinna juurde. Ei tunne ma Tartus ühtki juuksurit, ehk jätaks lihtsalt juuksed sirgena lahti? Kas meigi teen ise või usaldan kedagi teist? Aga keda? Ja mis see kõik lõpuks maksma läheb...

Meil on see nüüd viies kord presidendi vastuvõtule minna. Esimene oli 90. -ndate keskel ja siis, naljakas endalgi, ostsin kleidi Maximarketist. Järgmise kleidi soetasin juba Bastionist. Seejärel disainis ja õmbles mulle kleidi modelleerijast ämm ning siis juba noor ja julge moedisainer Maarja.

90.-ndatel avaldas Õhtuleht peale iga vastuvõttu oma kokkuvõtted kõige ilusamatest ja kõige koledamatest kleitidest. Ja kes see ikka tahtis sinna sinna teise top-i jääda... Mingil ajal tuldi õnneks mõistusele ja seda koledate kleitide esitlust enam ei korraldata. Või siiski? Mina ei tea. Igatahes mulle oli ükskord üllatus platseeruda esimeste stiilseimate hulka (mitte minul, aga Maarjal siiski:)). Kuna ma ise Õhtulehte ei loe, sain teada sellest alles siis, kui sõbrad ja töökaaslased mulle õnne soovima hakkasid.

Ühesõnaga, mõned head aastad oli selle kohustusega rahu majas, aga tänavu tuleb taas see tee jalge alla võtta. Sõbrad ja sugulased meile kaasa ei tunne, lubavad hoopis tähelepanelikumalt telekat jälgida. No kuis sa siis jätad soengu tegemata või kingad sobitamata :)

27.1.12

Kas päike oli kollasem ja rohi rohelisem?

Heietan siin juba nagu vana inimene: varem oli rohi rohelisem ja päike kollasem. Aga oligi ju?

Inglased ütlevad, et pole midagi paremat heast teooriast. Ilmselt mõtlevad ned selle all teooriat, mis päriselus tegelikku rakendust leiab. Aga kui teooriat ei olegi? Kas siis jääb elu elamata? Ei jää ju - kõike tuleb lihtsalt oma nahal läbi elada. Mõnikord on see hea, mõnikord mitte, aga see sõltub vaatenurgast, eks ole. Ja mingil hetkel vaatad oma elus juhtuvatele seikadele ühtmoodi, aja mööduses aga suhtud asjadesse teistmoodi.
Praegusel ajal võid raamaturiiulitelt leida igasugust kirjandust kõikvõimalikeks elujuhtumisteks. Googeldamine on meie jaoks igapäevane tegevus ning tarka infot tuleb telekast ja raadiost.
Aga meil omal ajal ei olnud infot. Mõneti oli lihtne: riik sättis inimese elu, andis tasuta hariduse, töökoha, elamispinna ja manitses kaks korda elu jooksul vahekorras olema, et inimesi taastoota.
Kõik muu oli keelatud või amoraalne.

Kuna elul olid siiski ka oma varjuküljed ja kõik polnud nii üheti mõistetav ja reeglitele alluv, mida meie teismelistena oma vanemate elu vaadates tajusime, siis üritasime teooriat ja praktikat kokku viies ise parimaid lahendusi otsida. Vähemalt mina üritasin olla hea laps oma vanematele, kuulekas õpilane õpetajatele ja tore tüdruksõber oma poiss-sõbrale.

Aga isegi kui väga-väga üritada, ikkagi tekkis küsimusi, et kuidas on õigem või milline valik teostada. Sest vaatamata kõigele oli ikka valikuid ka. See, et mul tuli ülikooli tee peale keskkooli ette võtta, selle dikteeris mulle ette isa. Läksingi. Aga milline eriala valida?
See, et kõigil olid poiss-sõbrad, oli sama kindel, nagu igal poisil pidi olema oma tüdruk. Aga kui austajaid oli rohkem, siis milline valida?
Kui igas perekonnas oli tavaliselt kaks last, siis millal taastootmisega alustada? Ja kui kohe järeltulijaid ei tahtnud (ei tohtinudki, sest siis heideti keskkoolist välja) , siis kuidas teha nii, et lapsi ei sünniks? Reegel ütles, et ei mingit abielueelset seksuaalelu, lihtne.

Ühesõnaga, ise tuli oma mõtete ja tegudega hakkama saada, ise otsustada või lasta otsustada kõigevägevamal. Aga tollal ei tohtinud ka Jumalat olla. Nii et ikka ise - ise mõtlesid, otsustasid, katsetasid. Ja kui ikka oma silmaga kaed ja käega katsud, vahel ka valusalt kõrvetada saad, siis võib täieõiguslikult öelda, et rohi oli rohelisem ning päike kollasem ja tulisem :)

24.1.12

Varem oli elu ehedam

Täna on tavaline õhtu. Minu nina ees on avatud kaks ekraani: televiisor, kust tuleb 'Vabariigi kodanikud', ja läppar, kus on lahti FB ja blogi. Kõrvaltoas on noorem laps, kellel on ees FB ja alumisel korrusel vanem laps, kes samuti istub arvutis, FB arvuti allnurgas avatud. Kui abikaasa oleks kodus, oleks tal kindlasti tahvelarvuti nina ees või läppar, pool tähelepanust siiski telekas.
On ikka ajad. Tõesti. Kui me veel noored olime, polnud keegi arvutitest veel undki näinud. Ja telekast polnud miskit vaadata. Mida me küll tegime? Avastasime pärismaailma, päriselt, naturaalselt :)

21.1.12

Boheem

Käisime Estonias koos oma 9-aastase võsukesega ooperit 'Boheem' kaemas. Ta oli meid juba suvel üllatanud sellega, et nautis omamoodi huviga Vargamäe etendusi, kuid ooper...
Ta ise suhtus samuti esialgu sellesse kerge eelarvamusega - a'la ta olevat televiisorist näinud küll, kuidas nad kisavad. Pidin selgitama, et televiisorist vaadatuna pole ooper üldse see. Siis milline? Igal juhul natuke tõrksalt, aktsepteerides, et pääsu nagunii pole, tuli ta meiega 'Boheemi' vaatama. Ja istuski kenasti paigal, jälgis tegevust, luges ülevalt tõlketeksti, uudistas liikuvat lavakujundust (oi, ma ei teadnuki, et laval saab ka 3D olla :)) ja võttis lõpus asja kokku sõnadega: 'Mulle meeldis! Ja tead, emme, ma hoidsin lõpus pisaraid tagasi.' Riidehoius otsustas ta, et järgmine ooper on 'Julius Caesar'. Meie olime temaga 100% nõus.
Kuigi küsimusele, mida tähendab boheem, ta vist ammendavat vastust ei saanud. Kontrollin homme järele :)

16.1.12

Elu veereb nagu ratas

Ükskõik mis, aga elu veereb ikka edasi, nagu ratas. See, et planeerid üht, ei tähenda veel, et plaanid täituvad. Mõtled, et asjad peavad minema ühtmoodi, aga sõltumata meeletutest pingutustest kukub välja hoopis teistmoodi. Ja siis mõtled, et ju siis nii pidigi minema ja mõne aja pärast tõded, et tegelikult juhtus parim, mis juhtuda võis.
Vahel tulevad su ellu inimesed, kes sulle ei meeldi. Ometigi on neil sulle midagi öelda ja seda ei tohi tähele panemata jätta või ignoreerida.
Vahel koged midagi, mida kogeda ei tahaks, ka halvas unenäos mitte, ning hiljem mõtled, et kui saaks aega tagasi keerata, jätaks nii mõnegi asja tegemata. Ja ometigi on igal kogemusel oma väärtus. See väärtus võib ilmsiks tulla aastaid hiljem või ka kohe - peaasi, et märkamata ei jääks.

Elu veereb nagu ratas. Kruusatee, asfalt, munakivi...veereb ikka :)