23.7.11
21.7.11
Suveöö valjuhäälne naaber
Selle aasta suveööd on lärmakad olnud. Eriti minu jaoks, kes ma armastan vaikust. Igal ööl kuhjuvad hääled läbi avatud akende magamistuppa ja katsu sa, vaene hing, õigel ajal oma mõnusatesse unenägudesse suikuda. Küll lööb äike mürtsu, küll kräunuvad kassid või hauguvad koerad, nüüd on tirtsude siristamise aeg. Ja loomulikult leidub aeg-ajalt külas keegi, kes peab pidu nii, et naabrite öörahu ei tule pähegi...
Aga tegelikult sellega harjub -- ega suveööd polegi ju magamiseks (kuigi natuke ikka tahaks). Kui aeg-ajalt ei tuleks üllatusi. Nimelt on selle aasta suveöödesse lisandunud valjuhäälne üllatuskülaline -- rukkirääk. Või mis külaline, naaber pigem või nii. Uskumatult visa lind -- õhtul alustab meie maja taga oma lõikavat krääksumist ja alles hommikul lõpetab. Ja nii juba kuu aega järjest.
Ega ma rukkiräägust suurt miskit teadnud, aga võtsin Vikipeedia lahti ja sain targemaks. On rändlind, pisut suurem vutist ja looduskaitse all. Krääksuva häälega häälitsedes pöörab isane lind pead kahele poole ja annab teada konkurentidele oma territooriumist. Emane häält ei tee. Tavaliselt jõuab räägupere suve jooksul üles kasvatada kaks pesakonda.
Nojah, jääb üle vaid oodata ja loota, et ta järgmisel aastal pisut kaugemal omale sobiva territooriumi leiaks. Või harjuda. Sest eks ole meie, inimesed, ju nende maile oma elamisi laiendanud.
Ah jaa, veel oli kirjas, et vaenlase eest põgenedes ta mitte ei lenda, vaid jookseb. Aga et liha olevat väga maitsev :)
Aga tegelikult sellega harjub -- ega suveööd polegi ju magamiseks (kuigi natuke ikka tahaks). Kui aeg-ajalt ei tuleks üllatusi. Nimelt on selle aasta suveöödesse lisandunud valjuhäälne üllatuskülaline -- rukkirääk. Või mis külaline, naaber pigem või nii. Uskumatult visa lind -- õhtul alustab meie maja taga oma lõikavat krääksumist ja alles hommikul lõpetab. Ja nii juba kuu aega järjest.
Ega ma rukkiräägust suurt miskit teadnud, aga võtsin Vikipeedia lahti ja sain targemaks. On rändlind, pisut suurem vutist ja looduskaitse all. Krääksuva häälega häälitsedes pöörab isane lind pead kahele poole ja annab teada konkurentidele oma territooriumist. Emane häält ei tee. Tavaliselt jõuab räägupere suve jooksul üles kasvatada kaks pesakonda.
Nojah, jääb üle vaid oodata ja loota, et ta järgmisel aastal pisut kaugemal omale sobiva territooriumi leiaks. Või harjuda. Sest eks ole meie, inimesed, ju nende maile oma elamisi laiendanud.
Ah jaa, veel oli kirjas, et vaenlase eest põgenedes ta mitte ei lenda, vaid jookseb. Aga et liha olevat väga maitsev :)
19.7.11
Teatrisuve jätk
Ma ei tea ega julgegi teada, kui palju raha on kulunud mul sel aastal teatrikülastuste peale. Ja kulub veel. Aga mis mina saan teha kui elamuste otsimiseks peab mööda Eestit ringi sõitma :)
Saueuagu Teatritalus käsin küll esimest korda (ise ka imestan, miks pole varem käinud). Käisin vaatamas 'Tasandikkude helinate' esietendust. Esietendused on põnevad kasvõi selle poolest, et seal sa saad teada näiteks, kes on teatrikultuurist lugu pidavad riigikogulased (neile saadetakse tavaliselt kutsed), või seda, millised näevad välja näitlejad lihtinimestena (pealtvaatajatena). Ja esietendus on alati erilisem - lilled, pidulikkus, kaetud laud (viiamne pole küll lihtvaatajatele:)...
Etendus ise oli ka hää - kajastas eestlase olemust ja eestlaseks olemise võlu ja valu. Sajandist või riigikorrast sõltumata oleme ikka ühesugused - kinnised, uskmatud, üksi iseendaga.
Põrandal kodukootud vaipade otsas istuda oli ka vahva.
Järgmisena võtan ette 'Vargamäe voonakesed'.
Saueuagu Teatritalus käsin küll esimest korda (ise ka imestan, miks pole varem käinud). Käisin vaatamas 'Tasandikkude helinate' esietendust. Esietendused on põnevad kasvõi selle poolest, et seal sa saad teada näiteks, kes on teatrikultuurist lugu pidavad riigikogulased (neile saadetakse tavaliselt kutsed), või seda, millised näevad välja näitlejad lihtinimestena (pealtvaatajatena). Ja esietendus on alati erilisem - lilled, pidulikkus, kaetud laud (viiamne pole küll lihtvaatajatele:)...
Etendus ise oli ka hää - kajastas eestlase olemust ja eestlaseks olemise võlu ja valu. Sajandist või riigikorrast sõltumata oleme ikka ühesugused - kinnised, uskmatud, üksi iseendaga.
Põrandal kodukootud vaipade otsas istuda oli ka vahva.
Järgmisena võtan ette 'Vargamäe voonakesed'.
13.7.11
Rulluisk on mõnus
Olen nüüd mitu päeva järjest jalgrattaga sõitmas käinud, ikka Tallinna ja tagasi, ja olen enda üle uhke, juskui profi tunne juba...:) Aga siis mõtlesin, et vahelduseks võiks rulluisutada. Pealegi, teised uisutajad rajal ajasid isu peale.
Niisiiis otsisin ma oma vanad rulluisud üles ja otsustasin need, nagu soovitatakse, enne hooldusesse viia. Paari päeva pärast helistati mulle ja tehti ettepanek vahetada oma uisud, mille laagrite vahetus kalliks osutuks, teiste, vähekasutatud uiskude vastu. Ja nii saigi tehing tehtud (minu vanad olid ikka tõesti vanad, seda nii füüsiliselt kui moraalselt).
Seega, tõmbasin täna uued uisud jalga ja... niipea, kui, asfaldile astusin, kohe ka ristseliti maha prantsatasin. Käed katki, sabakondis valu... Ehh, ma oleks ikka pidanud kindad kätte ja kiivri pähe panema, kirusin ennast. Aga eks mina mõtlesin algul, et mis kunsti seal ikka, olen ju ennegi sõitnud... Jaah, aga mitte profiuiskudeega, vaid ikka sellistega, mille liikumahakkamisel jõudu rakendama peab.
Kui olin end püsti ajanud, oli esimene mõte, et peaks kohe koju tagasi minema, käed ju katki ja tagumik valus. Aga ei läinud. Rajale läksin hoopis. Ja kuigi ma olen varem sõitnud, siis tundus, et need uisud kulgesid juskui iseenesest, omasoodu, eriti allatuult. Ja mina kartsin pidurdada. Ma ei seisnud ju kahel jalalgi kindlalt, mis siis veel ühel...
Aga ajapikku, tasa ja targu, tuli tasakaal ja tunnetus ja oskus. Ja tahtmine homme tagasi minna.
Niisiiis otsisin ma oma vanad rulluisud üles ja otsustasin need, nagu soovitatakse, enne hooldusesse viia. Paari päeva pärast helistati mulle ja tehti ettepanek vahetada oma uisud, mille laagrite vahetus kalliks osutuks, teiste, vähekasutatud uiskude vastu. Ja nii saigi tehing tehtud (minu vanad olid ikka tõesti vanad, seda nii füüsiliselt kui moraalselt).
Seega, tõmbasin täna uued uisud jalga ja... niipea, kui, asfaldile astusin, kohe ka ristseliti maha prantsatasin. Käed katki, sabakondis valu... Ehh, ma oleks ikka pidanud kindad kätte ja kiivri pähe panema, kirusin ennast. Aga eks mina mõtlesin algul, et mis kunsti seal ikka, olen ju ennegi sõitnud... Jaah, aga mitte profiuiskudeega, vaid ikka sellistega, mille liikumahakkamisel jõudu rakendama peab.
Kui olin end püsti ajanud, oli esimene mõte, et peaks kohe koju tagasi minema, käed ju katki ja tagumik valus. Aga ei läinud. Rajale läksin hoopis. Ja kuigi ma olen varem sõitnud, siis tundus, et need uisud kulgesid juskui iseenesest, omasoodu, eriti allatuult. Ja mina kartsin pidurdada. Ma ei seisnud ju kahel jalalgi kindlalt, mis siis veel ühel...
Aga ajapikku, tasa ja targu, tuli tasakaal ja tunnetus ja oskus. Ja tahtmine homme tagasi minna.
10.7.11
Teatriõhtu Kurgjal
Vahel, kui ma mõnelt järjekordselt teatrietenduselt tulen, arutlen endamisi, kas vaataksin sama etendust veelkord. Eile oli see kord, kus oleksin tahtnud vaatama jäädagi. Nii hea oli.
Tegelikult läksin Kurgjale "Iha jalakate all" vaatama väikese eelrvamusega. Arvasin, et kuna seda on juba nii palju mängitud, teist suvehooaega, on kindlasti näitlejadki tüdinenud ja kõik tuleb peast vurinal nagu luuletus. Aga ei, üllatusi jagus etenduse käigus esinejatele ja publikule, sest igasugust butafooriat, mis iseseisvat elu elasid, jagus tükis palju - küll läks vesi ümber, küll kukkus lauajupp akna eest maha ja näitlejatel tuli olukord käigupealt nagu muuhulgas lahendada.
Teel Tallinnast Kurgjale kallas kogu sõidu jooksul vihma ja paukus äike, auto termomeeter teatas vahepeal soojakraade vaid 17. Mõtlesin, et kena teatriõhtu küll... Aga Kurgjal säras endiselt päike, oli endiselt palav ja nii terve teatrietenduse aja... Mõtlesin, et ilmataat on meile sel aastal armuline olnud - lasi ära pidada võidupüha, laulupeo ja suveetenduste kohadki jätab teatrinautijatele vihmavabaks.
Ehh, kuidas ma ei tahtnud eile ära tulla. Koht oli ilus, tükk põnev ja peaosaliste paar mängis superhästi. Tükk vääris oma pealkirja, seda oli tunda iga ihukarvaga. Aga jah, jalakad tuli vist endal juurde mõelda :)
Tegelikult läksin Kurgjale "Iha jalakate all" vaatama väikese eelrvamusega. Arvasin, et kuna seda on juba nii palju mängitud, teist suvehooaega, on kindlasti näitlejadki tüdinenud ja kõik tuleb peast vurinal nagu luuletus. Aga ei, üllatusi jagus etenduse käigus esinejatele ja publikule, sest igasugust butafooriat, mis iseseisvat elu elasid, jagus tükis palju - küll läks vesi ümber, küll kukkus lauajupp akna eest maha ja näitlejatel tuli olukord käigupealt nagu muuhulgas lahendada.
Teel Tallinnast Kurgjale kallas kogu sõidu jooksul vihma ja paukus äike, auto termomeeter teatas vahepeal soojakraade vaid 17. Mõtlesin, et kena teatriõhtu küll... Aga Kurgjal säras endiselt päike, oli endiselt palav ja nii terve teatrietenduse aja... Mõtlesin, et ilmataat on meile sel aastal armuline olnud - lasi ära pidada võidupüha, laulupeo ja suveetenduste kohadki jätab teatrinautijatele vihmavabaks.
Ehh, kuidas ma ei tahtnud eile ära tulla. Koht oli ilus, tükk põnev ja peaosaliste paar mängis superhästi. Tükk vääris oma pealkirja, seda oli tunda iga ihukarvaga. Aga jah, jalakad tuli vist endal juurde mõelda :)
Tellimine:
Postitused (Atom)