Koolitee. Greensboro

Eestlased pidasid öölaulupidu. Mina vaatasin seda internetist ja oleksin tahtnud ka väga seal olla. Mulle tundus, et neil oli seal pisut külm – kampsunid ja joped olid selga tõmmatud ja mütsidki välja otsitud. Minu akna taga oli samal ajal valge ja väga soe. Ja ikka oleksin tahtnud sinna jahedasse öösse, oleksin tahtnud tunda seda tunnet, mida tundsid eestlased tol hetkel, tunnet, mida ma mäletan aastate tagant ja mida on raske kirjeldada neile, kes pole seda ise tundnud. Või kui siis jällegi tsitaadiga filmist „Siin me oleme“ - olime viinatagi purjus:). Selliseid laulupidusid võiks rohkemgi olla: talvelaulupidu ja kevadlaulupidu ja laulupidu misiganes sündmuse puhul. Sest seal saad sa aru, et ühtne Eesti rahvas on ikkagi olemas. Kõige kiuste.

Millega meie oleme siin vahepeal hakkama saanud? Eelmisel nädalal pidime perega puhkusele minema, aga sellest ei tulnud tänu Gruusia sündmustele midagi välja. Mitte et me Gruusiasse oleks tahtnud puhkusereisi korraldada, vaid seetõttu, et ameeriklased võtsid venelaste sissetungi väga tõsiselt ning puhkusepäevad pidi meie pereisa asendama tööpäevadega Pentagonis. Tõsi, selliseid puhkusekatkestusi on ennegi ette tulnud, aga ega sellega ei harju, meele teeb ikka kurvaks, eriti kui oled oma puhkuseplaanid ette ära teinud ja kujutad endale elavalt ette neid elamusi, mis ees ootamas. Ükskord ma mäletan, sõitsime autoga puhkusele Norrasse. Saime seal üksjagu päevi fjordides kalagi püütud kui üheainsa Eestist saabunud telefonikõne peale sai selgeks, et selleks korraks on puhkus läbi. Aga see on muidugi liiga enesekeskne lähenemine, eriti kui mõelda õnnetutele grusiinlastele ja sellele, et sama saatus oleks võinud tabada ka Eestit.

Üks huvitav ühepäevane reis oli meil vahepeal ikka ka. Nimelt pidime kohale toimetama oma vanema tütre Annika tema uude ülikoolilinna Greensborosse, kuhu ta sai tänu Tartu Ülikooli vahetusüliõpilaste programmile. Ega me sellest Greensboro linnast suurt midagi ei teadnud, peale selle, et linn asus Põhja-Carolina osariigis ja umbes viie autosõidutunni kaugusel Washingtonist. Pere ja kotid autosse pakitud asusime teele. Sõit kulges sujuvalt ja viperusteta, isegi väiksem laps, kes pika teel peal igavusest tavaliselt virisema kipub, pidas ennast üsna viisakalt üleval (on väga nutikas võtta reisile kaasa laptop koos lastefilmidega!). Neljarealine kiirtee muutus kolmerealiseks, siis kaherealiseks, kahel pool teed laiusid maisipõllud ja kõrbenud, sügise tulekule viitavad põllulapid. Ummikuid õnneks ei olnud ja nii, üsna täpselt viie tunni pärast olimegi Greensboro linna piiril. Linn nagu linn ikka, aga pigem selline Eesti-mõistes linn: väikesed ühekordsed puumajad üksteise kõrval rivis, mõnel rohkem lilli aias kui teisel. Inimesi ei paistnud esialgu kusagil. Siiski, mõne aja pärast hakkasime märkama ka liikumist, väikesi musti lapsi (afro-ameeriklasi siis:)). Edasi sõites märkasime juba rohkem inimesi, suuremaid ja väiksemaid, mehi ja naisi. Ja kõik nad olid mustad, eranditult! Hmm, aga kus on valged? Ja latiinod? Mitte et meil midagi mustade vastu oleks, aga kuidagi imelik hakkas ikka. Isegi nali, et kuule, Annika, kas sa ikka vaatasid enne, kuhu sa tuled ja oled sa kindel, et tunned siinset kultuurikeskkonda, ei tundunud millegipärast eriti naljakas. Sest palju see eestlane ikka seda kultuuri teab. Eks ta ole, ütles abikaasa, lõunaosariigid ongi ju põhiliselt mustade päralt.

Tom-tom juhatas meid järjekindlalt edasi ja nii me siis sõitsime, otsides aparaati sisestatud aadressi. Oi, valge jalgrattur, noor poiss:) Ilmselt tudeng. Ja näe, teinegi, ilmselt ka tudeng. Ja siis kaks noort tüdrukut…. Kusagil peab see ülikool nüüd olema. Ja muidugi, vähe aja pärast tekkisid tee äärde punasest tellisest kõrgemad hooned: peamaja, ühiselamud, spordihoone, parklad jne, jne, ikka nii nagu ühele ülikoolilinnakule kohane. Ümbrus oli väga puhas ja korrastatud, lilleklumpidest ja pargipuudest üleküllastatud. Keset linnakut seisis politseiauto. Majade-esiseid parklaid täitsid autode ja jalgrataste rivid. Ühesõnaga, ameerikalik kord koos turvalisuse tagamisega olid täiesti paigas.

Leidsime õige maja, Annika tõi seest võtmed ja tutvustas oma toanaabrit, läbi-lõhki ameeriklast, nagu toanaaber ise ütles. Ühikatuba ise oli väga väike ja spartalik: kahekordne narivoodi, kaks väikest lauda, üks väike kapp ja kogu lugu. Ah jaa, üks väike külmkapp ka. Kuidagi ebaameerikalik lausa, sest tavaliselt on Ameerikas ruumi palju ja kõik on suur. Aga palju sellele tudengile siis ikka vaja on:) Kogu seda ühikaelu korraldasid tudengid ise, mingit kurja komandanti ma seal küll ei märganud. Ja jube huvitav minu arust oli see, et seal ühikas oli tõeline ühikalõhn. Ma ei oska seda kirjeldada, aga ma mäletan seda oma tudengipõlvest. Nüüd ma ei teagi, nüüd on vist euroremont need toonased lõhnad ehk äragi likvideerinud. Aga seal olid nad täitsa alles.

Niisiis, ühest lapsest lahti saanud, nagu ta ise ütles, asusime tagasiteele. Järgmised viis tundi sujusid juhipulti omavahel vahetades ka üsna ladusalt. Hakkasime juba kodulinnale lähenema kui märkasime ühte autot tee ääres seisvat. Rool oli tol hetkel abikaasa käes ja mina istusin kõrval, laps tagaistmel tukkus. Seisvast autost möödunud heitsin pilgu tahavaatepeeglisse ja nägin, et auto hakkas liikuma ja meile järgi sõitma. Kuna oli juba pime, siis ega me esialgu aru ei saanud, mis autoga tegemist on. Kuni ajani, mil vilkurid meile märguande peatumiseks andsid. Abikaasa suunas auto tee äärde, jäi pidama ja avas akna (loomulikult teadsime, et olime hakkama saanud kiiruse ületamisega). Politseiauto jäi meie auto taha diagonaalis seisma. Ootasime üsna tükk aega, oma kolm-neli minutit kindlasti. Lõpuks politseinik tuli ja suunas taskulambi valgusjoa autosse.

Te ületasite kiirust, söör!

Jah, seda ma tegin küll.

Kas te ise teate, kui palju teil kiirus oli?

Eee... 65 vist (miili tunnis)

Ei olnud, 68 oli. Mul on see radaris fikseeritud. Soovite näha?

Ei, ma usun, võis olla küll. Oli küll. Kindlasti oli...

Nii. Ma soovin, et te turvaliselt koju jõuaks! Saate aru? Teil on armas tütar tagaistmel.

Jah, selge. Tänan.

Head teed!

Kõik. Politseinik lahkus, meie sõitsime edasi. Hea, et ta ei küsinud, kui palju lubatud kiirus oli. Me ei teadnud, arvasime, et 55 miili tunnis. Vaatasin tagaistmele, et kui armas see tütar meil seal on. Ei olnud, tal oli sellest, et ta üles aeti ja lamp näkku suunati, väga kuri nägu ees…

Ja veel. Ärge selliseid asju kaasa võtke kui Ameerikasse vahetustudengiks tulete :)

Kirjutage mulle!

„Püha taevas, täna on minu esimene hommik võõrsil...ja ma ei leia enam absoluutselt mitte midagi teha…ja nii neli aastat järjest…“ kirjutab Inglise diplomaadi abikaasa oma raamatus. Mäletan ise täpselt samasugust tunnet. See oli siis, kui meie pere esimest korda kolmeks aastaks Inglismaale saadeti. Et mis siis nüüd? Paratamatu vabadus? Jah muidugi, kultuur, muuseumid, ajalugu, see kõik oli ju sealsamas, käega katsuda! Aga seda ei tee sa ju iga päev, hommikust õhtuni, kolm aastat järjest! Ja mis on ühiskonnal sellest kasu kui sa mööda Londoni tänavaid lihtsalt ringi kolad? Aga inimene on leidlik:) Tookord otsustasime, et perre võiks sündida veel üks laps ja kuigi, peab ütlema, et oodata tuli päris kaua (siinkohal meenub alati kellegi ütlus, et mitte lapsevanem ei vali last, vaid laps lapsevanemat), siis kui ta ükskord ikkagi tulla otsustas – no siis vähemalt igavuse üle küll enam kurta ei saanud:)

No nii. See oli Inglismaal. Nüüd oleme siis otsapidi Ameerikas.

„Ümbritsege end koduste asjadega ja otsige endale esmaspäeva hommikuks tegevus!“ annab Inglise diplomaadi abikaasa selles samas raamatus soovituse oma saatusekaaslastele hetkedeks, mil kodust kaugel olles ja üksi jäädes depressioon peale kipub tulema. Mnjah, huvitav, aga mind millegipärast ei häiri, et mu põrandal pole triibulisi kaltsuvaipasid ja seinal Põldroosi maali. Ainuke „päris Eesti asi“, mis mul kaminasimsil koha on leidnud, on rahvariietes väike nukk, mis edastati mulle siis, kui lennukipiletid juba soetatud olid. See nukk on tähendusega nukk, seda on pärandatud käest-kätte-meetodil ühelt saatusekaaslaselt teisele ning keegi vist enam ei mäletagi, mitu riiki see väike nukuke on ära näinud:)

Aga see teine soovitus – esmaspäeva hommikuks endale tegevus leida – see on küll täiesti omal kohal. Peale pikka nädalavahetust tundub esmaspäeva hommik, mil teised kooli-tööle ära on läinud, ühtäkki üsna tühi. Ja imelik mõttetuse tunne võib peale tulla küll, justkui ei ole sa kellelegi vajalik. Aga nagu Inglise arst mulle tookord ütles, et kõige tähtsam on, et ema on terve ja rõõmus, siis on ka lapsed terved ja rõõmsad! Nii et mis seal ikka, tegelgem iseendaga:)

Mina olen avastanud veel ühe väga efektiivse positiivse meeleolu säilitaja: saabunud kirjade lugemise, iseäranis kodumaalt tulevate kirjade lugemise, olgu need siis e-mailid või ümbrikus sinuni jõudvad kirjad. Ajavahegi räägib siin igati minu kasuks: hommikul, kui postkasti lahti teen, on Eestis juba õhtupoolik ja päevased postitused ära saadetud:) Olgu kasvõi kaks-kolm rida, nii hea on teada, et sind pole unustatud, sest sageli kurdavad välismaale saadetud inimesed seda, et niipea, kui lennuki uks sinu järel sulgeb, oled sa unustatud, vähemalt seniajani, kui sa ükskord tagasi kodumaale tuled. Muidugi, kirjutamisega on selline lugu, et siin tuleb järgida Kingpoole soovitust Muhvile: „Selleks, et kirju saada, tuleb kõigepealt ise kirjutada.“ Mitte et ma nüüd iseendale kirjutaksin, aga hea on muidugi, kui mingi teema on ikka ka, ehk faabula, nagu üks mu kirjanikust sõber ütleb:). Ja minul on faabula. Avastasin nimelt, et kõigi nende aastate jooksul, mis tagantjärele vaadates üsna kiirelt pöörlevat oravaratast meenutavad, olen ma unustanud, kes ma olen ja kust ma tulen, ja tagatipuks – kuhu ma lähen? Ma olen unustanud, et mul on üsna mitmeid sugulasi, keda ma pole aastakümneid näinud, ei teagi, kuidas neil läheb või mis on neist saanud. Ja kui palju meid võiks kokku juba olla…? Noh, ühesõnaga, asusin oma mälu värskendama, sugulasi üles otsima ja kirju saatma (selleks pidi siis nii kaugele ära minema:)), sugupuud kokku panema. Ja olen saanud oi kui palju targemaks. Sain teada:

• et nii palju uusi sugulasi on juurde tekkinud;
• et sugupuu kokkupanek on suur töö;
• et mõned usinad sugulased on selles osas juba palju tööd ära teinud:);
• et see, kelles ma lootsin leida oma sõjas kaduma saanud vanaisa, ei olnud mu vanaisa, oli hoopis vanavanaisa vennapoeg, ja ma pean leppima isa väitega, et minu vanaisa suri vangilaagris, Venemaal (ainuüksi mõte sellest on kohutav);
• ja et ka siit, teiselt poolt maakera võib sugulasi leida:)

Ja veel. Kallid sugulased! Ärge väga pahandage, et ma vahepeal täitsa kadunud olin ega endast mingit elumärki ei ilmutanud. Püüan seda natukenegi heastada ja vähemalt siinoleku aja lõpuks kokku koguda mälestused ja pildid meie suguvõsa ajaloost ning need raamatusse köita, et jääks ilus mälestus nii meile kui meie lastele ja lastelastele. Igaühel on ju oma lugu jutustada:)

Kirjutage mulle!