Elu muutuste tuules

Kas päike oli kollasem ja rohi rohelisem?

2012-01-27T03:05:00.000-08:00

Heietan siin juba nagu vana inimene: varem oli rohi rohelisem ja päike kollasem. Aga oligi ju?

Inglased ütlevad, et pole midagi paremat heast teooriast. Ilmselt mõtlevad ned selle all teooriat, mis päriselus tegelikku rakendust leiab. Aga kui teooriat ei olegi? Kas siis jääb elu elamata? Ei jää ju - kõike tuleb lihtsalt oma nahal läbi elada. Mõnikord on see hea, mõnikord mitte, aga see sõltub vaatenurgast, eks ole. Ja mingil hetkel vaatad oma elus juhtuvatele seikadele ühtmoodi, aja mööduses aga suhtud asjadesse teistmoodi.
Praegusel ajal võid raamaturiiulitelt leida igasugust kirjandust kõikvõimalikeks elujuhtumisteks. Googeldamine on meie jaoks igapäevane tegevus ning tarka infot tuleb telekast ja raadiost.
Aga meil omal ajal ei olnud infot. Mõneti oli lihtne: riik sättis inimese elu, andis tasuta hariduse, töökoha, elamispinna ja manitses kaks korda elu jooksul vahekorras olema, et inimesi taastoota.
Kõik muu oli keelatud või amoraalne.

Kuna elul olid siiski ka oma varjuküljed ja kõik polnud nii üheti mõistetav ja reeglitele alluv, mida meie teismelistena oma vanemate elu vaadates tajusime, siis üritasime teooriat ja praktikat kokku viies ise parimaid lahendusi otsida. Vähemalt mina üritasin olla hea laps oma vanematele, kuulekas õpilane õpetajatele ja tore tüdruksõber oma poiss-sõbrale.

Aga isegi kui väga-väga üritada, ikkagi tekkis küsimusi, et kuidas on õigem või milline valik teostada. Sest vaatamata kõigele oli ikka valikuid ka. See, et mul tuli ülikooli tee peale keskkooli ette võtta, selle dikteeris mulle ette isa. Läksingi. Aga milline eriala valida?
See, et kõigil olid poiss-sõbrad, oli sama kindel, nagu igal poisil pidi olema oma tüdruk. Aga kui austajaid oli rohkem, siis milline valida?
Kui igas perekonnas oli tavaliselt kaks last, siis millal taastootmisega alustada? Ja kui kohe järeltulijaid ei tahtnud (ei tohtinudki, sest siis heideti keskkoolist välja) , siis kuidas teha nii, et lapsi ei sünniks? Reegel ütles, et ei mingit abielueelset seksuaalelu, lihtne.

Ühesõnaga, ise tuli oma mõtete ja tegudega hakkama saada, ise otsustada või lasta otsustada kõigevägevamal. Aga tollal ei tohtinud ka Jumalat olla. Nii et ikka ise - ise mõtlesid, otsustasid, katsetasid. Ja kui ikka oma silmaga kaed ja käega katsud, vahel ka valusalt kõrvetada saad, siis võib täieõiguslikult öelda, et rohi oli rohelisem ning päike kollasem ja tulisem :)

Varem oli elu ehedam

2012-01-24T10:43:00.000-08:00

Täna on tavaline õhtu. Minu nina ees on avatud kaks ekraani: televiisor, kust tuleb 'Vabariigi kodanikud', ja läppar, kus on lahti FB ja blogi. Kõrvaltoas on noorem laps, kellel on ees FB ja alumisel korrusel vanem laps, kes samuti istub arvutis, FB arvuti allnurgas avatud. Kui abikaasa oleks kodus, oleks tal kindlasti tahvelarvuti nina ees või läppar, pool tähelepanust siiski telekas.
On ikka ajad. Tõesti. Kui me veel noored olime, polnud keegi arvutitest veel undki näinud. Ja telekast polnud miskit vaadata. Mida me küll tegime? Avastasime pärismaailma, päriselt, naturaalselt :)

Boheem

2012-01-21T14:25:00.000-08:00

Käisime Estonias koos oma 9-aastase võsukesega ooperit 'Boheem' kaemas. Ta oli meid juba suvel üllatanud sellega, et nautis omamoodi huviga Vargamäe etendusi, kuid ooper...
Ta ise suhtus samuti esialgu sellesse kerge eelarvamusega - a'la ta olevat televiisorist näinud küll, kuidas nad kisavad. Pidin selgitama, et televiisorist vaadatuna pole ooper üldse see. Siis milline? Igal juhul natuke tõrksalt, aktsepteerides, et pääsu nagunii pole, tuli ta meiega 'Boheemi' vaatama. Ja istuski kenasti paigal, jälgis tegevust, luges ülevalt tõlketeksti, uudistas liikuvat lavakujundust (oi, ma ei teadnuki, et laval saab ka 3D olla :)) ja võttis lõpus asja kokku sõnadega: 'Mulle meeldis! Ja tead, emme, ma hoidsin lõpus pisaraid tagasi.' Riidehoius otsustas ta, et järgmine ooper on 'Julius Caesar'. Meie olime temaga 100% nõus.
Kuigi küsimusele, mida tähendab boheem, ta vist ammendavat vastust ei saanud. Kontrollin homme järele :)

Elu veereb nagu ratas

2012-01-16T06:13:00.000-08:00

Ükskõik mis, aga elu veereb ikka edasi, nagu ratas. See, et planeerid üht, ei tähenda veel, et plaanid täituvad. Mõtled, et asjad peavad minema ühtmoodi, aga sõltumata meeletutest pingutustest kukub välja hoopis teistmoodi. Ja siis mõtled, et ju siis nii pidigi minema ja mõne aja pärast tõded, et tegelikult juhtus parim, mis juhtuda võis.
Vahel tulevad su ellu inimesed, kes sulle ei meeldi. Ometigi on neil sulle midagi öelda ja seda ei tohi tähele panemata jätta või ignoreerida.
Vahel koged midagi, mida kogeda ei tahaks, ka halvas unenäos mitte, ning hiljem mõtled, et kui saaks aega tagasi keerata, jätaks nii mõnegi asja tegemata. Ja ometigi on igal kogemusel oma väärtus. See väärtus võib ilmsiks tulla aastaid hiljem või ka kohe - peaasi, et märkamata ei jääks.

Elu veereb nagu ratas. Kruusatee, asfalt, munakivi...veereb ikka :)

Ilus on

2012-01-07T06:27:00.000-08:00

Ilus on ikkagi isamaa pale kui sellelt pühkida kõik, mis on vale. Kuldsed laulusõnad sobivad tänasesse päeva hästi. Väljas on lumiselt kaunis ja kapo muudkui pühib ja pühib... :)

Otsad kokku

2011-12-26T03:29:00.000-08:00

Raske aasta oli. Sai taaskord kolitud ja pere elu-olu sätitud, olmeprobleeme lahendatud ja iseenda parima võimaliku eksistentsi üle hektilises elurütmis juureldud. Ja muidugi, kui pinged on suured, on ka haigused altis kimbutama. Eestlaste lemmiksõna 'muretsema' iseloomustas seda aastat küll täieõiguslikult. Mõtlesin, et kas sellise elustiili juures on üldse võimalik saavutada olukorda, kus kõik pereliikmed oleksid oma eluga rahul, saaksid ise oma valikuid teha ja elu planeerida. Ega vist.

Ilm on sellel aastal imelik. Kaheksa soojakraadi detsembri lõpus, aias pellid ja võililled õitsevad. Meenutades eelmist talve, kus lumi tuli oktoobri lõpus maha ja jäi kuni aprillini, tundub see tõesti veider.

Head on ikka olnud ka. Rasked ajad sunnivad pingutama ja uusi võimalusi otsima. Lõin oma väikese ettevõtte, mida vähehaaval arendada ja edendada. Ja tundub, et tööd jätkub. Jääb üle loota, et ka sissetulekud vähehaaval suurenevad. Ideid hetkel tundub jätkuvat.

Blogimine on küll pisut unarusse jäänud, aga millest sa hing ikka kirjutad kui vaimu peale ei tule :) Näis, mis tulev aasta toob.

Soovin kõigile mõnusat aasta lõppu ja tegusat uut aastat!

Madam Bovary ja Idioot

2011-10-26T09:45:00.000-07:00

Käisime vaatamas Von Krahli etendust "Madam Bovary". Sisu oli hea, aga teostus oleks võinud parem olla. Kuid ega meil Eestis näitlejatega ju priisata pole. Mõned head, mõni väga hea ning ülejäänud, pisut vähemandekamad. Mõni näitleja oskab esineda usutavamalt kui teine ja nii ongi. Selles tükis meeldisid mulle Erki Laur ja Taavi Eelmaa.
Mind natuke häirib ka see kui enamus trupist on tuttav eesti seriaalidest, aga see on vist minu probleem. Ühesõnaga sellest etendusest oleks oleks jõulisemat ja usutavamat esitlust oodanud.
Aga huvitav oli ikka - klassika siiski :)

Veel käisime üle hulga aja kinos Dostojevski "Idiooti" kaemas. Tegelikult eelistan kinole ikka teatrit - elav ja ehe ikkagi. Pealegi pole kommipaberite krõbistamine ja popcorni söömine teatris lubatud, aga see on ka minu probleem :) Film süzhee mulle meeldis. Näitlejatööd olid väga head, eriti Tambet Tuisk ja Katariina Unt, aga film oleks võinud olla sisutihedam ja lühem. Vahepeal kiikasin, et ega mu kallis abikaasa pole kõrval tukastanud. Lisaks arvas ta, et tal pole nii palju kujutlusvõimet, et näitleja, kes filmis kõige ilusamat peaks kehastama, iluduseks kujutleda kui ta seda pole :)
Aga hää oli ikka - taaskord klassika.

Nalja on sügisesse vaja

2011-10-20T04:04:00.000-07:00

Diana kutsel ja Danzumehe mahitusel käisin oma tudengist tütrega ehedat eestimaist püstijalukomöödiat kaemas. Heh, vot sellises kohas Tallinna vanalinnas pole ma veel enne käinud ja sellist seltskonda enne näinud :)
Nalja jätkus kõigile, iseäranis neile, kes ise veel tudengid, aga ka neile, kes seda perioodi veel mäletavad (aga kes ei mäletaks? :)).
Minge kindlasti kui mahti saate! Ja kui arvustust lugeda tahate, siis kiigake Danzumehe blogisse.

Kevadel käisime Narvas

2011-10-13T02:38:00.000-07:00

Meie hiliskevadisest reisist Ida-Virumaale räägib kolledzhi sõnumitooja. No mis teha, vahepeal oli ju suvi ja sõnumitooja puhkas:) Tuhaväljad oma leelisjärvedega ja Aleksandri kirik - kaks objekti, mis taas sügavat muljet avaldasid.

Kahju, et Tartu Jaani kirik võlvlagedega hakkama ei saanud. Olevat olnud sarnane stoori vabaduseristiga - poliitiline käsk kirik kindlaks kuupäevaks valmis teha ja nii see madal puitlagi sinna löödigi. Kahju.

Ei taha õpetajaks

2011-10-04T07:57:00.000-07:00

- Emme, mina küll õpetajaks ei taha saada.
- Miks siis?
- Tal pole ühtegi vaba päeva, ainult laupäev ja siis ta käib poes. Ja õhtuti parandab meie koolitöid.

Mnjah, sellest põlvkonnast vist õpetajaid ei kasva. Kui meie veel kooliealised olime, siis soov õpetajaks saada oli vägagi pop.

Kerge vestlus lõunalauas

2011-09-28T23:53:00.000-07:00

- Emme, issi... ärge teie küll lahku elama minge, noh, nii nagu Kadri isa ja ema läksid...
- Jaah? Aga miks?
Pikk mõttepaus.
- Ei tea, lihtsalt.
Jutt otsas, söök otsas ning krapsakalt kepseldes ja kergelt õlgu kehitades läinud ta oligi, meid pisut kauemaks kohvitassi taha istuma ja asja üle arutama jättes... :)

Kompliment

2011-09-04T00:08:00.000-07:00

Emme, sul polegi enam lühikesed juuksed, on pikad. Ja polegi enam sirged, on lokkis. Ja see sobib sulle t ä i e g a !

Lapsed juba niisama komplimente ei pillu, tuleb uskuda :)

Kuidas me asjadest aru saame

2011-08-18T09:08:00.000-07:00

"Kujdas tjeie sõjdate tjeie sõjdate palun!' karjus postiauto juht peale seda, kui oli mu nina eest läbi lipsanud, auto peatanud ja juhiukse avanud. Ega ma tol hetkel aru ei saanud, mida ta öelda tahtis, aga hiljem, peale situatsioonianalüüsi, oletasin, et ta tahtis mulle öelda, et kui sõidate, siis sõitke.

Just mõned päevad tagasi olin oma mitterulluisutajast abikaasale selgitanud, et rulluisutamine on küll mõnus tegevus, aga kohtadel, kus kergliiklustee ristub autoteega, on olukordade hindamine ja arusaam asjadest erinev. Mina igal juhul võtan alati kiiruse maha (vastutustunne, et laps on vaja veel suureks inimeseks kasvatada, tiksub ikka mõtteis), nii seegi kord. Aga paremat pööret sooritav postiauto juht vist arvas, et hakkan talle teed andma. Nii olin ma sunnitud kokkupõrke vältimiseks veelgi hoogu maha võtma ja möödusin autost napilt siis, kui too oli mu nina eest läbi lipsanud. Kes rulluiskudega sõitnud on teab, et nendega pidama jäämine on omaette kunst ja sõltuvalt kiirusest ei pruugi see üldse õnnestuda. Olen enda ees jälginud, kuidas minust vuhinaga möödujad enne ristmikke "võimlevad", sest elu on kallis igaühele.

Ma ei öelnud postiauto juhile midagi. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud vastama: " Kujdas tjeie rjaegite tjeie rjaegite palun! :D

Valge daami linn

2011-08-16T06:46:00.000-07:00

Mõne teatritüki kohta ei tahaks kohe midagi öelda. Asjaosalised on ju ikkagi vaeva näinud ja endast parima andnud. Aga abikaasale ütlesin küll, et olgu see viimane kord, kus ma lasen end rahvateatrisse ära meelitada. Isegi mõni kutseline näitleja ei suutnud asja päästa.

Hirmus rahvamass oli kohale meelitatud ja paljud pidid maa peal istuma. Helitehnika vedas aeg-ajalt alt. Mõnda stseeni ei näinud, kuna üle teiste lihtsalt ei paistnud midagi. Ainuke ehe ja etendust elavdav stseen oli siis, kui hobused ringi kappasid.

Aga noh, mis seal ikka. Sai Haapsalus pisut ringi uidatud, ilusad käsitöökardinad kööki soetatud ja meelde tuletatud, et väike linn on lihtsalt väike. Kaks merele vaatega restorani leidsime, aga üks oli paksult rahvast täis (see oli ainuke restoran nautimaks päikeseloojangut) ja teises oli parasjagu kontsert, mistõttu isegi klaasikest veini meile terrassil nautimiseks ei müüdud. Ei ole ette nähtud, öeldi ja tehti ettepanek kontserdipilet osta. Ei ostnud. Tegime veel ühe linnatiiru, möödusime Voldemar Kuslapist, kes ikka endiseid laule keskplatsil laulis, tundmatust rokkivast noortebändist, nosisime ühes pimedas pubis küüslauguleibu ja nii see päev meil möödus.

Päris valget daami me ära oodata ei jõudnudki, sest selleks oleks pidanud veel üle tunni kusagil aega parajaks tegema. Mõtlesime, et jätame järgmiseks korraks ja selge õhtu korral sõidame kohale täpselt keskööks.

Lugu Tuhkatriinust

2011-08-11T01:42:00.000-07:00

Ega küll küllale liiga tee, öeldakse. Käisime taaskord teatrit kaemas, Saueaugu Teatritalus, seekord "Tuhkatriinumängu". Sellest on nüüd tõsi küll, juba mitu-mitu päeva ja kui tagasi mõelda, siis avastasin, et ega midagi väga eredat ei meenugi, sellist vau-efekti nagu polnud.
Süžee oli kaasahaarav, näitlejad oma tuntud headuses nauditavad (viimasel ajal olen ikka esiritta kippunud, et võimalikult ligidalt näha :)), autor, lavasataja ja teised asjaosalised ise kohal... Hea teatriõhtu igal juhul ja tasus kohale sõitmist (sest näiteks Tartust tulles tuleb kohalejõudmiseks umbes kolme tunniga arvestada).

Aga jah, kui etendusele takkajärgi mõelda, siis mulle meenub ennekõike meie Old Grand Lady - Ita Ever, tuletades meile, noorematele, meelde, et vanus võib inimest ainult paremaks teha :) Katsuge järele teha!

Imelik, kuidas üks king (lihtsalt king) võib endas mingit kummalist tähendust kanda. Lugesin hiljuti kusagilt, et naised kipuvad sageli endale number väiksemaid jalanõusid soetama, ise seeläbi ennast asjata piinates. Nii ongi. Minul on samuti kapis mitu paari kingi (ilusaid), mis on natuke väikesed. Aga ikkagi pigistan need aeg-ajalt endale jalga ja pärast ravin ville ja masseerin valu välja.

Võib-olla ongi süüdi lapsena korduvalt loetud lugu Tuhkatriinust?

Vargamäel voonakeste manu

2011-08-01T04:45:00.000-07:00

Tollel koledal päeval, kui vihm Tallinna uputas, käisime meie oma perega Vargamäel voonakest vaatamas. Mõtlesime esiti küll kaua ja tee pealgi veel mitu korda, et kuidas me seda ikka vaatame kui nõnda tihedalt kallab, aga ikka läksime. Ja veendusime taas, et Eesti on väike, kuid tujukas, sest väidetavalt polnud Vargamäel tol päeval tilkagi vihma sadanud. Ja mis meil sai selle vastu olla:)

Etendus oli taas hea. Kuigi jah, ka abikaasa nõustus minuga, et Indreku roll oleks pidanud jääma ikka kellegi noorema mehe kanda. Selleks, et vaimselt targem ja kogenenum olla, ei pea vana olema. Kuigi näitlejatööde kohta ei oska ühtegi halba sõna öelda - kõik olid tõesti väga head.

Esiti pelgasin ka seda, et meie 9-aastasele võivad käsitletavad teemad ehk võõrad ja sünged tunduda, kuid minu küsimusele - kuidas suurte etendus meeldis? - vastas ta, et see polnudki ju ainult suurtele. Ja et kui teinekord sama huvitav on, võetagu ikka teda kaasa.
Kojusõidul tuli meil midugi mitmetele küsimustele selgitusi anda. Et kuidas ikka surnud inimene rääkida saab? Ja kas Karin lasti maha või jäi trammi alla? Ning kas Tiina oli ingel?

Vot siis. Paistab, et laps hakkab suureks saama, kuigi meie tahaksime teda ikka veel vaid nukuteatrisse viia :)

Ripsmepikendused naaritsale

2011-07-23T12:35:00.000-07:00

Igasugu imelikke asju müüakse suures linnas.

Suveöö valjuhäälne naaber

2011-07-21T13:13:00.000-07:00

Selle aasta suveööd on lärmakad olnud. Eriti minu jaoks, kes ma armastan vaikust. Igal ööl kuhjuvad hääled läbi avatud akende magamistuppa ja katsu sa, vaene hing, õigel ajal oma mõnusatesse unenägudesse suikuda. Küll lööb äike mürtsu, küll kräunuvad kassid või hauguvad koerad, nüüd on tirtsude siristamise aeg. Ja loomulikult leidub aeg-ajalt külas keegi, kes peab pidu nii, et naabrite öörahu ei tule pähegi...

Aga tegelikult sellega harjub -- ega suveööd polegi ju magamiseks (kuigi natuke ikka tahaks). Kui aeg-ajalt ei tuleks üllatusi. Nimelt on selle aasta suveöödesse lisandunud valjuhäälne üllatuskülaline -- rukkirääk. Või mis külaline, naaber pigem või nii. Uskumatult visa lind -- õhtul alustab meie maja taga oma lõikavat krääksumist ja alles hommikul lõpetab. Ja nii juba kuu aega järjest.

Ega ma rukkiräägust suurt miskit teadnud, aga võtsin Vikipeedia lahti ja sain targemaks. On rändlind, pisut suurem vutist ja looduskaitse all. Krääksuva häälega häälitsedes pöörab isane lind pead kahele poole ja annab teada konkurentidele oma territooriumist. Emane häält ei tee. Tavaliselt jõuab räägupere suve jooksul üles kasvatada kaks pesakonda.

Nojah, jääb üle vaid oodata ja loota, et ta järgmisel aastal pisut kaugemal omale sobiva territooriumi leiaks. Või harjuda. Sest eks ole meie, inimesed, ju nende maile oma elamisi laiendanud.

Ah jaa, veel oli kirjas, et vaenlase eest põgenedes ta mitte ei lenda, vaid jookseb. Aga et liha olevat väga maitsev :)

Teatrisuve jätk

2011-07-19T08:43:00.000-07:00

Ma ei tea ega julgegi teada, kui palju raha on kulunud mul sel aastal teatrikülastuste peale. Ja kulub veel. Aga mis mina saan teha kui elamuste otsimiseks peab mööda Eestit ringi sõitma :)

Saueuagu Teatritalus käsin küll esimest korda (ise ka imestan, miks pole varem käinud). Käisin vaatamas 'Tasandikkude helinate' esietendust. Esietendused on põnevad kasvõi selle poolest, et seal sa saad teada näiteks, kes on teatrikultuurist lugu pidavad riigikogulased (neile saadetakse tavaliselt kutsed), või seda, millised näevad välja näitlejad lihtinimestena (pealtvaatajatena). Ja esietendus on alati erilisem - lilled, pidulikkus, kaetud laud (viiamne pole küll lihtvaatajatele:)...

Etendus ise oli ka hää - kajastas eestlase olemust ja eestlaseks olemise võlu ja valu. Sajandist või riigikorrast sõltumata oleme ikka ühesugused - kinnised, uskmatud, üksi iseendaga.

Põrandal kodukootud vaipade otsas istuda oli ka vahva.

Järgmisena võtan ette 'Vargamäe voonakesed'.

Rulluisk on mõnus

2011-07-13T10:52:00.000-07:00

Olen nüüd mitu päeva järjest jalgrattaga sõitmas käinud, ikka Tallinna ja tagasi, ja olen enda üle uhke, juskui profi tunne juba...:) Aga siis mõtlesin, et vahelduseks võiks rulluisutada. Pealegi, teised uisutajad rajal ajasid isu peale.

Niisiiis otsisin ma oma vanad rulluisud üles ja otsustasin need, nagu soovitatakse, enne hooldusesse viia. Paari päeva pärast helistati mulle ja tehti ettepanek vahetada oma uisud, mille laagrite vahetus kalliks osutuks, teiste, vähekasutatud uiskude vastu. Ja nii saigi tehing tehtud (minu vanad olid ikka tõesti vanad, seda nii füüsiliselt kui moraalselt).

Seega, tõmbasin täna uued uisud jalga ja... niipea, kui, asfaldile astusin, kohe ka ristseliti maha prantsatasin. Käed katki, sabakondis valu... Ehh, ma oleks ikka pidanud kindad kätte ja kiivri pähe panema, kirusin ennast. Aga eks mina mõtlesin algul, et mis kunsti seal ikka, olen ju ennegi sõitnud... Jaah, aga mitte profiuiskudeega, vaid ikka sellistega, mille liikumahakkamisel jõudu rakendama peab.

Kui olin end püsti ajanud, oli esimene mõte, et peaks kohe koju tagasi minema, käed ju katki ja tagumik valus. Aga ei läinud. Rajale läksin hoopis. Ja kuigi ma olen varem sõitnud, siis tundus, et need uisud kulgesid juskui iseenesest, omasoodu, eriti allatuult. Ja mina kartsin pidurdada. Ma ei seisnud ju kahel jalalgi kindlalt, mis siis veel ühel...

Aga ajapikku, tasa ja targu, tuli tasakaal ja tunnetus ja oskus. Ja tahtmine homme tagasi minna.

Teatriõhtu Kurgjal

2011-07-10T12:31:00.000-07:00

Vahel, kui ma mõnelt järjekordselt teatrietenduselt tulen, arutlen endamisi, kas vaataksin sama etendust veelkord. Eile oli see kord, kus oleksin tahtnud vaatama jäädagi. Nii hea oli.

Tegelikult läksin Kurgjale "Iha jalakate all" vaatama väikese eelrvamusega. Arvasin, et kuna seda on juba nii palju mängitud, teist suvehooaega, on kindlasti näitlejadki tüdinenud ja kõik tuleb peast vurinal nagu luuletus. Aga ei, üllatusi jagus etenduse käigus esinejatele ja publikule, sest igasugust butafooriat, mis iseseisvat elu elasid, jagus tükis palju - küll läks vesi ümber, küll kukkus lauajupp akna eest maha ja näitlejatel tuli olukord käigupealt nagu muuhulgas lahendada.

Teel Tallinnast Kurgjale kallas kogu sõidu jooksul vihma ja paukus äike, auto termomeeter teatas vahepeal soojakraade vaid 17. Mõtlesin, et kena teatriõhtu küll... Aga Kurgjal säras endiselt päike, oli endiselt palav ja nii terve teatrietenduse aja... Mõtlesin, et ilmataat on meile sel aastal armuline olnud - lasi ära pidada võidupüha, laulupeo ja suveetenduste kohadki jätab teatrinautijatele vihmavabaks.

Ehh, kuidas ma ei tahtnud eile ära tulla. Koht oli ilus, tükk põnev ja peaosaliste paar mängis superhästi. Tükk vääris oma pealkirja, seda oli tunda iga ihukarvaga. Aga jah, jalakad tuli vist endal juurde mõelda :)

Suvi. Puhkus.

2011-06-26T11:45:00.000-07:00

Puhkus on. Ostsin selleks nädalaks piletid Linnateatrisse (Scapini kelmused), NO99 Põhuteatrisse (Am Biespiel des Hummers) ja Mägise põhuteatrisse (Unustatud hinged). Seejärel tuleb muidugi lalulupidu, kus lastele maast-madalast selgeks tehakse, et eestlane on laulurahvas.

Minu eelmine, aprillikuine teatrikirehooaeg lõppes hästi, sest seal, kus on, sinna tuleb juurdegi - varasemas postituses mainitule lisaks sai Vanemuise ooper Maria Stuart ära vaadatud-kuulatud. Olin vägagi rahul ja vägevatest naishäältest positiivselt üllatunud.

Kirjutanud ei ole ammu tõesti, aga see tuleb sellest, et
- sai vahepeal kolitud
- uude töökohta sisse elatud
- Ida-Virumaa reis ära korraldatud
- kodus külalisi võõrustatud
- kolledži lõpetajad maailma eri paikadesse tagasi saadetud
- Võidupüha peetud
- Jaanipäev samuti
- vanem laps suvetööle Hispaaniasse aetud
- noorem laps vanavanematele laenuks antud

Täna sõitsime rattaga mööda uut kergliikusrada Tallinna ja tagasi, kokku 35 km. Päikeseline ja parajalt soe oli.

Eestimaa suvi on mõnus!!!

PS! Kui kusagil kokku saate, ärge mind kutsuda unustage! :)

Jäätis vahvlis

2011-05-03T10:55:00.000-07:00

Kui mina veel noor olin ja koolis käisin, siis söögitegemine jäeti tüdrukute hoolde ja auto juhtimine tohtis ainult poiste asi olla. Nüüd on teised ajad.

Teise klassi lastele anti koduseks ülesandeks köögis midagi põnevat valmistada, see salvestada ja koolis ette kanda. Astrid arvas, et maailma parim toit on jäätis vahvlituutus ja toimetas nii.

VAHVLID

Alguses on vaja valmistamiseks tassi võid või margariini, siis tassi tuhksuhkrut, tassi piima, tassi jahu, tl. vanillisuhkrut. Siis tuleb võtta suur kauss ja või või margariin vahustada, siis tuleb lisada tuhksuhkrut ja piim siis tuleb vahepeal segada. Nüüd tuleb lisada vanillisuhkrut ja jahu. Siis tuleb segada kõik ühtlaseks.
Lõpuks läheb vaja vahvliküpsetajat.

Pane juhe pistikusse keera nool neljale hõõru võid plaatide külge ja sulge vahvliküpsetaja ja lase sellel soojeneda natuke. Siis sa hakkad supilusikatäis taignat plaadi peale panema. Sa võid teise lusika abiks võtta kui tainas lusika külge jääb.Kui vahvlid on valmis, siis sa hakkad neid rulli keerama.

Siis sa paned jäätist sinna sisse ja ongi valmis.
Küll olid hääd. Lapsepõlv tuli meelde :)

Karul puudub huumorimeel

2011-04-27T12:31:00.000-07:00

Külastasime kolledži väikese seltskonnaga Elistvere loomaparki. Minul on see juba mitmes kord seal käia ja millegipärast on just karu see, kes alati üllatada suudab. Kunagi ammu, kui karu asus veel oma vanas ja väikeses puuris, kus puudus latt, mis hoiaks inimesi tema territooriumile liiga lähedale minemast, ja mille lähedal meie grupipilti teha tahtsime, otsustas muidu nii rahumeelne loom ühtäkki oma käpa võre vahelt läbi pista ja küüned kintsu lüüa. Kelle kints see oli, seda ma enam ei mäleta.
Eile suhtlesime taas karuga, tegime pilte, naljatlesime ja lobisesime temaga. Mõmmik tundus olevat meiega rahul, sirutas varbaid, veeretas varvaste vahel kive, otsekui demonstreerides, mida ta oskab. Keegi meie hulgast küsis, et mitu varvast on karul. Ootamatult äkilise ja resoluutse liigutusega kargas karu püsti ja möiratas nii jubedalt, et meie kui üks mees sirgeks tõmbusime, jupi maad tahapoole astusime ja tükiks ajaks sõnatuks jäime. Oli ikka hirmus küll. Õigus on neil, kes ütlevad, et karu ei mõista nalja.

Minu tööelu on projektipõhine

2011-04-21T06:47:00.000-07:00

Ei ole meil Eestis puudus armastusest ega hoolivusest. Kui ise armastada ja hoolida, saad seda ka vastu. Selline on minu kogemus.

Mul lõppes töösuhe. Sama kiiresti ja hektiliselt kui kulgeb minu elu, käib mööda kurvilisi teid ka mu töökarjäär... või kuidas seda töist valdkonda nüüd nimetada. Karjäär? Minu äi tegi karjääri -- sõna otseses mõttes: kaevandas karjääris põlevkivi ja kopp oli ees. Aga nüüd on karjäärist millegipärast teine arusaam.

Ühesõnaga. Mul lõppes töösuhe, mõnelegi mu heale kolleegile ootamatult, kuigi ma arvasin, et 'kõik teavad kõike'. Aga päris nii see vist pole, sest pärast tuli järelkaja: kes leidis mind telefoni teel, kes Facebookis, ikka heade sõnade edastamiseks.

Aitäh, armsad töökaaslased! Jõudu teile! Elu on nii mitmetahuline, et vahel on keeruline ette ennustada ja raske hoomata. Tähtis on, et toimub edasiminek.

Üks projekt sai otsa, järgmine ootab mind.

Kinnisvara pärimisest

2011-04-19T00:14:00.001-07:00

Äripäev kirjutas artikli pärimisega seotud võlust ja valust illustreerides seda minu kogemusega.

Elektroonilise versiooni leiab ehitusuudistest.

Teatrikirg

2011-04-13T09:46:00.000-07:00

Mingi tuhin on tekkinud tihedamaks teatrikülastuseks. Olen omale hulga pileteid kokku ostnud ja mõtlesin, et pärast teen järjestuse -- kui laste ja täiskasvanute etendusi ühes loetelus järjestada annab, aga miks ka mitte. Teatrituhin algas nädal tagasi 'Biloxi bluesi' vaadates Tallinna Linnateatris, jätkus üleeile 'Leenane'i kaunitariga' (Rakvere teater), homme ootab meid 'Ninasarvik Otto' , millele järgneb 'Nukitsamees' (mõlemad Vanemuises), siis 'Vaata, ma kukun' Linnateatris, 'Tabamata ime' Vanemuises, 'Viimane suudlus' Tartu Uues Teatris ja lõpuks 'Vincent' Linnateatris. Ja mine tea, kuhu ma veel vahepeal satun. Mulle hirmsasti meeldib Danzumehe blogi, sest seda lugedes hakkavad näpud sügelema ja Piletilevi aadressi klaviatuurile tippima :)

Kahekesi on mõnus

2011-04-10T23:01:00.001-07:00

Luiki on sel talvel palju hukka saanud. Seekord nägime mererannas vaid ühte luigepaari, kes rahuloleval ilmel jääpankade vahel hulpis. Eemal tiirutas rahutult üksik luik, kes teiste õnne pealt vaatama pidi. Elu on karm.

Tuhala nõiakaev

2011-04-09T10:34:00.000-07:00

Reedel kodu poole sõites põikasime läbi Tuhalast. Poleks arvanud, et nõiakaev nii populaarne on -- autode rivid ääristasid teeservi, sekka paar bussigi. Ei tea, kas suur huvi tuleneb sellest, et viimasel ajal nõiakaevust ja seda ähvardavast kadumisest on palju juttu olnud või käib seal suurvee ajal alati nii palju rahvast, aga kahju oleks küll kui väikese grupi huvid taas meid kõiki ühest vaatamisväärsusest ilma jätavad.

Üllataja teel

2011-04-06T06:19:00.000-07:00

Sõitsime eile hilisõhtul Tartu poole. Tulime Linnateatri etenduselt 'Biloxi blues' (väga mõnus etendus, muide). Tee oli autodest tühi, vaid üks järelkäruga väikeauto vuras pisut eespool. Paarikümne kilomeetri kaugusel Tallinnast neljarealisel valgustatud teel hakkas eessõitva auto käru ühtäkki vänderdama. Pidurdasime meiegi, sest asi tundus kahtlane. Vasakult poolt astus ettevaatlikult teele loom. Koer, oli esimene mõte. Uurisime lähemalt. Ei, see oli hunt mis hunt, oma täies ilus ja väärikuses. Mõõtis pilguga autode kiirust ja volksas siis teisele poole teed, kenasti meie kahe auto vahelt läbi ning võttis hoo taas teisel poolt teed maha.

Olen kunagi maal elades igasuguseid loomi näinud, aga hunti mitte. Nüüd on seegi nähtud, olgugi, et kuidagi ehmatav oli kohata teda suurlinnale nii lähedal ja keset valgustatud neljarealist autoteed.

Eks ole, ei tule loomad meie õuele, ikka meie laiendame oma maid nende kodupaikadele lähemale.

The Bugle. Talve tegemised ja kevade plaanid.

2011-04-01T04:04:00.000-07:00

Taas minu poolt (nüüd siis juba meie) väike kaasautorlus kolledži häälekandjas, milles sisaldub ülevaade sotsiaalsetest üritustest. Järgmisena, muide, on meil plaanis külastada Ida-Virumaa tööstuspiirkondi ja vaadata natuke ka Eestimaa teist, võib-olla mitte nii esteetilist külge. Teate ju küll - tuhamäed, mis veel kaetud pole, neoonrohelised järved, kus samavärvi konni ujumas on nähtud, otsatud tuhaväljad plaaniga rajada sinna hiigeltuulepark (või oli see lennuväli?) ja muudki põnevat.

Leiva kiituseks

2011-03-31T07:24:00.000-07:00

Noorem laps koos oma itaallannast klassiõega mängivad meie pool Wii mänge. Iga vähe aja tagant tuleb pisikest kasvu Itaalia tütarlaps köögilaualt vabandava ilmega musta seemneleiba napsama.

- Sulle maitseb must leib?
- Jah, väga. Aga ema ei osta seda kunagi mulle.
- Miks ta siis ei osta?
- Ma ei tea. Talle ei maitse. Ainult valget sööb kogu aeg. Aga mulle maitseb niiiii väga!!!

Hmm, mis sa kostad. Mõtlesin, et tore ju, kui lapsed mõnikord taskuraha eest kommi asemel poest hoopis leiba ostaksid, sest see on niiiii maitsev :)

Koolivaheaeg? Tehtud!

2011-03-27T05:40:00.000-07:00

Lapsed on need, kes ei lase mugavalt ja laisalt vanaduspõlve ootama jääda, vaid ikka on vaja kusagile minna, midagi uut teha ja avastada, eriti koolivaheajal. Niisiis käisime näiteks energiakeskuses vaatamas, kuidas äikest tehakse, ja mis saab alumiiniumpaberist või seebist mikrolaineahjus,

ja mis tunne on istuda äikesemürina peal.

Energiakeskuse tuur võttis meil tubli paar tundi, sest iga asjakene vajab ikka põhjalikku uurimist.

Bowlingut käisime mängimas. Lastele meeldis.

Ja uisutamas. Meeldis väga. Lastele meeldib üldse peaaegu kõik, mis nendega ette võetakse, peaasi, et võetakse :)

Suusatamas käisime ka ja lihtsalt looduses jalutamas. Naissaare ja mandrivaheline osa merest, mis oli mõni päev tagasi praktiliselt jäävaba, on taas rüsijääd täis kantud.

Aga seda, et kevadkuu vaatamata kõigele käes on annavad tunnistust koduaia pihlaka all tärganud lumikellukesed.

Siiski tundub lund veel nii palju olevat, et suusad võtame ka seekord veel Tartusse kaasa. Pidi juurdegi veel tulema...

Kevadel tuleb vaim pääle

2011-03-21T12:00:00.000-07:00

Viimasel ajal ei ole olnud kirjutamisisu. Ei teagi, miks. Võiks ju öelda, et pole millestki kirjutada. Aga see oleks puhas vale. Võiks väita, et aega pole, aga ka see oleks vale. Aeg on prioriteetide küsimus. Motivatsiooni pole? Hmm, motivatsioon on miski, mis peaks rohkem nagu enda seest tulema. Mis siis on? Laiskus? Ei mina tea.

Elu oma värvilisuses keerleb sinu ümber, aga kirjutada sellest...? Vahel peab vist lihtsalt ennast kokku võtma. Sest tegemisi, mida jutu sisse punuda on olnud ju üksjagu.

Näiteks vastlaliug töökaaslastega koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Lapsepõlv tuli meelde!

Või superhästi korda läinud talvepäev suusavõistluste ja auhindadega. Mis siis, et mina oma vanusegrupis viimaseks jäin -- ainuüksi osavõtu eest saime regioonile topeltpunktid, kuna edestasin ajaliselt endast hulga nooremaid :)

Või St Patrick's Day kolledži õppejõudude abikaasadega. Pilte oleksin võinud vähemalt teha, aga miskipärast ei teinud. Mõtlesin tagasiteel vaid, et millest see johtub, et nemad on eluga Tartus hulga rohkem rahul kui mina...

Või siis talvine jalutuskäik perega Elistvere loomapargis üheksa ilvese, vastärganud toriseva karu, meiega lahkelt suhtleva põdra ja muude põnevate metsloomadega. Ilveseid, muide, olevat suvel peaaegu võimatu näha..Või lihtsalt üks mere-äärne jalutuskäik, kus jäätükid nagu hunnik klaasi maona vonkles ja päikese käes kohati pudeliroheliselt helkis. Turnimine sellel osutus siiski pisut ohtlikuks, tuleb tunnistada.Või rõõm, et suusahooaeg veel kestab...? Või ühe pereliikme sünnipäev nädalavahetusel...:)

Aga üks asi on kindel -- kevad on käes ja see toob uue energia. Puuslikudki on juba peaaegu välja sulanud.

Juba 24?

2011-03-07T06:06:00.000-08:00

Geni ütles, et meil olevat täna pulma-aastapäev, 24. juba. Oi, kas tõesti?

Jah tõepoolest, tuleb meelde küll. Tuleb meelde see päev ja see aktsendiga rääkiv tädi, kes meid natuke napsise, aga see-eest konkreetse-pühaliku häälega Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel paari pani.

Ilus oli. Ja mina olin piisavalt närvis, et räägitut tähele panna. Ootasin vaid seda, et saaks juba allkiri kusagile paberile antud ja siis ära vabamasse õhkkonda, st pidusse mindud. Meelis hiljem ütles, et tädi keel oli natuke pehme, mina ei märganud miskit :) Mina mäletan enda valget kleiti, lillelõhna, Meelise kikilipsu, punast vaipa, külaliste rõõmsaid nägusid...

Veel mäletan, et päike siras selges taevas, lumi helendas ja ma olin natuke närvis ka selle pärast, kuidas lumelibedatest treppidest kõrgetel kontsadel alla saada...

Gorbatšovi kuiv seadus oli, seda mäletan ka. Aga see ei seganud meie õhtust olemist, sest isa teatas, et miilits täna meile külla ei tule. Ja küll see Sovetskoje šampanskoje maitses hästi... Ja et pillimehed pidasid hommikuni vastu, seda mäletan ka :)

Mõni asi jääb ikka väga hästi meelde :)

Valimispäev

2011-03-06T05:02:00.000-08:00

- Kus sa minema hakkad, valimistele või?

- Inimeses peab kõik ilus olema!

Lihtsalt täna meenus katkend ühest Eesti kultusfilmist.

Meie kammisime kah juuksed ära, otsisime viisakad riided selga ja läksime valima. Ikka vana head meetodit kasutades, just nagu muiste.
Valimas käimisega on see hea asi, et kui see tehtud, siis võib jälle mitu head aastat targutada :)

Pärast käisime veel suusatamas ja ilusat talveilma nautimas. Ja siis vaatasime loodusfilmi. Eks ole, elu loomariigis on hulga mõnusam -- ei pea juurdlema eksistentsiaalsetele probleemide üle. Ei pea muretsema majanduskasvu pärast. Ei pea iga hinna eest viie rikkama koloonia hulka jõudma. Nii mõndagi ei pea veel tegema, võib lihtsalt olla ja elust mõnu tunda. Sest nagu ütles prussakas ühes eesti multifilmis: ' On ainult üks seadus -- tehke sugu ja saagu teid palju.´ Üht-teist võiks ju loomariigist üle võtta :)

Head ise.. ise... iseseisvuspäeva! :)

2011-02-24T03:26:00.000-08:00

Järjekordne pettumine

2011-02-22T13:00:00.000-08:00

Kas nimetada seda nüüd püha lihtsameelsuseks või millekski muuks, aga oma tünga oleme Harku valla elanikena meiegi kätte saanud. Täna nimelt potsatas postkasti maamaksuteatis, kusjuures olime elanud õndsas teadmises, et Harku vald maamaksu oma elanikelt sellest aastast ei kasseeri. Seda oli ta kogu eelmise aasta rahvale õnnelikult ja järjepidevalt kuulutanud. Aga ometi ta tuli, see arve.

Hakkasin asja uurima ja selgus, et ei kasseeri jah, aga ainult neilt, kes õigel ajal, st määratud kuupäevaks avalduse vallale saatsid. Aega anti selleks napilt kaks kuud ja nüüd ripub kodulehel rasvase punase kirjaga teade, et avalduste esitamise aeg on möödas. Nii et ise olid rumal, et ei osanud õigel ajal õigest kohast vaadata.

Ja see maamaksuvabastus kehtib ka ainult üks aasta, kusjuures samal ajal tõstetakse lasteaiamaksu.

No ma ei tea. IRLi ma vist seekord ikkagi ei vali, sest mida muud ma enam teha saan.

Ei kipu naeratama

2011-02-21T04:03:00.000-08:00

Viimased päevad on kulgenud visalt ja halbade uudiste taktis.

Nädalavahetusel, kui pool peret külmetuhaiguste käes vaevles, astus uksest sisse naaber ja teatas, et ta ostab omanikult meie korteri ära. Lepingu kohaselt on meil kolm kuud aega, et uus elamine leida. Ja meie elasime siiras usus, et ministeerium on sõlminud pikaajalise rendilepingu.

Lapsega käisime arsti juures, kes arvas, et peaksime mandlite eemaldamisele mõtlema. Meie kliima eripära, pole miskit parata.

Vahel ma mõtlen, et see elu Eestis ongi üks suur muretsemine ja pidev probleemide lahendamine. Ja lohutada saab end sellega, et oleks võinud hullemini minna.

Ärge küsige, miks ma ei naerata ... Varsti on pühad ja me lähme koju, siis naeratan jälle :)

Talv on külm ja libe

2011-02-14T10:20:00.000-08:00

Käre pakane muutis olematuks meie talvepäeva, kurb küll.
Aga kui väga-väga tahta, siis ....
Lohutuseks :)

U-kujuline õnn

2011-02-09T09:37:00.000-08:00

Täna õnnitlesime kolleegi, kes sai 40. Ma kallistasin teda sõnadega, et nüüd hakkab ta taas nooremaks muutuma. Oma kogemus või nii... Aga ta ei uskunud mind. Oli koguni õnnetu kuidagi...et ei taha enam peeglisse vaadata ja tahaks olla veel kahekümnene ja ...

Õhtul ostsin toidupoest ajakirja, mille eessõnas viidatakse uurimusele, kus väidetakse, et õnnetundel pidavat U kuju olema. Mis tähendab, et nii nagu on õnnelikud lapsed, kasvab õnnetunne koos vanuse tõusuga. Et keskeas ollakse kõige õnnetumad ja edasi läheb järjest paremaks ...:)

Nii et mul oli ikkagi õigus. Aga ma ise olen vist keskeast juba üle saanud. Või pole veel jõudnudki sinna?...:)

Kalapäev

2011-01-28T00:21:00.000-08:00

Ühisüritused liidavad ja kalalkäik on põnev. Mina veendusin selles taas.

Sildid seljale. Võistkond, kes alati nr 1.
Siis väike instruktsioon

Siis järvele. Kes kuidas, aga veendusin ka ise, et selliste suuskadega oli lihtsam......kui läbi lume jalgsi sumbates.

Auk jäässe

Ja ootama..Ohhoo, esimesed särjepojad..Lõpuks võistlus kõige kiirema augupuurija tiitlile.Lahkudes täname metsatuka taha vajuvat päikest, kes meile ilusa päeva oli kinkinud.Siis saak lauale ja mõõtma

Ja siis auhinnad

Ja lõpuks omatehtud küpsetised.. ja uhhaa... ja tänusõnad... ja lubadused järgmiseks korraks... Keegi ei kahtle, et tore oli :)

Ehh, valijakompass..

2011-01-26T05:53:00.000-08:00

Valijakompass on vahva asi, sest sain teada, et minu ideoloogiaga käib kokku kõige rohkem roheliste partei. Käib küll, kui nad, need meie esirohelised, nii kahepalgelised ja müüdavad poleks. Nii et sorry, valijakompass, seda sa paraku ei arvesta ega testida ei aita... Üle jääb olla hingelt roheline ja valimistel oma vaistu edasi usaldada :)

Talv on mõnus

2011-01-23T11:59:00.000-08:00

Tartus on mõnusad suusarajad, kelgumäed ja uisuplats - kõik ühes kohas, nii et igaüks saab oma hetketuju järgi valida. Kui endal uiske-suuski pole, saab kohapeal rentida. Lund jätkub samuti ja külmakraadegi on täpselt parasjagu. Ümbrus on jätkuvalt muinasjutuliselt valge. Mis sa hing veel talvelt ootad.

Nii leidiski nädalavahetus meie pere talverõõme nautimas, suusa- ja uisuoskusi meelde tuletamas ja lihvimas. Oma kodustel maadligi küngastel on ikka turvalisem kui Ameerika mägedes. Uhh, tuleb meelde küll...

Hää oli, tõesõna :)

Balti Kaitsekolledžist ja muustki Tartu Postimehes

2011-01-13T00:58:00.000-08:00

Meelise intervjuu leiab siit.

Rõõm rutiinist

2011-01-11T04:29:00.000-08:00

Laupäeva õhtul kiskus tuju nulli. Pühapäevahommikune ilm vesistas nõnda, et lumevallid silmnähtavalt kahanesid. Meil tuli taas kodinad kokku korjata ja peale mõnusat paarinädalast kodusviibimist Tartu poole autorooli keerama hakata.

Täna on teisipäev ja läheb teine päev tööl uues töökohas. Füüsilises mõttes muidugi, sest läpaka taga olin juba kodus mõnda aega istunud, kolleegidega kohtumisi kokku leppinud ja tänapäeva internetiseerumisvõimalusi tarvitanud, aga noh, seltskonnas, töises õhkkonnas on mõnusam. Mõnusam ja asisem. Ja kui organisatsioon juba on kord selline üle-Eestiline, kes kusagil sulle mõne nurgakese leiab, siis paremat ei oska tahtagi.

On küll alles teine päev, kolleegid veel võõravõitu, aga ka mõnusad ja valdkond -- see on just, see, mida tahtsin :)

Vaikselt hakkab rutiinitunnetus sisse pugema. Hetkel tunnen sellest küll ainult rõõmu :)

Vahva kuupäev täna.

Internet teatab

2011-01-09T10:48:00.000-08:00

Vaadake, kas leiate sealt ehk endagi nime. Minu vend leidis üllatuseks iseenda ja oma tütre nime, kes pole veel aastanegi. Kummaline seltskond see eurovastaste seltskond.

Nimede tähendusi

2011-01-04T22:10:00.000-08:00

Aeg-ajalt võib lugeda interpretatsioone tuntud inimeste laste nimedest. Toomas Luhats pani oma aasta lõpus sündinud tütrele näiteks Lillemor. Ilus nimi minu arust. Hakkasin otsima, kust neid selgitusi siis leitakse ja sattusin sellisele saidile. Seda, et mina metsast tulen, teadsin niigi, aga laste nimede kohta leidsin nii mõndagi uut :)

Hääd uut! :)

2011-01-01T05:32:00.000-08:00

Kus mujal kui kodus, ümberkaudse ilutulestiku saatel, me selle uue aasta vastu võtsime.

Nii hästi, kui praegu, pole eestlased kunagi elanud, tavatseb äi ikka öelda. Tundub küll.

Nautigem siis seda. Head uut aastat!

Talvine jalutuskäik...

2010-12-28T22:24:00.000-08:00

...algas kasvavate hangete vahel eesti rahvussporti, lume kühveldamist, harrastades. Ilmajaama teatel olevat just Harjumaal kõige suurem kogus lund maha sadanud.Jalutuskäik jätkus piki mere äärt. Meri on alati erinev, hetkel nagu klimbisupp.Või siiski mitte. Klimpide all on tihedad harjased.
Vahepeal hakkas taas lund sadama ja tuul puhuma.
Luiged liiguvad jäätuvast rannas järjest kaugemale.Peale jalutuskäiku on mõnus kuuma teed juua ja lumepitskardinatega ääristatud aknast välja kaeda.

Upume lumme

2010-12-26T02:40:00.000-08:00

Kuhjad ümber maja muudkui kerkivad, tuisutuul on lume kujundeid moodustavatesse vaaludesse keerutanud, lumehunnikust ukse ees saab varsti iglu ehitada. Kodust välja saamiseks tuleb iga päev tubli mitu tundi tööd teha. Kui külarahvas muidu kokku ei saa, siis ühisel rindel loodusjõudude vastu ikka. Saime just ümberkaudsete naabritega läbipääsutee sisse aetud, kui hakkas taas paksu lund sadama. Sellist talve me tahtsimegi. Mõnus on.

Jõuluks koju!

2010-12-23T00:12:00.000-08:00

Lund tuleb üha juurde ja maailm akna taga muutub järjest valgemaks. Hingematvalt ilus on.
Meie sõidame taas koju :)

Mõnusaid jõule, armsad sugulased ja sõbrad!

2010-12-19T02:34:00.000-08:00

Ikka on hea meel kui üks pere liikmetest on taas millegagi 'hakkama saanud'. Jaksu talle! :)

Valikud on alati olemas. Ka tööturul.

2010-12-15T22:16:00.000-08:00

Mina kuulun siis ka nüüd nende tartlaste hulka, kelle tööandja Tallinnas asub. Ja nende veel õnnelikemate hulka, kes ei pea end pühapäeva õhtul pikas autoderivis pealinna poole venitama, et reedel sama Tartu poole teha, vaid saan töötada rahulikult oma kodus arvuti taga, kasvõi öösel, või siis hommikumantlis varahommikuse kohvitassi taga. Eks selline töö ole mitme tahuga - mina eelistaks virtuaalsele suhtlemisele vahetut suhtlemist - , kuid tänapäevases maailmas üha levinum töövorm, mis parata. Ja mine tea, mis tulevikumaailm toob. Koosolekuidki peetakse üha enam videokonverentside vormis, vähemalt üritatakse. Natuke võõras olevat see siiski veel ja kusagil olla juhtunud nii, et itimeestele kippunud liiga varane hommikune tõusmine üle jõu käima :)

Olukorra tööturul minu kogemuse põhjal võib kokku võtta sõnapaariga 'pole lihtne'. Tänasel tööotsijal peavad olema tugevad närvid ja mustadeks päevadeks kogutud rahapakk kapisahtlis. Siiski ei saaks ma öelda, et valikud puuduvad, need on alati olemas, küsimus on selles, mida sa isiklikult oma eluga peale soovid hakata. Ja siis lähebki keeruliseks. Tahaks ju ideaalvarianti - tööd vastavalt haridusele, palka ka, head seltskonda ja sobivat valdkonda, vahelduseks ehk isegi erialavahetust - , aga praeguses olukorras on seda liiga palju tahetud.

Kui minu konkureerimised kokku võtta, siis selgub järmine.
Saatsin umbes 20 kandideerimisavaldust või isegi rohkem, täpset arvestust ei pidanud. Kaks tööpakkujat ei vaevunud vastust saatma. Osad töökonkursid korraldati konkursi pärast, nagu riigisektoris ikka, kus kandidaat välja valitud on.
Läbisin kaks hoolega ette valmistud ja mitmeetapilist konkureerimist, mille vestlusvoorus selgus siiski, et ühes neist jäi puudu keemiateadmistest, ja teises eelistati raskema rusikaga meesterahvast.
Kokku käisin kuuel vestlusel, millest kolmele ütlesin ise ära. Vaatasin peeglisse ja küsisin ausalt endalt - kas see on see, millega ma tegelikult ka tegeleda soovin? Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas või ehk rohkemgi veel. Kuigi ameeriklased ütlevad, et 'leidke töö, et tööd otsida', siis mina ei pea seda eetiliselt õigeks. Aga eks ole seegi kahe otsaga asi, sest peret nälga jätta ju ei saa.

Mis mind üllatas? Sadu tööotsijaid kandideerib ühele kohale. Suured käärid palgavahedes, üldiselt madal palgatase Tartus võrreldes Tallinnaga. Positiivselt üllatas osade tööpakkujate siirus. Minu arust on oluline edastada kandidaadile võimalikult ausat infot, et mitte kahandada tööotsija eneseusku. Tööintervjuul ennast siiralt avades loodab ju ka tööosija saada ausamamat tagasisidet. Kui otse öelda ei saa, võiks kasvõi vihjamisi mõista anda. Eesti on väike ja tõenäosus, et tegelik tõde tuleb varem või hiljem välja on täitsa olemas. Mulle meeldis üks personalijuht, kes helistas ja põhjendas pikalt, miks mind ei valitud (tavaliselt saadetakse vaid lakooniline äraütlemiskiri).

Ja lõpuks - kui töö mitte saamise põhjuseks on ülekvalifitseeritus, siis millised on valikud? On ikka, valikud on alati. Võib ju osa pabereid sahtlinurka ära peita, tööraamat ära kaotada.... aga... Siinkohal meenus taas kiri ühe ameeriklase t-särgil:' If you are the best demand the most'. Oma tõetera on selles sees kindlasti.

Jõulumeem

2010-12-12T08:25:00.000-08:00

Killukese ärgitusel ja tiia algatusel :)

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Ikka meeldib. Vabad päevad, värvilised tulukesed, küünlad ja piparkoogid...

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?

Perega ikka :)

3.Milline on su esimene jõulumälestus? 

Lapsepõlvest ma jõule ei mäleta - nääre küll. Jõuludele hakkasin mõtlema kaheksakümnendate keskel, ülikooli ühikas, kus ühe toa tüdrukud jõuluks kuuse tuppa tõid ja kui kontrolijaid karta oli, peitsid selle voodi alla. Mina sellise tegevuse mõttekusest aru ei saanud. Pealegi juhtus aeg-ajalt, et keegi jälle mingitel kummalistel põhjustel ülikoolist välja visati ja milleks selliseid riske võtta, aru ma ei saanud...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana? 

Ei, näärivana oli alati tore mees. Veel mäletan, et lasteaias oli tal alati kaasas imeilus Snegurotska :)

5. Parim jõulumälestus?

Seda mäletan küll,et vanaema viis lauta loomadele head-paremat ja ma käisin temaga vahel kaasas.

6. Lemmik jõulutoit?

Eks ikka verivorst ja hapukapsas, mis seal salata.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud? 

Home, sweet home :)

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kuusk metsast, kingipakid kuuse all, esivanemad külla, nagu ikka...

9. Sinu jõulukingisoov? 

Mul polegi kunagi soove. Iga kord kordame Meelisega üle, et kinke omavahel ei tee, lastele ainult, aga ikka kukub välja teisiti :)

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

Jõuluks koju.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

See, kes ei taha. Mina näiteks.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Olgu need jõulud just sellised, nagu soovivad - kes tahab koju jõuda,jõuab koju ja kes tahab külla minna, see peab seda saama :)

Meemile kutsun Silja, loodan, et ta jõudis läbi tuisu koju.

Meemi  reeglid: Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma  blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi  algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda  meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse  alla/.

Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud  meelepärane jõulupilt.

Meemi võib aga ka ilma kutseta  üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid. 

Elust Balti Kaitsekolledžis

2010-12-10T03:41:00.000-08:00

Elu Balti Kaitsekolledžis kajastab kolledži väljaanne The Bugle. Kolledžit ei saa käsitleda pelgalt õppeasutusena, vaid väikese sotsiaalselt aktiivse kogukonnana oma murede ja rõõmudega. Enamus õppejõude ja osa tudengitestki tulevad Eestisse peredega, sellega aga kaasnevad teadagi-mis-mured. Probleemid vajavad lahendamist, rõõmud presenteerimist.

Viimasest numbrist, mille kaasautoriks saan natuke pidada ennastki, saab lugeda rahvusvahelisest õhtust, ekskursioonist Setumaale ja muudki põnevat.

Hallitusjuust lumes

2010-12-09T08:42:00.000-08:00

Nii võiks päeva pealkirjastada küll. Käisime tänasel tuisusel talvepäeval kolledži õppejõudude abikaasadega Nõost paari kilomeetri kaugusel asuvas Breti talu juustutehases, kus valmistatakse Eesti esimest ja seni ainukest hallitusjuustu. Uskumatu kui palju võib hallitusjuustul sorte olla: sinine, valge, roheline, punane, seedri- või sinepiseemnetega, pärnaõieseemnetega, või mis kõik veel - kokku komkümmend erinevat sorti.

Kogu protsess, algusest lõpuni, toimub kohapeal - piim voolab lehmalaudast torupidi otse juustuvalmistamise tanki, läbides enne pastöriseerimisprotsessi. Juustu kõrvaltoode - vadak - voolab omakorda teist torupidi sigalasse, sealsete elanike toiduks.
Korda peab lautades hiigelsuur bernhardiin, kes muuhulgas pidavat ka poegimistel silma peal, võtab uustulnuka vastu, lakub puhtaks ja kuulutab pererahvale uudiseid. Abi järele tõttab vaid siis, kui ise hakkama ei saa.Jõudsime Breti tallu ajal, mil ladu oli juustust praktiliselt tühi, nii tühi, nagu see kunagi varem polevat veel olnud. Igast suuremast kaubandusketist leiab seda kui hästi otsida. Juustu saadetakse muuhulgas ka Soome ja Lätti, kuid nõudlus on palju suurem kui teha jõuab.
Karm juust, mis mõeldud vaid kõige julgematele. Brr, oli tõesti nii :)
Nimi räägib enda eest.
Kandikul on suur kera vastvalminud Luke mõisa juustust, kuhu on lisatud Luke mõisa ümber kasvavate pärnade õisi ja kohaliku mõisniku puskarit :) Olime esimesed, kes seda maitsesid.
Vaatasime üle ka Luke mõisa enda, mida EL fondide abil renoveeritkase ja kus praegu lastele erinevaid jõuluüritusi korraldatakse, kuid kauaks ei tihanud sinna jääda, sest esimesed uudised lumme kinni jäänud autodest hakkasid meieni jõudma.
Kokkuvõttes võib öelda, et põnev on avastada Eestimaad. Ja juust - proovige ja te kahetse :)

Jõuluvana ei ole olemas!

2010-12-05T22:16:00.000-08:00

- Päkapikke ka mitte!
Esimene tõsine pettumus suureks kasvamise teel. Mis siis, et neid punakuuemehi Tartus tänavu erakordselt palju on kokku tulnud.

Mida õpetab koolikord teisel pool lompi

2010-12-01T01:56:00.000-08:00

Taas ei saanud vaiki olla ja saatsin Delfile loo.

Meie pere elas Ameerika Ühendriikides kaks ja pool aastat, seal alustas ka lasteaia- ja kooliteed meie noorem tütar. Alljärgnevalt tahaksin sellest ajast välja tuua mõned aspektid.

Nulltolerants vägivalla suhtes

Koolivägivalla ennetamine algas lapse esmase sotsialiseerumisega ehk juba lasteaias. Vägivallata ühiskonda toetas süsteem, kus konflikte ei jäetud laste lahendada, vaid sellega tegelesid õpetajad ja kasvatajad igapäevases koostöös lapsevanematega. Iga õppeaasta alguses saadeti lapsevanematele koolikorda ning kooli- ja peredevahelist koostööd reguleeriv käsiraamat, mis muuhulgas defineeris lahti koolivägivalla olemuse, sellega seotud mõisted ning vägivalla vastase tegutsemise korra. Korra kohaselt oli õpetaja kohustatud viivitamatult sekkuma laste omavahelisse konflikti, selgitama mittekohast käitumist ja teavitama konfliktis osalenud laste vanemaid aset leidnud intsidendist, kusjuures lapsevanemale teavitades ei avaldatud konfliktis osalenud teiste laste nimesid. Lapsevanematel tuli allkirja vastu anda nõusolek probleemiga tegeleda, vastutada lapse tegude eest ning kui probleem ei lahene, pöörduda koolipsühholoogi poole. Just tihe koostöö kooli ja kodu vahel kasvatas respekti ja lugupidamist võrdselt igaühe vastu, tagades lastele vajaliku turvatunde.

Laiemalt võttes usun, et nulltolerants vägivalla suhtes oli põhjuseks, miks täiskasvanud inimene ei jätnud sekkumata arvetõiendamisse ka tänaval, ka siis, kui tegemist oli võõraste lastega.

Kodutööd

Koolikorra kohaselt ei tohtinud algklassi õpilane kulutada kodustele töödele rohkem kui 20 minutit päevas. Lisaks pidi laps igal õhtul raamatut lugema, millest tekkis juba varakult lugemisharjumus. Printsiipi, et nädalavahetuseks või koolivaheajaks õppimist ei jäetud, nimetaksin võrdse kohtlemise printsiibiks täiskasvanutega, mil nädalavahetus oli ette nähtud puhkamiseks.

Koolikott

Probleemi, et lapsed raske koolikoti tõttu seljavalude üle oleks kurtnud, Ameerikas ei olnud. Sealne süsteem oli lihtne. Kooliõpikud asusid koolis, neid koju kaasa ei tassitud. Kotti, failikaante vahele, pisteti paar koduse ülesandega lehte töövihikust, mis hommikul kooli tagasi viidi. Nädala lõpus pani õpetaja nn reedese failimapi vahele kõik nädala jooksul kodus ja koolis lahendatud kooliülesanded ning kokkuvõtte nädala tegemistest ja ülevaate tuleva nädala toimetamistest. Lapsevanem kinnitas allkirjaga, et on materjalidega tutvunud.

Koolikord

Koolimajas valitses kord ja vaikus. Lapsevanemana läksin sinna hea meelega, kas siis lapsele vastu, mõnda ühist kooliprojekti korraldama või koolidirektorile/õpetajale tunnustust avaldama. Ja, olles ise kunagi Eestis õpetajana töötanud, kadestasin töökeskkonda, milles sealsed õpetajad oma igapäevatööd tegid. Kuidas nad selle saavutasid? Eks ikka lasteaiast alates õpetajate, õpilaste ning lapsevanemate ühise pingutuse viljana, tundub mulle.

Advendiaeg nagu muiste, külm, lumine ja sooviderohke

2010-11-28T07:59:00.000-08:00

Advendiaja väljakuulutamine tõi linnarahva keskväljakule kokku.

Jõulukuusk täidab ka soovide puu rolli.

Raekoja plats on ilus.

Tartu lodi Jõmmu on platseile taritud ja kõigile uudistajatele avatud.

Mööda Küüni tänavat.

Ilusat advendiaega! :)

Lühike kokkuvõte ekskursioonist Loodusmuuseumisse

2010-11-25T04:53:00.000-08:00

- Emme, me käisime täna klassiga Loodusmuuseumis.
- Ja kuidas meeldis?
- Ah, ma ei tea. Seal polnud muud kui surnud loomad ja mõned luud ka.

Elust enesest

2010-11-23T07:34:00.000-08:00

Lihtne usk

2010-11-18T00:00:00.000-08:00

Ühel õhtul luges Meelis mulle ette horoskoopi.
'Lahendus võib olla otse sinu ees, kuid sa ei pruugi seda näha. Põhjus selles, et silme ees liigub liiga palju edasi-tagasi infot.'

Ma sain aru küll, mis ta mulle öelda tahtis. Aga mina olen ju jäär, ajan oma joru ja horoskoope ei usu :) Võib-olla peaks? Keegi kunagi ütles, et eestlaste häda ongi selles, et nad ei usu midagi ega kedagi. Küllap see nii ongi.
Sest mis aitab uskmatut siis, kui usk iseendasse kõikuma lööb? Horoskoop?

Mõned asjad on meie kandis kummalised

2010-11-17T07:00:00.000-08:00

Läksime Meelisega ühel sombusel õhtupoolikul Tartu vanalinna jalutama ja mõnusat istumiskohta otsima, sellist, kus oleks vaikne intiimne õhkkond, kus saaks omaette klaasikest veini libistada ja miskit maitsvat suupistetki ehk kõrvale võtta. Ega valikut teab kui palju pole, seda enam, et me ei tahtnud minna sinna, kus korduvalt käidud on. Mõningase hulkumise peale jäi ette üks pizza restorani moodi koht, mis tundus täitsa ok. Sättisime end ühte nurka istuma, aga natukese aja pärast avastasin, et lamp, mis laua kohal täpselt meie vahel rippus, oli nii hele, et pimestas silmi. Sain vaevu üle kiusatusest pirn lambist välja keerata :)

Kolisime siis teise, nöörlülitiga seinalambiga lauda, ise rõõmsad kliendile pakutud valikuvõimaluse üle tuli lihtsalt välja lülitada. Minu arust oli restoran liigselt lampidega üle pingutanud, sest pimedast õuest tulnule mõjus tugev valgus kuidagi ehmatavalt ja pani silmi kissitama.

Kuid rõõmu mõnusast hämarusest ei jätkunud kauaks. Vilunud graatsilisusega tõmbas ettekandja lambi uuesti põlema.
'Muidu tuleb ülemus ja hakkab pärima, et kas pirnid on läbi...!' lausus ta konkreetse ja vastuvaidlemist mitte kannatava häälega ja lahkus. Me võtsime ehmatusest selle peale hääletoonigi poole vaiksemaks -- mine tea, mis ülemus ütleb...

Kord nagu haiglas, valgusest rääkimata, aga ma ei usu, et ma sinna enam tagasi läheksin.

Mõned asjad on kummalised meite pool, tõesti.

Käisin täna apteegis tuju tõstmas

2010-11-15T06:45:00.000-08:00

Astun apteekri juurde, endal tervis mitte just kiita ja tuju samuti. Ilmad ju ka sellised, et aru ei saa, kas on õhtu, päev või hommik. November on minu jaoks alati nutune kuu tundunud.

Ulatan oma ID apteekrile, kes arvuti taga klõbistamist alustab ja vähe aja pärast mulle otsa vaatab.
- Esitage palun oma dokument
- Ma just andsin
- Ei, teie oma. Ma saan aru, et te ei osta endale ravimeid
- Endale ikka
- ?? See pole ju teie ID?
- Või nii? Kas tegelikult paistan vanem või noorem?
- Te näete ikka hulga noorem välja!

No aitäh! Tuju läks kohe paremaks ja november valgemaks :)

Miks mehed on kõige tähtsamad?

2010-11-07T22:36:00.000-08:00

Istusime õhtul elutoas, taustaks telekaekraan, kus üks mees kätega vehkides midagi elavalt ja emotsionaalselt seletas.
- Emme, miks mehed on alati tähtsad?
- Ee... misasja?
- No ma tahan teada, miks mehed on alati tähtsad?
- Ee... no alati ei ole ju. Vahel on naised ikka ka...
- Kus? Millal? Minu meelest on küll alati ainult mehed!
Tahtsin midagi öelda, hakkasin otsima näiteid, kuid läinud ta oligi. Ega ta vist vastust oodanudki. Võib-olla tema lapsed enam nii ei küsi :)

Kellel on Tartus hea elada?

2010-11-04T00:10:00.000-07:00

Meie pere näitel

Lastel on Tartus hea elada, sest linn on väike ja logistika seega lihtne. Enamasti saab jalgsi hakkama ja turvaline on ka. Huvitegevusi pakutakse palju ja need on lastevanematele taskukohased (kui mitte öelda, et peaaegu tasuta). Jalgpall, laulukoor, loodusring -- need on tegevused, mis meie noorema võsu õhtupoolikuid täidavad. Kusjuures eriti hästi on minu meelest korraldatud ja läbi mõeldud just Tartu Loodushariduskeskuse tegevused. Praeguseks on Astrid käinud juba mitmepäevases looduslaagris Taevaskojas, ratsatalus ratsutamas, rääkimata keskuses endas korraldatavatest üritustest. Üks vahva idee on keskuses loomade nurk ehk üks tuba, kus erinevaid väiksemaid (ja isegi lausa eksootilisi) lemmikloomi peetakse ja kus lapsed nende eest hoolitsemas käivad. Meie peres on igatahes lunimine 'tahan koju kodulooma' hetkel küll unustuse hõlma vajunud, sest nüüd saab laps aru, et kodulooma ei võeta mitte ainult lõbu pärast, vaid sellega kaasneb ka vastutus. Pealegi, lõbujanu saab paaril korral nädalas loomadega tegeledes täiesti rahuldatud :)

Üliõpilastel on Tartus hea elada. Eriti kui katus on vanemate raha eest pea kohal ja kõht ka täis. Rohkem pole vist mõtet üliõpilaselu lahti seletada. Eks me kõik mäleta :)

Neil täiskasvanutel, kellel on tasuv ja rahuldustpakkuv töö olemas, neil on ka Tartus hea elada. Aga selleks pead sa siin olema sündinud (või vähemalt aastaid elanud), kuuluma õigesse seltskonda (parteisse, korporatsiooni, äriperekonda, teaduskollektiivi). Boonuseks on samuti see, kui sul on olnud õnn sündida mehena.

Nii et selles osas pole Tartus miskit muutunud ajast, mil siin viimati (kümmekond aastat tagasi) elasin ja samad mõtted pähe kippusid. Vana hea Tartu, kas pole? Ainult et... ma ei tea, miks ma siit ära kipun...? ;)

Krati targutused

2010-10-28T12:33:00.000-07:00

Tegelikult on hea, et olemas kratid. Nad räägivad sulle tõtt. Näägutavad nii kaua kui sa ükskord vihastad ja midagi tõsist ette võtad, midagi sellist, millega iseennastki üllatad ja mis on pöördepunktiks sinu edasisele elule.

Kord on see minuga juba juhtunud. Hiljem vaatasin tagasi ja leidsin, et see oli parim, mis minuga tol keerulisel hetkel juhtuda võis.

Nüüd on ta tagasi, see kratt, seesama, kes tookord mind taga surkis. Istub taas nurgas ja näägutab. Ei maga ise ega lase magada minul. Ronib padjale lausa. Päeval pole teda näha, õhtul aga ilmub taas. On aeg, on aeg, on aeg, sinu mõte, sinu idee, sinu vabadus, sina ise...

Riukalik kratt

2010-10-27T10:17:00.000-07:00

Mu toanurka on end sisse seadnud väike riukalik kratt.
'Koduigatsus, koduigatsus... aga sellega kõhtu ei täida ju,' itsitab ta.
Ma ignoreerin teda. Oli jah koduigatsus, oli, nüüd enam ei ole. Eestis on hea. Siin on minu kodu ja pere ja sõbrad ja loodus...ja kõik muu, mida ma kaugel igatsesin.
'Aga tööd, seda sa sul ju pole,' ei jäta kratt. 'Otsi, mis sa otsid, ei ole, ei ole...'
On küll, sa väike vastik kratt, on küll. Küll ta tuleb. Või lähen ise tema juurde. Iga asi on millekski hea, ka praegune aeg. Küll näed, sa vastik kratt!

Kolitud

2010-10-25T03:27:00.000-07:00

Selleks korraks on siis jälle kolitud ja karpide sisu lahti pakitud. Ootame nüüd veel töötuppa kirjutuslauda ja elutuppa diivanit. Korter on meie perele paras ja hea koha peal, nii et logistiliselt on elu lihtsam -- ei pea autot kasutama ja lapse koolitee on ka lühem ja nüüdseks selgeks õpitud.
Sotsiaalseid üritusi ja ühiseid õhtusööke siin muidugi korraldada ei saa ja sellest on kahju, kuid mõte, et ühel heal päeval taas kolida tuleb... ei, ma ei mõtle sellele praegu....

Veel sügisesem Setumaa

2010-10-18T08:26:00.000-07:00

Niisiis, sel hommikul kui taas Setumaa poole sammud seadsime, saime aru, et peame leppima vihmasema ilmaga. Aga eks on ju juba sügav sügis ka, nii et mis seal ikka, asjakohased riided selga -- ja minek.

Kõigepealt kiikasime üle Lämmijärve Venemaa poole. Kuis siis ilma saab.Siis suundusime talumuuseumi, kus sõime ja kiitsime kohalikku maitsemeelt ja kus naised mind kiusasid, et neile pehme pudõri resepti leiaksin. Googel aitas mind hiljem, nii et siin see on ja väärt proovimist.

Paks pudõr tsealihaga
Materjal

kartulit
sibulat
koort
suitsusealiha
kruupe
soola
sea suitsetamise leent
rohelist sibulat

Kokkupanemine
Keedetud kartul tuleb koheselt purustada, segada kokku hakitud sibula, koore, soola ja keedetud kruupidega. Lisada veel sealeent ning kuubikuteks lõigatud suitsust sealiha. Tõsta kaussi, peale riputada hakitud rohelist sibulat ning törts hapukoort. Imeline roog.

Lood 19.sajandi lõpu elu-olust Setumaal olid põnevad. Räägitakse, et setudel on siiamaani 368 pidupäeva aastas, s.t et kolm päeva jääb paraku puudu.Peale muuseumikülastust suundusime Piusa koobastesse. Põnev oli sealgi, sest giid rääkis huvitavalt ja sisse pääsesime seekord ikka ka.Külastuskeskus üllatas samuti seekord positiivselt. Kuigi keskus polnud veel avatud, lasti meid sisse ja tutvustati uhkelt parasjagu ülesseatavaid eksponaate. Interjöör pakkus samuti teravaid elamusi. Kujutage ette, et istute auditooriumis seljatugedega puukändudel, varbad liivas ja vaatate koobaste sisemuses liikuvat 3D pilt.Kui külastuskeskusest väljusime, oli õues märkamatult pimedaks läinud ja kell hakkas hilisõhtusse jõudma. Soomlanna abikaasa oli juba mitu tundi tagasi saatnud naisele sõnumi: siin ma siis nüüd istun, saun on kuum ja õlu külm, aga sind ei ole :D.
Kõik jäid reisiga väga rahule. Ja miks ka mitte, sest Setumaal on, mida vaadata.
Peale seda, kui olin lahkelt lubanud, et kirjutan reisist kolledzhi ajalehte artikli, meenus, et see tuleb ju inglise keeles kirjutada. Olgu pealegi, peaasi, et mitte setu keeles. Seda ei saaks ma sellel sajandilgi valmis :)

Eksperiment

2010-10-14T22:49:00.000-07:00

'Sina pead ikka kõik omal nahal järele proovima,' toriseb vahel minuga Meelis. Pean jah. Mitte just kõike, aga ikkagi. Viimati tegin taas katset, sest tahtsin teada, kuidas need kavalad aparaadid Tallinn-Tartu maanteel siis ikkagi töötavad ja kui kallist lõivu maksma peab kui natuke kiirust ületada.

Kuna ma pole jõudnud veel meelde jätta, kus nad täpselt asuvad, siis sõisin nagu tavaliselt -- pikal tühjal sirgel pisut kiiremini, nii 95-ga. Ei andnudki kaua oodata, kui punane sähvatus mind ehmatades korraks pimestas. Tehtud. Jäin siis kooliraha arvet ootama. Teistega vesteldes arvasid nii mõnedki, et ega nad kõiki kiiruseületamisi menetleda jõua ja väiksemate puhul neid lihtasalt välja ei saadagi, eriti kui vea piir maha arvutatakse.

Aga nädalavehtusel koju sõites ledisin postkastist teate ja aadressi Tallinnas, kuhu trahvi tasuma tulla. Ületatud kiirust 98 - 4 = 94. Eksperimendi hind 200.- Pluss minu aja- ja bensiinikulu.

Edaspidi olen hoolikam, selge see. Kuid endiselt olen veendumusel, et probleemi Tallinn-Tartu maanteel see süsteem ei vähenda, sest nutikamad teavad täpselt, kus gaas maha võtta ja kus juurde suruda. Ja ohtlikud möödasõidud ajavad endiselt hirmu nahka.

Etendus, mis võinuks kesta kauem

2010-10-13T22:40:00.000-07:00

Aitäh mõnusa õhtu eest! Tuult tiibadesse, Dianx!

Sügis Setumaal

2010-10-07T00:00:00.000-07:00

Plaanime tuleval nädalal erinevatest Euroopa riikidest pärit kolledži õppejõudude abikaasadega minna väljasõidule Setumaale. Üleeile tegin väikese nii öelda tutvumisvisiidi, et ise ka teaks, kuhu külalised viin :). Võtsin kaasa vanema tütre Annika ja tema sõbra, kes parasjagu Hispaaniast meil külas on ja nii me siis teele asusime.
Ilm oli ilus ja autosõit ummikutevaba (viimane tähelepanek pärines hispaanlaselt :). Meie arvates oli isegi liiga palju inimesi Setumaale uitama tulnud, sest selleks ajaks kui muuseumisse jõudsime, oli enamus tsäimaja söökidest nahka pistetud. Aga suulliimi, paksu pudõrit, suitsuliha leeväga ja küümnetsäid ikka jagus ning huvitaval kombel maitses söök kõigile. Selgus, et hispaanlased on samasuguse maitsemeele ja traditsioonidega, sest ka nemad söövad peaaegu kõike, sabast kuni kõrvadeni, seedeelundkond kaasa arvatud. Isegi verivorsti. Nii et sellise külalisega muret pole :)
Niisiis korraldati meile setu muuseumis väike ringkäik, kus ajalooga tutvust tegime ja kitsede, kassi ning koeraga suhtlesime. Haukuva ketikoera paitamine kui julguseproov on kohustuslik kõigile külastajatele.
Sealt suundusime Lämmijärve äärde, et Venemaad üle vee kaeda. Alloleva pildi kohta arvas noorem tütar Astrid, et ta mäletab küll, see on Disney Worldis ja pahandas, et temaga on ebaõiglaselt käitutud ja kaasa mitte võetud :)Siis sõtsime Saatses kaks korda üle Venemaa territooriumi (siis saab öelda, et oled Venemaal ära käinud), seejärel läbisime Matsuri, kuhu EL toetuse abil hiiglasuurt Koidula piiripunkti rajatakse ja heitsime ülevalt pilgu raudteele, kus üksteise kõrval 10 paari tuttuusi läikivaid sirgeid rööpaid kenasti maha oli pandud.
Pettumuseks osutusid Piusa koopad. Olin seal aastaid tagasi käinud ja mälestus omapärasest tükikesest Eesti loodusest veel selgelt meeles, kui nüüd selle asemel hoopis miski muu kõrgus. Oleksin nagu tagasi Ameerikasse sattunud: suur asfalteeritud parkla, konverentsihoone, killustikurajad, mis viisid klaasseinani, läbi mille koopaid vaid piiluda sai. Sisse ei pääsenud, sest selleks oleks tulnud aeg ette broneerida.
Edasi külastasime klaasliivakarjääri ja käisime vaatamas Põrguhaua meteoriidikraatrit. Tundus, et ka hispaanlasele meeldis meie usk -- usk kuraditesse, sookollidesse ja muudesse toredatesse olenditesse.Päeva lõpetasime päikeseloojangu nautimisega soos -- seal, kus maa vetrub, kus kasvavad jõhvikad ja kus on nii vaikne, et seda on võimalik füüsiliselt tajuda. Laudrajal tuli vastu kaks inimest ning hispaanlane imestas, et miks me ei tereta :)Ilus on see meie väikese Eestimaa väike nurgake, mida muud ma öelda oskangi. Aitäh, Lea, meile giidi tegemast!:)

Rõõmuta reede

2010-09-30T22:29:00.000-07:00

Täna tunnen taas, et olen kuidagi ära vintsutatud. Väsinud ja tüdinud. Väsinud pidevast ootamisest ja hektilisest tõmblemiset ja sellest, et ei saa oma elu üle enam ise üldse otsustada. Kõik otsused tehakse meie eest ja kusagil mujal ja kurat seda ise teab, millise loogika alusel.

Eile käisime taas korterit vaatamas. See nagu sobivat meile. Olla nagu otsustatud. Meil jääb nüüd üle oodata, millal korteri praegused elanikud (viie lapsega pere) uue eluaseme leiavad (Tartus!), et siis oma kodinad sisse tassida. Kui kaua see aega võtab, täpselt ei tea. Ja ma pole sugugi kindel selle otsuse lõplikkuses.

Jätkub elu kastide vahel. Küsimus - ega sa ei tea, millises kastis mu tossud või raamat on? - on igapäevane.

Just. Üks mu sõber ütles tabavalt, et minu selle aasta motoks olevatki 'Täpselt ei tea...'

Täna on reede ja ma olen väsinud, nagu oleks selja taga pikk ja raske töönädal olnud, selle vahega, et rõõmu tehtust ei tunne. Tahaks nädalavahetuseks koju sõita ja enam mitte tagasi tulla.

Sunnismaisus tänapäeval

2010-09-26T12:05:00.000-07:00

'Ma pole kunagi midagi nii pidanud müüma, et ise peale maksan', ütles vend kui notar päranditunnistuse eest meilt raha küsis ning samal ajal ise korterile uut omanikku vormistas. Mina nii ei mõelnud, mul oli hea meel, et korterist õnnestus vastu sügist lahti saada. Imestasin hoopis, et uue korteriomaniku isale, kelle nimele elamine vormistati, oma nime kirjutamine raskusi valmistas. Aga selliseid inimesi elabki seal, meenutas vend mulle minevikku. Jah, tuli meelde küll.

Notar ei saanud küsimata jätta, miks me korteri niisama lihtsalt ära kingime. Tahtsin öelda, et ta võiks Kiviõlis korra ära käia, siis enam ei imestaks. Aga ei öelnud. Küsisin hoopis, et miks on ühe koreri miinimumhinnaks 60000 krooni, et kõik ei ela ju Tallinnas. Ta oskas vaid kommenteerida, et jah, eelmises seaduses oli 6000.

Korterist oleme niisiis lahti. Aga gaaraažiga - sellega oleme sunnismaised. Sõna otses mõttes. Jah, ostja on olemas. Ta tahaks meile isegi raha anda, aga müüa ei saa, sest see on arvel vallasvarana. Linnapea mu pöördumisele ei vastanud. Kohalik garaažiühistu ülem väidab samas, et mingit probleemi ei ole. Meie peame tema sinisesse vihikusse kirjutama (vene keeles), et astume ühistu liikmelisusest välja, misjärel ta uue omaniku nime asele kirjutab ja ongi korras. Eks ta ole, kui linnavalitsus asjaga ei tegele ja maid ei erasta, on kodanikualgatus see, mis asja paika paneb. Ja kohalik 'sinjaja tetrad' kannab endas tõenäoliselt olulisemat informatsiooni kui Eesti riigi põhisedus.

Ehh, meenub portugallasest ajakirjaniku hiljutine lugu sellest, et Eesti lõpeb Rakveres. Tal on õigus.

Ja meie ei pääse Vernandast veel niipea, tundub.

Sümbioos

2010-09-16T11:19:00.000-07:00

Astusime parasjagu koolilastega mööda Kompanii tänavat (miks sellel tänaval küll selline nimi on?) Tartu Loodusmaja seenenäituselt kooli poole kui silma hakkas üks kõnniteel möödujaid kõnetav vibalik noormees, kaabuga käsi pikalt välja sirutatud. Jõudes temani kõnetas ta mindki.
- Annetage paar krooni, armuline preili!
- ?
- Pea hirmsasti lõhub... sai eile pisut pidu peetud... peaparandust oleks vaja... hirmsasti oleks vaja...

Vaatasin talle silma, sinised silmad olid, väsinud ja vaevatud küll pisut. Leidsin paar krooni talle, oleks rohkemgi andnud, aga polnud parasjagu. Tavaliselt ma kerjajatele raha ei anna, aga see noormees .. ta oli nii naljakas ja siiras, tudeng küllap... Graatsiline tänu saatis mind veel tagantjärele. Takkajärgigi mõeldes tegi ta mulle nalja. Ja tuju läks paremaks. Kahepoolne kasu ju :)

Seenenäitus, muide, oli ka põnev. Selgus, et valge kärbseseen polegi kõige mürgisem meie metsades. Aga mis seen see nüüd oligi - kes seda enam mäletab :)

Kolime, ei koli, kolime...

2010-09-15T23:50:00.000-07:00

Ei, me ei kolinud Supilinna. Me pole kusagile kolinud. Oleme oma korteriotsingutega, kuhu on nüüdseks kaasatud kõik Tartu kinnisvarabürood, jõudnud algusesse tagasi - selle vahega, et tõdemus, et kortereid, mis meile ette antud piirmäära mahuks, siin lihsalt ei ole. Kui me just kusagil Annelinna tagarajoonis elada ei soovi. Ei, tänan, enne kolin koju tagasi. Nagunii on enamus asju kohale toimetamata ja lahti pakkimata. Kõnnin nende vahel nagu zombi ringi, ei tea, kuhupoole samme seada.

Teadmine jõudis nüüd lõpuks ka Tallinna otsustajateni - teadmine, et koretriturg on äärmiselt piiratud ja needki, mis saada on, on tunduvalt kallimad kui Tallinnas. Turg dikteerib hinna, siililegi selge.

Ja minu kurja pilgu osaliseks saab see, kes ikka veel julgeb väita, et elu väljaspool pealinna on odavam ja seega ka madalam palgatase justkui õigustatud. Selline jutt pole kunagi mulle meeldinud, liiatigi siis praegu... Perearsti ja mõne eriarstigi olen endale ja lastele nüüdseks välja valinud, aga eriarsti vastuvõtule saada? Ei, kõik on jõuludeni kinni, ütleb hääl telefonis. Aga eravastuvõtule? Jah, palun. Kasvõi homme! Aga ärge unustage raha kaasa võtta!

Ehh, ärge pahandage, sõbrad. Mul on natuke paha tuju hetkel. See läheb üle.

Supilinnast leiab igaüks midagi

2010-09-12T06:00:00.000-07:00

Mis on Supilinnas head? Supilinn on väike, küllap tunnevad siin kõik kõiki. Supilinnas on ainult üks pood, lihtne.
Elamist leiab siit igale maitsele ja ühiskonnakihile. Võib osta ka virtuaalse korteri.
Seintelt ja siltidelt leiab kõiksugu informatsiooni.
Jänestel on oma matkarada.
Halb on see, et siin on palju kurje koeri ja peaaegu igast nurgast välja hiilivaid natuke häälest ära joomaseid kodanikke, kes kümne paiku hommikul 200-grammiseid veinipudeleid müüjalt nuruma tulevad ja siis kesktänaval valjuhäälselt ilmaasju arutama asuvad.
Muidu pidavat elu siinkandis veerema nagu hernes.

Veereme edasi

2010-09-09T23:57:00.000-07:00

Veerevale kivile ei pidavat sammalt peale kasvama. See on hea, sest meie pere peab oma kimpsud-kompsud jälle kokku korjama ja kolima hakkama. Käsk on vanem kui meie, räägitakse, ja paber on tähtsam kui inimene, see olevat ka absoluutne tõde.

Peale pikki arutelusid jaanuariast alates on tänaseks jõutud järeldusele, et hetkel me sellises hinnaklassis elamispinnal, kuhu end hetkel sisse seadnud oleme, resideeruda ei tohiks. Seda niikauaks, kui vastav riiklik regulatsioon paigas on, mis kehtestab kolledži ülemale ettenähtud elu- ja tööruumide nõuded. Regulatsioon pidavat nüüd töösse antama ja see võib võtta aastaotsa aega. Siis võime tagasi kolida, arvatavasti samasse majja kui see vaba on ja kehtestatud nõuetele vastab, muidugi. Senikauaks tuleb meil odavam ja väiksem elamispind otsida. Nii me siis otsime jälle. Aga see siin pole ju valikutelinn Tallinn, nagu eelmine kogemus nätas. Õnneks on meil üks tubli maakler, kes juba nagu perearst meie probleeme teab, kohalikku turgu hästi tunneb ja lahendusvariante otsida aitab, kuigi vahendustasust on temagi siiani ilma, sest lepinguni jõutud ei ole.

Huvitav, kui mitu korda tuleb meil selle nelja aasta jooksul siin väikeses Tartu linnas kolimine ette võtta? Ja kuidas ma seletan seda oma väiksemale lapsele, kes on just koolitee selgeks saanud, omale naabruskonnast mängukaaslased leidnud ja meidki temale omasel kombel naabritega tuttavaks teinud. Öeldakse, et lapsele tuleb ausalt rääkida, nii nagu asjad on. Aga ma ei tea, kas ta sellest aru saab. Endalgi mõistus tõrgub, sest kui vajalikke regulatsioone oleks hakatud ette valmistama jaanuarist, poleks meil vaja end taaskord katsejänestena tunda.

Läbi kõige selle sebimise on Tartu pakkunud tasakaaluks palju positiiivseid elamusi. Päike paistab endiselt ja on soe. Sõbrad käivad külas. Minutitega saab punktist a punkti b, jalakäija on inimene ja jalgpallitrennis tegi Astrid siinsetele poistele ära :). Selle peale lubas treener Tartu jalgpallihuvilistest tüdrukutest omaette naiskonna teha. Ehh, igale poole need naised trügivad, nii see elu läheb, arvas ta :)

Nii et veereme aga edasi.

Hommikuteretus kooliteel

2010-09-08T08:18:00.001-07:00

Igal hommikul, sõltumata ilmast ja tujust.

Tartus paistab päike

2010-09-07T10:09:00.000-07:00

Mõned kurdavad, et pole justkui millestki kirjutada. Mina teemadepuuduse üle kurta ei saa. Hetkel on tunne lihtsalt selline, et võiks mõnda aega vait olla. Et mitte asjade kulgu ära sõnuda. Sest asjad liiguvad, aeglaselt ja vaevaliselt nagu eestlase loomusele kohane, aga nad liiguvad siiski.

Võib-olla ainult seda, et kooliõpilane on rahul kooliga, kuigi esialgu tuleb tema kirjapulgast lodusõpetus, eesti geel ja kollimaja.
Tudengist õpilane saabub homme Hispaaniast töölt, et ülikoolis edasi ponnistada -- ei tea, kauaks omateenitud rahast jätkub?
Ainult elamispinna osas pole veel täit selgust. Ja ise olen kah endiselt saadaval.

Aga muidu pole Tartul viga miskit. On endiselt päikese, nooruse ja heade mõtete linn. Kõik see tuleb enda jaoks lihtsalt üles leida :)

Lund veel ei saja

2010-08-31T00:00:00.000-07:00

Imelik on ikkagi kõik. Imelik tunne on. Peaks nagu asju kokku pakkima, aga ei paki. Ikka võtan hoogu. On asju, mida tuleb lihtsalt teha. Tuimalt. Ja mitte liialt mõelda.

Homme lähevad lapsed kooli. Tuleb minna, s.t tuleb asju pakkida.

"Miks me jälle kolime?" küsib teise klassi minev tütar. Mina ei tea. Mustlased oleme. Kes need mustlased on? Need, kes kellel pole kodu? Aga meil ju on?

Väsitama hakkab see mustlaselu. Lund küll veel ei saja, aga millegipärast meenuvad luuleread
Tulen linnast
Lumesadu
Tööd ei leia kusagilt...

Eelmisel korral, kui Inglismaalt naasesime ja veel augusti lõpuks ei olnud vanemal tütrel koolikohta, otsisime paaniliselt kedagi, kes kes tunneks kedagi, kes tunneks mõnda koolidirektorit.

Seekord on koolikoht olemas.

Aga mis ma endaga peale hakkan? Tähtis pole see, mida tead, vaid see, keda tunned, meenuvad õpetussõnad ühest targast raamatust. Ehh, aga ehk leidub lõpuks ikka mõni lahke võõras, kes sooja leiba pakub...

Pärimisseadus lajatab valusalt

2010-08-24T22:00:00.000-07:00

Tundub, et ma pole oma muredes üksi, sest ka teised, kes seadusega kokku on pidanud puutuma, ägavad selle all. Kuid ega see mind lohuta.

Pärimisseadus eeldab, et sul on miskit pärida, aga kui ei ole, siis lihsalt... maksad. Maksad selle eest, et esitad pärimisavalduse, siis selle eest, et saad tunnistuse, siis tasud vahepeal kogunenud maksed tühjana seisva korteri eest ja vallasvarana eksisteeriva ja seetõttu tehinguteks mittekõlbliku garaazhiühistu maksu. Garaazh, ütleb notar, tuleb erastada, selle eest taas raha välja käies. Seejärel saab teda müüa. Muidugi kui ostja leidub...

Kuidas vanas ja väsinud tööstuslinnas ostjat leida? Punkt üks - tuleb meelde tuletada vene keel. Punkt kaks - tuleb käia kohal, linnavalitsuses, kinnisvarahalduses, lammutamisele kuuluvate majade ümbruses ja suhelda inimestega otse tänaval. Punkt kolm - kui kogu varast tasuta lahti saad, on pagana hästi läinud. Ainult et raha peab olema, sest notar teatab, et minimaalne korteri hind, mille pealt tasu välja käia tuleb on 60000 krooni.

Eile tulin taaskord Vernandast. Pean päeva edukaks, sest leidsin ühe meesterahva, kes on nõus korteri tasuta omandama. Pistsin talle võtmed pihku. Nüüd palvetan, et ta ümber ei mõtleks ja et miskit tühjana seisvas korteris ei juhtuks, sest seaduse kohaselt tuleb pärimistunnistust kolm kuud oodata.

Garaazhilegi leidus tahtja, aga...

Öösel ma magada ei saanud, kuid see on vist täiskuust...

Puhastus

2010-08-19T05:28:00.000-07:00

Loen praegu seda raamatut. Laused, kus on sees jämedad grammatilised vead, kummitavad ja segavad. Püüan küll tähelepanu sisule koondada, aga ikka... Kui õuele ei sõida mitte tankid vaid tangid. Ja kui Vladivostoki sisseütlev kääne kirjutatakse ühe k-ga? Rääkimata komavigadest. Ja see on kolmas parandatud trükk. Õnneks pole ma eriti kaugele jõudnud. Pean vist ingliskeelset varianti lugema hakkama.

Või ehk on see minu isiklik probleem, et tänitan pisiasjade kallal?

Indiaanlase õnn

2010-08-18T03:59:00.000-07:00

Väidetavalt oli indiaanlane kunagi enne võõramaalaste maale maabumist maailma õnnelikum inimene. Mulle tundub, et see õnn oli umbes selline nagu minul praegu. Nojah, ärkan hommikul üles, omal maal enda ehitatud majas, kiiret pole. Ilma pealt vaatan, millega oma päeva sisustan -- päikeselise päeva puhul kitkun aias pujukaid ja niidan muru, vihmase ilma korral täidan aega tubastema tegevustega. Päeva lõpus lobistan merevees kehalt higi maha ja võtan tegemised kokku. Vaid siis, kui külmkapp hakkab tühjaks saama, suundun kodust välja toiduotsinguile -- nii nagu indiaanlane, kes läks salvede tühjenedes piisonijahile või merele kalalaari järele. Puudust ei tuntud ja raiskamist ei olnud. Kõik kasutati viimseni ära.

Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan päevade kaupa mässama aias, hinge sisse puhuma vanadele asjadele, omaalgatuslikult värvima seinu ja õlitama põrandaid. Ise teen, iseendale, ise kiidan end või kirun. Enamasti jään tulemusega rahule. Iseendale ju :) Teen täpselt nii palju kui vaja ja siis kui vaja.

Nojah, ja kujutage ette, et ühtäkki vajub merelt sinu maale seltskond, kes oma reeglid peale surub. Päikesetõusuga põllule ja viimase valguskiirega tuppa -- ei mitte puhkama, hoopis tubaste toimetuste juurde. Öist und antakse neli tundi -- nii nagu kehtestavad Ameerika esimese presidendi elupaiga reeglid. Ja tööd ei tee sa sugugi enam enese, vaid mingi suure hoomamatu riigi edendamise nimel.

Hmm, paneb mõtlema, et õnnel on siiski omadus üürikeseks jääda... :)

Vernanda

2010-08-10T05:32:00.000-07:00

Sel ajal kui kolmemehefirma Kiviõli tuhamäel rahvusvahelisi mäkketõusuvõistlusi korraldab ja seiktlusturismikeskuse idee realiseerimise eesmärgil projektidele riigilt rahastust taotleb, elab Kiviõli linn oma endist elu. Hääbuvat elu. Kaovad inimesed, kukuvad kokku majad, allesjäänud elanikud, kes buldooseri alla jääva eluaseme eest kompensatsiooniks nimetatavat nadi rahakest saavad, ei usu enam ei riiki ega jumalat. Üritavad oma hingekest sees hoida, vähemalt nii kaua kui elupäevi antud.

Mina nimetan seda linna Vernandaks. Sest ikka ja jälle tuleb mul sinna minna. Ja iga kord tulen sealt tagasi masendatuna, magu mõtteid täis.

Tegelikult parim, mis selle linnaga juhtuda saaks, olekski hääbumine. Vana tööstuslinna kadumine, nagu see juhtub paljudes teistes riikideski siis, kui maavara otsa saab.

Aga maavara ei saa otsa. Selle edasise kaevandamise jätkumise teemat purevad kohalik keemiatööstus, Keskkonnaministeerium ja kohtuveskidki. Seda jätkub linna nime kandva asula ja linnavalitsuse eksistentsi õigustamiseks ja edasiseks linna vintsklemiseks.

Samal ajal üritavad maaklerid korteritest lahti saada vaatega akendest seiklusturismikeskusele. Viimati käisin seal üleeile, pühapäeva hilisõhtul, siis kui äikesetorm oli just üle käinud ja taevas valgust sisse-välja lülitati. Teekond nagu Morodori.

Pärandist lahti? Pole probleemi.

2010-08-03T00:20:00.000-07:00

Kui pärandiks on korter, mille omandamine läheb kallimaks kui sellest lahtisaamine, sest asub endise tööstuslinna sotsialistlikus linnaosas, mille elanikkonna moodustavad praeguseks peamiselt pensionärid ja kus iga kolmanda korteri aken on laudadega kinni löödud. Või haigutavad klaasideta aknad niisama tühje seinu möödujatele presenteerides ja kadunud õitsvaid aegu taga igatsedes. Elanikud neist korteritest on ammugi lahkunud, kes välismaale, kes pealinna, kes teise ilma.
Kui pärandiks on garaaž, mis selgub, on arvel vallasvarana ja millega pole võimalik mingisuguseid tehinguid teha, sest kohalik omavalitsus on garaažidealuse maa jätnud inimestele kinnistamata.
Kui pärandiks on selles garaažis asuv auto aastast 1957, mis pole tõenäoliselt aastaid süütevõtit tunda saanud ja mida notar enam registristristki ei leia.
Peale sellist pärandiinventuuri tekib paratamatult soov kasutada paragrahvi pealkirjaga Pärandist loobumine.
Sellise ettepanekuga astud sa notari juurde. Aga tagasi tuled segaste mõtetega ja mõnepäevast mõtisklemist jõuad arusaamisele, et pärand tuleb vastu võtta. Kui sa just oma sugulastele halba soovida ei taha. Jaa, selgitab notar, lahtiütlemine on lihtne: teete avalduse, maksate tehingu pealt 'natuke' ja ongi kõik. Minu jaoks. Kui sedasama teeb ka vend, siis jääb pärand lastele. Täiskasvanud laste puhul on lahtiütlemise protseduur sama. Seejärel tulevad alaealised lapsed, kelle puhul on sõnaõigus hoopiski kohalikul omavalitsusel, kes otsustab, kas lapsevanemad tegutsevad oma laste suhtes õigesti. Seejärel liigub pärand järgmisele ringile - lahkunu vanemad, õed, vennad, nende lapsed ja lapselapsed - nii kaua, kuni kõik lülid otsa saavad. Kõik kirjutavad avaldusi, maksavad 'natuke' ja... nii see lugu lõpeb. Ükskord kindlasti. Kes vahepeal korteri ülalpidamiskulud maksab, mina ei tea.

Niisiis otsustame vennaga pärandi vastu võtta. Ja tegeleda asjaga - just nii nagu notar meile soovitas. See seadus on meil hästi välja mõedud, tuleb tõdeda.

Kui isa on läinud

2010-07-24T06:07:00.000-07:00

Viimased aastad oma elust veetis ta üksinduses. Ja suri üksinda. Kes selles süüdi on? Kas on? Kas nii saab üldse küsida? Telefonis ütles ta alati, et temaga on kõik hästi. Elu on imelik.

Lastele helistati kohalikust politseiprefektuurist, et leiti vägivallatunnusteta surnukeha, mis on viidud lahkamisele kõrvalasulasse. Meeldiva häälega vene nimega noormees oli see, kes helistas, end tutvustas ja avaldas kaastunnet. Andis telefoninumbri, kuhu edasi helistada.

Läksime kõrvallinna oma isa otsima. Tee peal mõtlesin, et olin lubanud talle sel suvel kindlasti külla minna. Olin just vana albumi kolimispakendist välja tõstnud.

Jõudsime vanasse haiglakompleksi ja surnukuuri järele pärides juhatati meid kõige uuema väljanägemisega maja juurde, mida ümbritses kõrge võrkaed. Uksed olid suletud ja varustatud koodlukkudega. Tegime tiiru peale ja leidsime ühe pärani lahti ukse, kust kostus töötava sae häält ja vaatas vastu laud sellel lebava surnukehaga. See uks polnud vist meie jaoks. Küllap oli ruumis palav ja konditsioneeri pealt kokku hoitud.

Viimaks leidsime õige ukse, selle, mis kellanupu vajutamisele reageeris ja avanes. Majas lõhnas spetsiifiliselt. Meeldiv noor naisterahvas võttis meid vastu, teatas, et lahkamine saab toimuma alles kahe päeva pärast ja et meil pole siin rohkemat asja, helistas koheselt matusebüroose, mis oli sealkandis ainuke ja saatis meid sinna.

Matusebüroos käis kõik vaikselt, viisakalt ja lihtsalt. Küsiti mõningaid andmeid, kirjutati arve, kasseeriti sularaha ning lubati teatada kui kõik vajalik valmis on.

Kõik käis kiirelt. Vaid mõtted ei jõua järele. Elu on imelik.... väga imelik.

Maju olevikust ja minevikust

2010-07-15T01:11:00.000-07:00

Korteriotsingud Tartu kesklinna piirkonnas ei viinud kusagile - korralikku möbleeritud korterit seal lihtsalt ei ole. Käik Tigutorni oli põnev, kuid tulutu - väikesed elamispinnad sealgi. Niisiis laiendasime otsinguringi majadele ja kesklinnast kaugemale.

Maju Tartus jagub. Kuid varsti saad sa aru, et elamised, mida kinnisvarabürood internetisaitidel pakuvad, pole tegelikult sellised nagu klantsitud piltidel paistab. Lähed kohale ja mõne maja puhul saad juba eemalt aru, et see pole see, kuid käid viisakusest toad läbi ja kirud lõppkokkuvõttes maaklereid, kes enda ja teiste aega asjatult raiskvad.

Üks maja jäi meelde. Kui mitte öelda, et lausa takkajärgi kummitama. Sinna viis meid pigem uudishimu kui soov luksusvillana välja pakutavas hoones elada, mis seal pattu salata. Üks pika ja kirju ajalooga maja aastast 1914. Maja on kuulunud suurtöösturile, pastorile ja teistele kõrge staatusega kodanikele ning meid võttis vastu patsiga indiaani verd ameeriklane - maja praegune omanik. Kirju, kaootiline, erinevate kultuuride poolt kokku segatud ja kohati süngegi ajalugu vaatas majas ringi jalutades halastamatult vastu. Eriti kõhe tunne tekkis siis, kui läbisime teise majapoole ossa viivat maa-alust käiku, mida eraldas raskest raudvõrest uks. Selle olevat ehitanud sisse eelmine omanik, nüüdseks teise ilma läinud kurikuulus ekspankur. Brr... Ma kujutasin ette, kes ja kuidas siin majas kummitab.
Aga mitte et ma kummitusi kardaks. Kuid arvan taaskord, et luksusvillaks on seda maja kutsuda liiga palju. Kunagi tulevikus ehk, peale korralikku renoveerimist. Aga praegu kindlasti mitte.

Meie otsingud päädisid siiski lõpuks ühe majaga, mis esialgu tundub sobivat. Nüüd jääb veel üle hinna ja sisustuse üle läbirääkimisi pidada.

Minge kirikusse

2010-07-12T23:00:00.000-07:00

Just. Seal on hea jahe :) Lisaks pakutakse erinevaid kontserte. Ja kui ette võtta kirikutuur Eestis, siis kujuneb sellest elamus missugune, ma kujutan ette.

Ise olen tugev vaid teoorias, sest istun toas ja olen iga tuuleiili eest tänulik. Homme ehk läheb õnneks ja saab asjad ka tollist kätte. Kaua ma kannan ühte kleiti ja ühtesid teksapükse... hea, et palav on ja riideid polegi õieti vaja - vanad rannariided ajavad asja ära :)

Vahepeal olen palju raadiot kuulanud ja mõnda lehte lugenud. Lugu sellest, kuidas üks blogija kinga sai. Nojah, see oli minu meelest üks Ameerika presidentidest - hetkel ei meenu, kes - , kes oma kõige suuremast kritiseerijast endale nõuniku tegi...

Tegelikult on soe mõnus - seda me ju ootasime terve pika talve :)

Televiisorit ma ei vaata

2010-07-01T10:30:00.000-07:00

Istun päikeselises ja soojas suveõhtus ja vaatan, kuidas lõunatuul maja terrassini laiutavat pihlakat ja kaksikuks kasvanud kaske kõigutab. Meile siin kehtib tavaliselt ilmateate viimane lause - tuulepealsel rannikul 18 kuni 21 kraadi sooja... Jahedam kui mujal, muud miskit. Aga mõnus on ikka. Päikest ja avarust on palju. Ja tüütuid sääski pole, mis on lausa luksus. Vikerraadiost lastakse klassika klassikat :)

Aed on nüüd peale mõnepäevast pingutust korras. Lihased valutavad pisut, aga see on kuidagi magus valu. Muru, mis kohati võilillemuruks kipub minema - ah las ta olla pealegi, eks järgmisel aastal vaata. Mutiga, kes murusse hiiglaslikke musti mullahunnikuid tekitab, on läbirääkimised pooleli. Ei tõuse minu käsi teda hävitama - ta ehk saab ise lõpuks aru, et kõrvalkrundil, kus inimesed tema pea kohal ei tammu ja muruniiduk ei mürista, on rahulikum elada.

Üle ookeani loksuv vara jõuab Eestisse teisipäevaks, kuid kas ma selle ka kätte saan, selgub esmaspäeval peetaval komisjoni koosolekul - nii mulle öeldi. Ma polevat ikkagi see inimene, kelle nimel kogu kraam on. Mis siis, et volitus olemas.

Elamisega Tartus pole asjad liikunud. Korteriturg on seal pea olematu. Või noh, tegelikult täiesti olemas, aga orienteerunud peamiselt tudengitele. Enamus kortereid on muudetud pisikeste toakestega elamispindadeks. Ja mis seal imestada - äri on hea, sest ühikatoa eest tuleb päris kena summa välja käia, nii et küllap kinnisvarafirmad teavad, millele panustada.

Tööturg on samuti üsna kesine. Suine aeg vist. Enamus tööturul pakutavast on välismaine värk - vahel jääb tunne, et kogu Eesti rahvas võiks välismaale tööle minna...

Ja lõpuks. See ilus-maagiline paljulubatud digiteevee... kõik on ju tore, progress tervitatav ja rahagi kulutatud, aga pilt... kontrastsed värvid, inimesed kuidagi masajad, pilt hakkiv ja mõnel õhtul vaid teade - signaali pole. Ma tean küll - teadjamad inimesed räägivad - antenn vajab üle vaatamist. See võib tähendada vajadust uue soetamiseks.

Ehh, polegi vaja. Suvi on. Soe on. Homme lähen taaskord teatrisse. Ja uudiste ning hea muusika kuulamiseks ajab raadio asja ära :)

Kodus

2010-06-21T06:48:00.000-07:00

Tehtud.
Punkt.
Hirmkerge tunne on.

Indaani pidu

2010-06-18T13:30:00.000-07:00

Viimased testidega täidetud koolipäevad kulmineerusid täna indiaani festivaliga -- 'powwow' nagu nad siin seda kutsuvad. Enne seda õppisid lapsed tundma keskkonnasõbralikku indiaani elu-olu, meisterdasid riideid, elamuid, nõusid ja kasvatasid kooliaias isegi maisi ja ube. Indiaani muinasjutu lavastust vaatama ja teadmisi jagama kutsuti ka lapsevanemad. Nii et saime targemaks meiegi.Indiaanlasi see muidugi enam ei aita, aga ehk paneb noori ameeriklasi rohkem keskkonna peale mõtlema. Vähemalt see oli Astridi õpetaja vaga soov, ma kujutan ette. Indiaanlased olid ju kõige keskkonnasõbralikum rahvas - nad küttisid piisoneid ainult siis ja ainult niipalju, kui eluks vajalik oli. Nad kasutasid ära kõik ja alles siis, kui varud otsa said, suundusid taaskord jahimaile. Nad ei ajanud taga rikkust ega mõistnud uustulnukate pidevat rabelemisindu. Neil polnud kiiret ja nad olid õnnelik rahvas. Nad uskusid looduse jõusse ja ohverdasid oma jumala meeleheaks, et too neile armuline oleks. Kuid kõik see, teadagi, ei aidanud toore jõu vastu.
Kui Kanadas läks indiaanlastel paremini, nad pidavat siiani rõõmsalt oma maadel toimetama, siis USAs nende kurvast saatusest vaid räägitakse, eesmärgiga midagi veel päästa. Aga on juba hilja. Jäävad vaid mõned ajaloo peatükid.

Otsin algust

2010-06-17T11:53:00.000-07:00

Nojah. Taaskord... cv, kaaskiri, avaldus, soovitajad, erinevad tööotsimiskeskkonnad, mis 'teavad kuidas asi käib' ja dikteerivad sulle, mida ja kuidas kirjutada, mida toonitada, mida kirjutamata või ütlemata jätta, mida varjata, millised on tüüpilised vead intervjuul....

Mitu korda olen ma pidanud seda tegema? Õige mitu, ei suuda enam kokku lugeda. Aga vahel mõtlen, et sellel pideval otsimisel on ka oma head küljed -- iga kord, kui kolime, on lootus 'uut ja paremat' töökohta saada :) Eks ole, siinkohal meenub ühe oma kunagise meesõppejõu küsimus meile kui tüdrukute kursusele, et kust saab kõige parema mehe? Ikka kuulutustelehest, seal on nad kõik ideaalsed! :)

Põnev on ka. Sest sunnitud seisus (nagu tööintervjuu on) pole inimesed need, kes nad tegelikult on. Tegelikkus selgub hiljem. Ja siis on nii mõnesti kahju lahkuda. Aga see on hiljem.

37 või 17?

2010-06-16T12:36:00.000-07:00

Siin on praegu soe ja niiske. Kui mitte öelda, et väga soe ja niiske nagu Türgi saunas. Saun on mõnus, ütlevad eestlased. On, aga kaua sa seal vastu pead? Mitu päeva? Ja see on alles suve algus. Selleks kuupäevaks, kui me lendame, pühapäevaks siis, lubatakse 37 kraadi sooja ja päikest lagipähe... Kergendav tunne on koju ära saada, tõesti. Ma tean, et eestlased ootavad igatsevalt sooja. Ma saan sellest aru. Aga no see siin on ka liig mis liig... Enne olgu 17 kui 37, sest siis panen kampsuni selga ja lähen õue. Siin lihtsalt õue ei lähe...
Hea aeg jalgpallivõistlustele kaasa elamiseks :)

Viimane sünnipäevapidu

2010-06-14T10:31:00.000-07:00

Üks väljavõte Astridi viimasest sünnipäevapeost siinpool maakera, vähemalt selleks korraks. Eks ole lastelgi üksteisest kahju lahkuda. Pealegi, Astrid olla sünnipäevalisest poisi esimene armastus olnud, väitis tema ema :). Poisi kirjanikust isa tegi vahvaid pilte.

Viimane kokkusaamine

2010-06-12T09:30:00.000-07:00

Viimaseks kohtumiseks kaitseatašeede abikaasadega jäi mulle külaskäik Pakistani atašee koju. Tegelikult oli meid kokku viis, kellele mälestuseks pildialbum Washingtonist pihku pisteti ja heade sõnadega koduteele saadeti. Kuidagi kerge tunne oli. Ja natuke nukker ka, sest tagasi vaadates oli ju tegelikult väga huvitav ja silmaringi laiendav aeg ning palju häid tuttavaid jäi maha. Aga ma kutsusin kõiki Eestisse ja nii mõnigi lubas meie keskaegset linna külastama tulla. Eks me näe :)

Viimaste päevade bürokraatilisi kogemusi

2010-06-07T12:30:00.000-07:00

Nagu tolliameti vastusest 'tuju tõstmiseks' vähe oleks, saime ka ARKiga suheldes 'rõõmusõnumeid' kuulda. Kõigepealt teatati meile, et Ameerika turule toodetud autode registreerimine pole Eestis võimalik, sest need ei vasta ELs kehtestatud standarditele. Abikaasa väitele, et nn ümberasujatele ikka ju olevat, mõeldi natuke ja vastati, et jah, aga ainukeseks ümberasujaks ARKi jaoks on see, kelle nimel auto on. Taaskord? Huvitav, kes mina ARKi jaoks olen?

Ja ikkagi - auto polevat siiski EL kõlblik, kuna tal puuduvad külgedel asuvad suunatuled. Huvitav, aga üks meie tuttav tõi sisse auto, millel on punast värvi suunatuled, mis polevat samuti aktsepteeritavad, kuid siiski ta registreeringu sai. Jah, erandid olevat võimalikud, kuid mitte puuduolevate külgsuunatulede osas.

Ok, tegime oma heade sõprade abil kindlaks, et lisasuunatulesid saab Eestis eraldi teenusena paigaldada ja siis on lootust, et auto sobib ka meie teedele. Mis edasi?

Selgub, et autokindlustus on minu jaoks taaskord kõrgeimale määrale tõusnud - nagu algaja sõitjale, sest ma olen ELst ära olnud enam kui kaks aastat. Vahva. Mõtlesime välja, et registreerime auto siis äia elukohta Ida-Virumaale, kus kindlustusmakse on madalam, saab natukenegi odavamalt. Ja ootame siis, kui ma jälle noore staatusest väljas olen.

Ehh, kõik see tuletab meelde, et tervet loogilist mõtlemist jääb meie seadusandlusest endiselt tublisti puudu ja et mõned ametnikud on nii vastutulelikud ja abivalmis...

Et kolimine poleks lihtne

2010-06-03T05:17:00.000-07:00

Pole ma veel kohanud kedagi, kes kolimist naudiks. Eriti võõrriigi ja kodumaa vahel. Ja siis selgub veel, et vahe on ka selles osas, kas kolid EL-is või väljaspool.

Ma ei räägi ainult asjade pakkimisest, see on nüri töö niikuinii, vaid kogu bürokraatiast, mis sellega kaasneb. Kõigepealt koostad nimekirja asjadest, määrad kubatuuri ja hinnad kindlustuse tarbeks. Siis auto arvelt maha võtmine, ajutise numbri saamine, volitusi mitmes eksmeplaris, maksuvabastustaotlus, lepingute lõpetamised, infovahetus ja e-mailid erinevate institutsioonide vahel...

Lõpuks teadasaamine, et pole kindel, kas Eesti toll kauba mulle, kes ma Eestisse varem saabun, kätte ka annab või mitte. Tahab teine 40% (!) kauba hinnast maksu saada või kaupa tollis kinni hoida (selle eest muidugi tasu küsides), kuni isik, kelle nimel kaup saadetud on (minu abikaasa siis), ise hiljem kohale ilmub. Oehh... ei ole võimalik? On küll! See tähendab kaks kuud ilma auto ja muude tarvilike asjadeta. Ja seda kõike ajal kui on vaja asju ajada, et sügiseks kõik uues elukohas taaskord valmis oleks. No ei ole lihtne. Minu meelest muutub kõik aastatega hoopis keerulisemaks, eriti Eestisse tagasi tulles...

Ei tea, kurnav on see kõik kuidagi... Masenduse aeg on hetkel käes. No ei harju kolimisega, tee seda kasvõi iga kahe-kolme aasta tagant, nagu meie...